Mõne nädala eest leidis meedias tähelepanu sotsiaalministeeriumi juba augustis avaldatud perepoliitika raport “Laste saamise ja kasvatamise toetamine: analüüs ja ettepanekud”.
Kõigepealt avaldas kriitilise arvamusloo Maaleht, mille järgnes Eesti Ekspressis naistearstide Made Laanpere, Kai Pardi ja Helle Karro arusaamu kajastav artikkel. Ekspress avaldas ka eelnevaga seotud arvamusloo akadeemik Krista Fischerilt, mida ERR-i portaalis täiendas soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Christian Veske kirjutis. Meedias on ilmunud veel teisigi raportit käsitlevaid arvamuslugusid.
Arvamuste paljusus on väärtus, kuid oluline on ka see, et meedias kajastuv oleks tõepärane ja tasakaalustatud. Sotsiaalministeeriumi raporti analüüsiosa valmimisse oluliselt panustanud teadlastena peame tõdema, et avaldatud on ka eksitavaid väiteid. Analüüsime alljärgnevas raportile antud kriitilisi hinnanguid ja selgitame selle sisulisi rõhuasetusi. Kutsume ka lugejaid üles raportiga tutvuma, veendumaks, mida see tegelikult sisaldas ja mida mitte.
Olemuslik või pseudoprobleem
Christian Veske kirjutas oma arvamusloos, et sotsiaalministeeriumi seob raport eestlaste eksistentsiaalsed hirmud rahva kadumisest “düstoopiaga, kus naised peavad käsu peale riigi hüvanguks sünnitama hakkama.” Selle süüdistuse, mille kohta volinik konkreetset tõendit ei esitanud, lükkas sotsiaalministeerium selgesõnaliselt tagasi.
Aga Veske püstitas ka põhimõttelise küsimuse, kas Eestil on üldse põhjust käsitleda madalat sündimust olemusliku probleemina. Ta jõudis järeldusele, et alust selleks tegelikult ei ole ja “poliitiline retoorika sündimuskriisi teemal .. on ebavajalik”.
Oma arvamuse kinnituseks tõi ta näiteks Islandi kui elujõulise kultuuriga, jõuka ja madala ebavõrdsusega ühiskonna, tõdedes, et “rahvuse püsimine ei sõltu mitte inimeste arvust, vaid sellest, millises keskkonnas need inimesed elavad”. Märkamata seejuures tõsiasja, et sotsiaalset keskkonda kujundab paljus kaasinimeste olemasolu, nende arv ja koosseis (vanuseline, hariduslik jne).
Teadusliku tõendusena viitas volinik ühele eelretsenseerimata artiklile, kus autorid leidsid, et riikide võrdluses pole ei rahvaarvu aeglasem kasv ega elanikkonna vananemine seostunud sotsiaalmajandusliku arengu kehvemate näitajatega.1
See pole esimene kord, kui Eestit sellises mõttekäigus Islandiga kõrvutatakse. Rein Taagepera on oma kuulsas demograafilise vetsupoti artiklis nimetanud seda probleemist möödahiilimiseks, sest kaugel ookeanis asuv saar pole võrreldav Eestiga, mille naaber on agressioonisõda pidav imperialistlik suurriik.
Veske viidatud analüüsi asjakohasuse seab kahtluse alla ka seal kasutatud riikide kogum (terve maailm) ning ajaperiood (1950–2021). Selliste valikute tõttu peegeldab tulemus lihtsalt kiire rahvastikukasvuga arengumaade kehvemaid majandusliku ja sotsiaalse arengu näitajaid võrreldes jõukate ja suures plaanis stabiilse rahvaarvuga arenenud riikidega, mitte praegu veel varases järgus oleva rahvastikukao mõju.2
Jääb mulje, et viidatud analüüsi on lugejale serveeritud pigem enda arvamuse teadusliku kattevarjuna, ilma selle sisu mõistamata. Majandusteaduse tippajakirjades on avaldatud töid, kus rahvastikukaos nähakse märksa tõsisemat probleemi, eriti juhul, kui kahanemisspiraali satub suur osa kõrge ja keskmise sissetulekuga riikidest.3
Mullu sündinud laps oma emaga. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Eestiski pole rahvaarvu vähenemine ja vananemine olnud takistus heaolu kiirele paranemisele. Vastupidi, erinevate arengutegurite koostoimel, millest osa ka Veske mainib, on Eesti alates iseseisvuse taastamisest läbi teinud oma ajaloo kõige kiirema heaolu tõusu. Seega on ühiskonnal kindlasti võimalik edukalt toime tulla ka praegusest väiksema rahvaarvu juures, aga teadvustada tuleb kõiki niisuguse stsenaariumiga kaasnevaid probleeme.
