Paraku kujundab Eesti looduskaitset üha enam metsatöösturite huvidest lähtuv päevapoliitika, mitte looduskaitsespetsialistide teaduspõhised soovitused, kirjutab Tarvo Valker.
Hiljuti tuli ilmsiks, et kümme või enam aastat asustamata must-toonekure pesapaigad planeeritakse arhiveerida ning kaitse alt sootuks välja arvata. Sellega luuakse uus pretsedent, eiratakse liigikaitse tegevuskava koostajate ekspertteadmisi.
Eesti looduskaitse peab põhinema teaduspõhisusel ja parimal võimalikul ekspertteadmisel. Riigiasutusena peab keskkonnaamet kindlasti teistele eeskujuks olema. On suhteliselt väheusutav, et keskkonnaametnikud, kes peavad aasta jooksul tegema kümneid looduskaitselisi otsuseid, tunneksid must-toonekurgede hingeelu paremini kui liigi uurimisele aastakümneid pühendanud eksperdid.
Kui aga keskkonnaametil peaks mingil põhjusel olema must-toonekure bioloogia ja kaitse kohta parem teadmine kui Kotkaklubi ekspertidel, tekib õigustatud küsimus asutuse juhtkonna vastutuse kohta. Kas avalikku raha on kasutatud töö eest tasumiseks, mis nende hinnangul tegelikult ei vasta vajalikele nõuetele?
“Kuna need haruldased liigid on katusliigiks omakorda teistele spetsialiseerunud liikidele, saavad peatselt samavõrd ohustatuks juba teised liigid.”
Paraku pole must-toonekure juhtum viimaste aastate looduskaitseliste otsuste seas juhuslikuks erandiks. Peagi on kliimaministeeriumil plaan sama praktikat rakendada ka kassikaku puhul, et kaitse alt välja arvata veelgi suurem osa vääriselupaikadest ning sellega toita toormepuuduses vaevlevat metsatööstust. Kuna need haruldased liigid on katusliigiks omakorda teistele spetsialiseerunud liikidele, saavad peatselt samavõrd ohustatuks juba teised liigid.
Suurt osa vääriselupaikadest ning ohustatud liikidest on võimalik tõhusalt kaitsta, kui keskkonnaamet lähtuks oma otsustusprotsessides parimast võimalikust ekspertteadmisest. Paraku kujundab Eesti looduskaitset üha enam metsatöösturite huvidest lähtuv päevapoliitika, mitte looduskaitsespetsialistide teaduspõhised soovitused.
Selle ilmekas näide on valitsuse plaan muuta metsaseadust nii, et 70 protsenti Eesti metsadest muutuks majandusmetsaks. Esmapilgul võib ju 30 protsendi metsa kaitsmine tunduda loodusväärtuste hoidmise jaoks piisav.
Paraku on 30 protsenti metsadest kaitse all üksnes paberil. Selle 30 protsendi hulka kuulub hulgaliselt kaitsealade piiranguvöönditesse või ohustatud liikide püsielupaikadesse jäävaid metsi, kus toimuvad turbe- ja ka lageraied. Seda on tehtud aastaid ja lausaliselt.
Olukord on niivõrd halb, et lähimal ajal tuleks kliimaministeeriumi looduskaitse osakonnal tõsiselt kaaluda vanadest kuusemetsadest sõltuvate karvasjalg-kaku ning laanerähni kaitsestaatuse tõstmist kõige rangemasse ehk I kaitsekategooriasse. Vastasel juhul tabab neid linde juba lähikümnenditel must-toonekurega sarnane kurb saatus.
Eesti looduskaitse hääbumisest annab märku ka riigikohtus toimuv vaidlus pesitsusrahu üle. Olemuselt keskkonnaameti ja metsafirmade vahelisel kohtuistungil on looduskaitset korraldav riigiasutus üha enam lähenemas töösturite soovidele.
Keskkonnaameti silmis oleks ka edaspidi vajalik raie peatamiseks eelnevalt tõendada lindude pesitsemine metsas. Ometi on meil olemas piisavalt teaduspõhiseid andmeid, mis tõendavad lindude pesitsemist kõikides metsades. Samuti on meil olemas värske Euroopa Kohtu otsus, mis keelab metsaraietega lindude tahtliku tapmise. Sama kohtulahend sätestab ka seda, et see nõue laieneb kõikidele linnuliikidele, olenemata nende ohustatusest või kaitsestaatusest.
Nõustun igati Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professori Aveliina Helmi öelduga, et kulukas pole mitte looduse hoidmine, vaid selle kaotamine. Praegu on Eesti loodusväärtuste kaitsmine pandud suuresti vabaühenduste ning vabatahtlike õlgadele, kes peavad loodusvaenulike otsuste peatamiseks ette võtma aeganõudva ja kuluka kohtutee.
Maksude kasutamisega riigiametnike palgafondiks kaasneb ka õigustatud ühiskondlik ootus. Keskkonnaameti ja kliimaministeeeriumi looduskaitse osakonna puhul on ühiskondlikuks ootuseks Eesti loodusväärtuste tõhus kaitsmine. Keskkonnaameti juhid ja kliimaministeeriumi looduskaitse osakonna kantslerid pole seda ootust täitnud.