Eesti rahvaarvu kahanemine Islandi tasemele tähendaks suurt muutust praktiliselt kõigis ühiskonna valdkondades. Näiteks ülikoolidest, teadusest ja kultuurist jääks alles umbes veerand. Tööandjad, kes praegu püüavad töötajate nappusest üle saada sisserände suurendamist nõudes, peaksid sel juhul suure osa ettevõtetest ilmselt sulgema või välismaale viima.
Sarnaselt Islandiga puuduks Eestil ka kaitsevägi ja iseseisev kaitsevõime. Olemasolevast taristust (sh eluasemetest) muutuks suurem osa ülearuseks, laguneks ning tuleks lammutada, millega Kirde-Eesti tühjenevates tööstusasulates ja Valgas on juba algust tehtud. Olgu rõhutatud, et selle düstoopiamaigulise kirjelduse eesmärk ei olnud hirmutamine, vaid Veske kasutatud positiivse näite tegeliku tähenduse esiletoomine.
Islandi ja Eesti võrdlemisel tasub silmas pidada, et kui Islandi rahvaarv on 20. sajandi algusest viiekordistunud, siis eestlased on üks vähestest rahvastest maailmas, keda on praegu vähem kui sada aastat tagasi.4
Rahvaarvu vähenemise olemuslik probleem ei seisne tegelikult inimeste väiksemas arvus konkreetsel ajahetkel ega ka vähenemisega kaasas käivas vananemises või negatiivses mastaabiefektis, vaid hoopis selles, et vähenemine ei peatu ka siis, kui Eesti rahvaarv muutuks sarnaseks Islandi, Malta või mõne teise väikese saareriigiga.
Praeguste suundumuste jätkudes oleks iga laste põlvkond oma vanemate põlvkonnast vähemalt viiendiku võrra väiksem, vanavanemate ja lastelaste võrdluses tähendaks see kahanemist vähemalt kahe viiendiku võrra jne. Selline väljavaade on üks oluline põhjus, miks ka Eestist suuremad riigid on hakanud laste saamise ja kasvatamise toetamisele senisest rohkem tähelepanu pöörama.5
Pessimistlik või realistlik vaade
Raportile on ette heidetud, et selles kirjeldatakse olukorda põhjendamatult negatiivsetes toonides. Krista Fischeri arvamuslugu väidab, et “üks konservatiivsete poliitikute ja ka analüütikute ühiseid jooni on, et üritatakse olukorda näidata pessimistlikumana, kui see reaalselt on”. Selle väite kinnituseks mainitakse artikli päises, et “mitmeski Euroopa riigis, kus sündimus on suurem kui Eestis (Taani, Prantsusmaa) on naise keskmine vanus esimese lapse sünnil 2–3 aastat kõrgem kui meil.6 Sama argumenti kasutati ka ühes hiljutises ettekandes rahvastikuteemalisel seminaril7.
Mainitud argumentide esitamisel on aga arvestamata jäänud kaks tõsiasja. Esiteks, üldistavate järelduste tegemisel ei ole sobiv osutada üksikutele riikidele, vaid otsida tuleks riikide suuremas kogumis ilmnevaid mustreid. Viimased andmed Euroopa Liidu riikide kohta kinnitavad arvestatava tugevusega negatiivset seost lapsevanemaks saamise keskmise vanuse ja sündimuskordaja vahel (korrelatsioonikordaja -0,49; p8
Tegemist on uue olukorraga, sest veel möödunud kümnendi teisel poolel taolist negatiivset seost ei täheldatud. See on osa viimastel aastatel aset leidnud olukorra muutusest, mille dokumenteerimist ministeeriumi raport eesmärgistas.
Teiseks tuleb arvestada, et riikide tasemel olevate andmete põhjal tehtud järeldused seoste olemasolu või nende puudumise kohta kätkevad endas nn ökoloogilise eksimuse (ecological fallacy) riski9.
Seetõttu soovitatakse sotsiaalteadustes nähtuste vaheliste seoste kohta järelduste tegemisel eelistada üksikisikuid puudutavaid andmeid, nagu sotsiaalministeeriumi raportis on ka tehtud. Aluseks võetud Eesti rahvastikuregistri andmed aastast 202410 näitavad, et lapsevanemaks saamise vanuse ja laste arvu vahel eksisteerib sotsiaaluuringutes harvanähtavalt tugev negatiivne seos (korrelatsioonikordaja -0,99; p
Kõnealune seos ei nõrgenenud ka siis, kui kitsendasime kogumi vaid neile lapsevanematele, kes said oma esimese lapse vanuses 28 kuni 32 eluaastat. Vanuses 28 esmakordselt emaks saanutel oli keskmiselt 1,97 last, vanuses 32 emaks saanutel aga 1,74 last.
Lihtsustava tõlgenduse vältimiseks lisati raportisse selgitus, et täheldatud seos peegeldab osaliselt eesmärgipärast käitumist: hilisemas eas lapsevanemaks saamist kavandanud vanemad võivadki soovida endale vähem lapsi. Kuid arvestades seose tugevust ning keskmise vanuse tõusuga kaasnevat sagedasemat lapsesaamise nihkumist 30 eluaastate teise poolde, ei ole alust arvata, nagu puuduks sel laste koguarvu vähendav põhjuslik mõju.
“Võimalik, et kriitikud ei ole kursis uuemate rahvusvaheliste võrdlusuuringute tulemustega.”
Raporti kriitikud on väljendanud ka seisukohta, nagu oleks lapsevanemaks saamise ea tõusu jätkumisele poliitikameetmetega vastukaalu pakkumine survestamine. Võimalik, et kriitikud ei ole kursis uuemate rahvusvaheliste võrdlusuuringute tulemustega, mis näitavad, et paarisuhte alustamise ja lapsevanemaks saamise tegelik vanus ületab 18–34-aastaste noorte naiste ja meeste poolt väljendatud ideaalvanust märkimisväärselt.11
Sellest lähtuvalt on põhjust küsida, kuidas saaks ühiskond vähendada nende tegurite mõju, mis seda ebakõla tingivad, aidates nii kaasa noorte eelistuse realiseerimisele.
Selline küsimuseasetus ei tähenda, et eesmärk oleks viimase 30 aasta vältel toimunud muutusi tagasi pöörata ja “suunata peresid lapsi saama juba varastes kahekümnendates”, millele Maalehe artikli autorid ohumärgina tähelepanu juhtisid. Vastukaalu otsimine lapsevanemaks saamise vanuse edasisele tõusule on oluline rõhuasetus ka Soome ja Norra valitsuste poolt tellitud sündimuse ja perepoliitika analüüsides.
Lapsed koolis. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Väärtuste ja hoiakute muutumine
Sotsiaalministeeriumi raporti kõige suuremat arusaamatust tekitanud osa käsitles väärtuste muutust. Maalehes ilmunud arvamusloo autorid hindasid seda “šokeerivalt tagurlikuks” ning omistasid raporti koostajatele väljamõeldud “kahetsuse, et inimesed ei pea enam oluliseks sotsiaalse normi laadseid ettekirjutusi”.
Selline omistus on meelevaldne. Kultuurilised väärtused kujutavad endast jagatud arusaamasid sellest, mis on ühiskonnas hea ja soovitav; need vormivad nii üksikisikute kui inimkoosluste uskumusi, tegevusi, norme ning poliitikaid.12
Kultuurilised väärtused või sotsiaalsed normid kehtivad igas ühiskonnas ja seda ka 21. sajandil. Küsimus on vaid selles, millised need on. Väärtuste ja normide teisenemise seab kesksele kohale üks neljast nüüdisaegsete pereprotsesside ja sündimuse põhikäsitlusest. Väärtustele keskendus ka sotsiaalministeeriumi Tartu ülikoolilt tellitud analüüs, millele raportis viidatakse. Kõike seda arvestades oli väärtuste ja hoiakute käsitlemine raportis ühe olulise laste saamist mõjutava tegurina igati asjakohane.
Analüüsi tulemused näitasid, et 21. sajandil pole Eestis muutunud (väiksemaks) mitte üksnes soovitud laste arv.13 Rohkemgi on muutunud see, kuidas lapsevanemaks olemist nähakse. Kui nullindate keskpaigas nõustus Eestis vanemlust puudutavate väidetega (“Mehel peavad olema lapsed, et end täiel määral teostada” ja “Naisel peavad olema lapsed, et end täiel määral teostada”)14 keskeltläbi ligi 80 protsenti vastanutest, siis praegu on nõustujate osakaal üle kolme korra väiksem.
Analüüs (millest vaid väike osa mahtus sotsiaalministeeriumi raportisse) näitab, et mainitud väidetega mittenõustumine on seotud väiksema ideaalse laste arvu, väiksemate kavatsustega (veel) lapsi saada ning lapse sünni väiksema tõenäosusega. Väärtuste olulisust kinnitab ka tõsiasi, et lapse sünni seos hoiakutega on tugevam kui teistel raportis käsitletud tunnustel, näiteks sissetulekul.
Sellised tulemused ei ole ainukordsed, vaid haakuvad ka teiste asjatundjate seisukohtadega. Nii pidas Ene-Margit Tiit selle aasta mais antud põhjalikus intervjuus sündimuse vähenemise põhjuseks suurel määral inimeste eluhoiakute muutust: “Põhiline on ilmselt teatud enesekeskne hoiak, kus inimesed ei soovi ennast teostada läbi perekonna, vaid karjääri, võib-olla rändamise, maailma uurimise ja kõigi niisuguste asjade.”
Oluline on välja tuua, et ideaalse ja planeeritud laste arvu vähenemist on nüüdseks dokumenteeritud Soomes, Rootsis, Norras, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis, Austrias ja Itaalias.15 See on märk, et väärtuste muutus on laiem fenomen.
Maalehe arvamusloo autorid on raportile süüks pannud seda, et selles on mainitud laste saamist toetavate väärtuste edendamist ja inimestele nende vastutuse meeldetuletamist. On tõsi, et raporti lõpuosas on sotsiaalministeerium võimalike tegevuste hulgas maininud ühiskondliku arutelu soodustamist laste saamist puudutavate hoiakute muutmiseks. Kuid samas on märgitud, et “laste saamist ja kasvatamist väärtustavaid hoiakud ei saa kujundada riikliku ülalt-alla propaganda abil, vaid konstruktiivse ühiskondliku mõttevahetuse kaudu.”
Hoiakute muutust raportis analüüsiti mõlema soo kohta. Seega on vale Eesti Ekspressi artiklis kõlanud väide, et “sündimuse langust serveeritakse demograafilise kriisina, mille lahendamise vastutus lasub väärtusnihkega naistel.”
Väärtuste muutus seab inimeste otsused lapsi saada või mitte varasemast rohkem sõltuvusse sellest, kas vajalikuks peetavad tingimused laste kasvatamiseks — nii inimeste enda pingutustest sõltuvad kui ka ühiskonna poolt loodavad — on piisaval määral täidetud. Kui see on õige, siis on inimeste ootused perepoliitikale ja selle stabiilsusele praegu märgatavalt kõrgemad kui varem ning ühiskond peab sellega arvestama.
Rahalised meetmed
Tugevat kriitikat pälvisid ka ettepanekud laste saamise ja kasvatamisega kaasnevat kulu poliitikameetmetega senisest rohkem kompenseerida. Ekspressi artiklis tõdeti, et “kuigi rahalised meetmed sündimuse toetamiseks on olnud Eestis ühed maailma heldemad, on nende mõju sündimusele tõendatult ammendumas.”
Raportis on poliitikameetmete mõju käsitletud eraldi alaosas. Seal rõhutatakse esmalt, et mõju hindamine on metodoloogiliselt keeruline ülesanne.
Perepoliitika mõju hindamisel valitseb juba paarkümmend aastat arusaam, et sündide arvu või sündimuskordaja alusel mõju olemasolu või puudumise kohta järeldusi teha ei saa.16 Seetõttu ei anna praegused sündimustrendid alust väita, nagu oleks meetmete mõju ammendunud.
Tegemist on olukorraga, kus suundumusi on mõjutanud negatiivselt nii tugevad lühemaajalised (kriisid, ebakindluse kasv) kui ka pikemaajalise toimega tegurid (potentsiaalsete lapsevanemate arvu kahanemine, lapsevanemaks saamise ea tõusu jätkumine, väärtuste muutus jt), mis toimivad poliitikameetmetest sõltumata ning võivad avaldada sündide arvule suuremat mõju.
Eestis on täppismeetoditega uuritud perepoliitika kahe kõige olulisema meetme, vanemahüvitise ja lasterikka pere toetuse mõju. Sotsiaalministeeriumi raporti ettevalmistuse raames valmis vanemahüvitise mõju analüüs. See näitas, et hüvitis suurendas teise lapse saanud emade suhtarvu 7,5 protsendi võrra ja kolmanda lapse saanud ema suhtarvu ligi kümnendiku võrra. Sarnastele järeldustele jõudis analüüs lasterikka pere toetuse mõju kohta. Madala sündimuse kontekstis on üksikmeetmete sellised mõjud märkimisväärsed.
“Kõik need vastusevariandid iseloomustavad perede majanduslikku olukorda.”
Need rahaliste toetuste mõju puudutavad tulemused haakuvad mitme teise uuringu, sh naiste tervise uuringu tulemustega. Vastuses küsimusele ” Kas mingid muutused ühiskonnas või teie eraelus võivad mõjutada teie otsust lapsi saada?” mainiti naiste tervise uuringus kõige sagedamini majandusliku toimetuleku paranemist või stabiliseerumist, suurema/sobivama elupaiga soetamist ning piisavate võimaluste tekkimist lapse/lastega kodus olemiseks. Kõik need vastusevariandid iseloomustavad perede majanduslikku olukorda.
Sama muster ilmnes hiljutises Centari lastega perede uuringus ning sel suvel avaldatud 14 riiki hõlmavas ÜRO rahvastikufondi uuringus, kus soovitud laste arvuni jõudmise takistuste seas mainiti kõige sagedamini majanduslikke tegureid.
On üllatav, et kriitikud panid rahaliste meetmete mõju kahtluse alla, kuigi eelmainitud analüüside tulemused olid neile teada. Seejuures ei hoidutud ka naiste tervise uuringu tulemuste eksitavast tõlgendamisest.
Nii põhjendati vanemahüvitise mõju puudumist isegi pärast tähelepanu juhtimist korduvalt sellega, et “kõigest 2,1 protsenti naistest pidas riiklikke peretoetusi ja vanemahüvitist oma pereplaneerimise juures määravaks”. See protsent on tegelikult saadud vastuseks küsimusele lapsesaamise motiivide kohta (Mis põhjusel sooviksite veel last/lapsi?). See, et vastusevariandi “lapsega kaasneb vanemahüvitis ja riiklikud lastetoetused” valisid vaid vähesed, näitab tegelikult seda, et hirmul laste riigi poolt “ostmise” pärast ei ole tõepõhja all.
Teema lõpetuseks soovime rõhutada, et eelnev ei tähenda rahaliste toetusmeetmete ainutähtsustamist raportis. Tasakaalustatud perepoliitika eeldab nii teenuseid kui rahalisi toetusi ning nende vastandamine ei ole otstarbekas.
Vaadates ainult vanemahüvitisele ja lastetoetustele eraldatud vahendeid võib tõesti jääda mulje, nagu oleks laste saamise ja kasvatamise toetamine Eestis väga rahaliste toetuste keskne. Kuid arvestades ka tasuta haridust kõigil kooliastmetel ja laste tasuta tervishoiuteenuseid, on teenuste ja rahaliste toetuste vahekord märksa enam tasakaalus.
Raporti ettepanekute osa lugedes on raske mõista, millel põhineb kriitikute etteheide, nagu kavatseks sotsiaalministeerium “lihtsalt raha ümber jagada.” Selle väite alusetus paistab hästi välja võrdluses varasema, ministeeriumis 2015. aastal valminud põhjaliku perepoliitika dokumendiga.
Erinevalt varasemast rõhutab praegune raport selgelt, et “laiemate sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks peavad ka teised poliitikavaldkonnad aktiivselt panustama perepoliitika eesmärkide saavutamisse.” See kajastub ka poliitikaettepanekutes, mis käsitlevad seoseid kodupoliitika, füüsilise ja vaimse tervise edendamise, hariduse jt valdkondadega.
Mure kliimamuutuste pärast
Raportile on süüks pandud ka kliimamuutuste ebaõiget käsitlemist. Maalehes ilmunud arvamusloo autorite hinnangul on raportis tehtud katse noorte muret kliimamuutuste pärast “pisendada, esitades ühekülgset toetavat andmerida, mis eirab probleemi olemust”. Ka Krista Fischer hindas, et mure kliimamuutuse pärast on jäänud raportis “tähelepanuta”. Need etteheited on alusetud.
Kliimamuutuste käsitlemisel toetub raport Eesti osas mitme hiljutise uuringu, sealhulgas naiste tervise uuringu tulemustele.17 Selles uuringus mainis küsimusele “Kui te ei soovi (rohkem) lapsi või kõhklete, siis miks?” vastanud 20–29-aastatest naistest 31,4 protsenti laste mittesaamise põhjuste hulgas muret kliimamuutuse pärast. See arv tundub suur, kuid tuleb arvestada, et kõnealune küsimus esitati vaid umbes kolmandikule 20–29-aastastest, täpsemalt neile, kes olid eelnevalt märkinud, et nad (rohkem) lapsi ei soovi.
Kui arvestada kõiki uuringus osalenud naisi, siis kujuneb kliimamuutust laste mittesaamise põhjuste seas märkinute osa ligi kolm korda väiksemaks. 20–29-aastaste vastajate seas on neid 12 protsenti, vanemate seas aga märksa vähem.
Teine asjaolu, mis laseb kliimamuutusest tingitud muret naiste tervise uuringu raportis suurena paista, on lastetute naiste üleesindatus. Raporti kohaselt moodustasid lastega naised vanusrühmas 20–29 vastanutest vaid kümme protsenti ja vanusrühmas 30–39 50 protsenti.
Paar aastat varem toimunud rahvaloendusel oli lastega naiste osakaal samades vanusrühmades vastavalt 32 ja 67 protsenti (seisuga 31.12.2021). Sedavõrd suur erinevus ei johtu sellest, et loendusest möödunud paari aasta vältel on sündimus ja lastega naiste arv vähenenud.
Põhjus näib olevat selles, et naiste tervise uuringu avaldatud tulemusi vanusrühmade kohta ei ole kaalutud ning seega ei ole nad esinduslikud. See põhjustab moonutust mitte ainult kliimamuutuste pärast mures olijate suhtarvus, vaid ilmselt ka uuringu muudes tulemustes. Eesti Ekspressi loos on tõdetud, et “ei dr Part ega dr Laanpere varja oma pettumust, et SOM-i analüüsis pole piisavalt arvestatud värske Eesti naiste tervise uuringu tulemustega.” Andmete esinduslikkuse probleemi tõttu on seda keeruline teha.
Raportis on kliimamuutustega seotud mure käsitlemisel kasutatud ka Centari poolt lapsetoetuse saajate seas läbiviidud uuringu ning Eesti pere- ja sündimusuuringu andmeid. Centari uuringu vastajatest leidis 2022. aastal (ehk ajal, mil meedias keskkonnaprobleeme võrdlemisi sageli kajastati) vaid viis protsenti, et nende jaoks on üleilmne rahvastiku kasv ja keskkonnaprobleemid soovitud arvu laste saamisel oluliseks takistuseks. Valikus olnud 16 laste saamist takistava teguri hulgas oli see tähtsuselt tagantpoolt kolmandal kohal.
“Analüüsi tulemused näitavad, et seos kliimaärevuse ja sündimuskavatsuse vahel on nõrk.”
Eesti pere- ja sündimusuuringu andmeid on rahvusvahelise meeskonna poolt hinnatud,18 mistõttu sotsiaalministeeriumi raport ka sellele paljus tugines. Analüüsi tulemused näitavad, et seos kliimaärevuse ja sündimuskavatsuse vahel on nõrk (statistiliselt ebaoluline).
Lisaks on raportis kliimamuutusega seoses viidatud ka teistes riikides tehtud teadustöödele. Näiteks ka Rootsis ja Saksamaal, kus keskkonnateadlikkus on võrreldes Eestiga suurem, ei ole leitud, et tegemist oleks olulise sündimuskäitumist mõjutava teguriga.19 Sama seisukoht jäi kõlama juunikuisel Põhjamaade rahvastikukonverentsil.
Noored pargis Autor/allikas: Airika Harrik/ERR
Sunniga hirmutamine
Eesti perepoliitika meetmete käsitlemine sunnivahendina on eksitav. Ekspressi artiklites viidatakse korduvalt Kairos 1994. aastal toimunud ÜRO rahvusvahelisele rahvastiku- ja arengukonverentsile. Naistearstid on rõhutanud, et “demokraatlikus väärtusruumis ei ole võimalik ette kujutada, et riik ütleb inimesele – olgu siis “piitsa” või “präänikut” kasutades –, kas, millal ja kui palju lapsi peab saama. Nii nagu idanaabri juures.”
Riigipoolse sunni välistamisega saab ainult nõustuda. Kairo konverentsi deklaratsiooni lugedes tuleb arvestada, et selle kontekstiks olid mittedemokraatlikes riikides eelnevatel kümnenditel rakendatud drakoonilised meetmed. Tuntumad näited on abortide keelustamine ja pereplaanimise vahenditele ligipääsu tõkestamine Rumeenias ning Hiina ühe lapse poliitika.
Lastetoetuste või vanemahüvitise käsitlemine riigi survevahendina või lubamatu “präänikuna” on kummaline. Murelikke peaks rahustama raportis selgesti sõnastatud valikuvabaduse põhimõte: “peredel peab olema vabadus teha iseseisvaid otsuseid peremudeli, laste arvu ja elustiili osas, ilma riigipoolse survestamiseta.” Siiski ei pruugi niisugune selgitus aidata neid, kes pelgalt madalast sündimusest rääkimist tajuvad survestamisena.
Lõpetuseks
Raporti ühtede koostajatena peame vajalikuks korrata raporti esitlusel kõlanud sõnumit. Kõige olulisemana toob sotsiaalministeeriumi raport esile tõsiasja, et võrreldes varasemate aastatega on Eesti demograafiline väljavaade muutunud mitmes aspektis halvemaks. Arusaamad lapsevanemaks olemisest on muutunud, laste kasvatamise kulud on elukalliduse tõusu tõttu kiiresti suurenenud, sagenenud on vaimse tervisega seotud mured ning üldine ebakindlus maailmas on suurenenud.
Selle tõttu ei saa erinevalt varasemast enam eeldada, et 1990. aastatel alanud muutused piirduvad Eestis peaasjalikult laste sünni hilisemasse vanusesse nihkumisega. Tuleb olla valmis selleks, et põlvkonnad muutuvad samm-sammult üha väiksemaks. Lühikeses ja keskpikas vaates me põlvkonnasuuruse pideva vähenemise täit mõju veel ei tunne, sest ühiskonna toimimist kannavad veel mõnda aega enne 1990. aastaid sündinud suuremaarvulised aastakäigud.
Vastus neile muutustele peaks seisnema perepoliitika põhimeetmete tugevdamises ja teiste poliitikavaldkondade senisest suuremas panustamises laste saamise ja kasvatamise toetamisse. Selle juurde võiks kuuluda kokkulepe perepoliitikale eraldatud ressursside suurendamiseks või vähemalt laste arvu vähenemisest tekkinud (ajutise) rahalise säästu kasutamiseks laste ja perede heaks.
Sotsiaalministeeriumi raport pakub esialgse visiooni võimalikest sammudest. Seda visiooni tuleb kindlasti täiendada, sealhulgas arvestades ka viimaste nädalate jooksul väljendatud mõtteid. Kuid väga oluline on, et edasine protsess oleks parimatele lahendusele orienteeritud ning toimuks analüüsile ja faktidele põhinevalt, mitte ideoloogilistest või emotsionaalsetest vastasseisudest kantult.
Ministeeriumi, teadlaste, ekspertide ja poliitikute kõrval sõltub edasine paljus ka meediast, mis võib aidata inimestel keerulistes teemades orienteerida ja erinevaid vaatenurki siduda, aga võib ka konstrueerida ja võimendada konflikte. Lugeja saab ise otsustada, kumba rolli meedia sotsiaalministeeriumi raporti käsitlemisel rohkem täitis.
1 Bradshaw, C.J.A. & McDermott, S. (2025). No evidence ageing or declining populations compromise socio-economic performance of countries. arXiv:2508.16872 econ.GN
2 Euroopa rahvaarv on vähenenud alles 2019. aastast, vähenemine olnud seni piirdunud 0,4%-ga.
3 Jones, C.I. (2022). The End of Economic Growth? Unintended Consequences of a Declining Population. American Economic Review, 112(11), 3489–3527 https://doi.org/10.1257/aer.20201605;4 Statistics Iceland (2025). Population. Eesti Vabariik. Maa. Rahvas. Kultuuur. (2014). TEA kirjastus.5 Soomes ja Norras on valitsused tellinud põhjalikud analüüsid sündimuse muutuste ja lastesoovi toetamise võimaluste kohta. Ka Lätis on Evika Silina valitsus kuulutanud 2025. aastal üheks kolmest prioriteedist perepoliitika ja sündimuse toetamise ning plaanib suunata selleks otstarbeks rohkem vahendeid.6 Prantsusmaal ja Taanis on lapsevanemaks saamise vanus tegelikult Eestist hilisem vastavalt 1,4 ja 0,8 aasta võrra, mitte 2 või 3 aasta võrra, vt Eurostati andmebaas
7 Asjassepuutuv teave on ettekande eelviimasel (lisa)slaidil.
8 Kordaja väärtus -0,49 tähendab, et tegemist on keskmise tugevusega negatiivse seosega. P-väärtus alla 0,01 tähendab, et seos pole 99% tõenäosusega juhuslik.
14 Tegemist on rahvusvahelistes sotsioloogilistes uuringutes kasutatavate väidetega.
15 Dommermuth, L., Lyngstad, T. H., & Wiik, K. A. (2025). Fertility Intentions Across Five Decades in Norway. Comparative Population Studies, 50. https://doi.org/10.12765/CPoS-2025-09 ; Golovina, K., Nitsche, N., Berg, V., Miettinen, A., Rotkirch, A., & Jokela, M. (2024). Birth cohort changes in fertility ideals: evidence from repeated cross-sectional surveys in Finland. European Sociological Review, 40(2), 326–341. https://doi.org/10.1093/esr/jcad048 ; Luppi, F., Bellani, D., & Rosina, A. (2024, September 28). Trends in fertility preferences among Italian young adults. OSF. https://doi.org/10.31235/osf.io/ukqnx ; Minkin, R., Horowitz, J. M., & Aragão, C. (2024, July 25). The Experiences of U.S. Adults Who Don’t Have Children. Pew Research Center. https://www.pewresearch.org/social-trends/2024/07/25/the-experiences-of-u-s-adults-who-dont-have-children/ . Vaadatud 7 October 2025; Neyer, G., Lai, W., & Andersson, G. (2024, September 3). Not Only Births, But Also Intentions:The Decline of Fertility Intentions in Sweden in the 2010s. Stockholm Research Reports in Demography. https://doi.org/10.17045/sthlmuni.26927029.v1; Riederer, B., Setz, I., & Buber-Ennser, I. (2024). Urban-rural differences in the desired number of children in Austria 1986–2021. Österreichische Zeitschrift für Soziologie, 49(3), 331–356. https://doi.org/10.1007/s11614-024-00578-y; Rotkirch, A. (2020). The wish for a child. Vienna Yearbook of Population Research, 18, 1–13. https://doi.org/10.1553/populationyearbook2020.deb05.19 Bastianelli, E. (2025). Climate Change Worries and Fertility Intentions: Insights from Three EU Countries, Journal of Marriage and Family, 87(2), 659–75, https://doi.org/10.1111/jomf.13048; Steffen Peters et al. (2023). Too Worried about the Environment to Have Children? Or More Worried about the Environment after Having Children? The Reciprocal Relationship between Environmental Concerns and Fertility, Max Planck Institute for Demographic Research, https://doi.org/10.4054/MPIDR-WP-2023-023; Jylhä, K.M., Kolk, M,. & Fairbrother, M., (2024). Attitudes towards Childbearing, Population, and the Environment: Examining Prevalence and Demographic and Psychological Correlates. Stockholm Research Reports in Demography, https://doi.org/10.17045/sthlmuni.26926999.v1.