Kinosaalides ja teleekraanidel on viimastel nädalatel saanud näha kaht dokumentaalfilmi suusatreener Mati Alaverist. Legendaarne ajakirjanik Vahur Kersna ütles, et huvilistel tasub minna vaatama mõlemat filmi, sest need lähenevad dopinguskandaalile erinevate nurkade alt.
Oktoobri lõpus esilinastusid väikese vahega kaks dokumentaalfilmi Mati Alaverist: 17. oktoobril näidati esmakordselt Delfi Meedia toodetud filmi “Kindral” ning 22. ja 29. oktoobril näidati “Pealtnägija” asemel ETV kanalitel dokumentaali “Mati Alaver – valgusest varju”.
Kersna rääkis reedel Raadio 2-le, et on mõlemat filmi näinud ning need räägivad samal teemal kaks väga erinevat lugu. “Ma ei taha kindlasti neid võrrelda selles mõttes, et kumb on parem või kumb on halvem. Me ei saa võrrelda näiteks sokke ja kindaid,” sõnas ta. “Pealtnägija materjal andis ühe pildi, nad keskendusid ühtedele asjadele ja see Delfi toode oli täiesti teistsugune.”
Alaver on mõistagi eestlaste jaoks vastuoluline inimene, kes ohverdas ülima eesmärgi nimel kõik, et kuskilt murdosasekundeid võita. Kas ta oli halb inimene või hoopis hull geenius, kes oli edu saavutamise nimel kõigeks valmis?
“Adolf Hitler oli ka fenomen, Jossif Stalin oli fenomen, Vladimir Putin on ka fenomen,” ütles Kersna. “Nad on keskendunud ühele eesmärgile, suurele maailmavallutuse eesmärgile ja milliseid ohvreid selle nimel tuuakse, ei ole tähtis.”
“Priit Pullerits nimetab oma arvustuses seda väljendiga “sõge fanatism”. Seda ta on. Kui sul on suur eesmärk elus ja sa püüdled selle poole, jättes endas selja taha musta maa, siis kas see on õige? Kas see on see, mille põhjal me inimesele püstitame kuldseid ausambaid?” sõnas Kersna. “See film ja see lugu ise, mida on võrreldud antiiktragöödiaga, tekitab väga palju küsimusi. See on ka põhjus, miks nii palju on ilmunud erinevaid arvamusi. Ühed arvavad nii, teised natukene teistmoodi, see tekitab mõtteid ja see ongi väga hea.”
“Mõned asjad me ühiskonnas võiksime rääkida vähemalt enda jaoks selgeks. Kui okei on see, et suure eesmärgi nimel sa tood eetika moraali ohvriks. Kui okei on ühiskonnas sulitsemine ja valetamine nii-öelda õilsa eesmärgi nimel?”
Vahur Kersna Autor/allikas: Margarita Mironova-Malkin
Kui mujal maailmas on dopinguga patustanud sportlased ja treenerid oma suu puhtaks rääkinud ja ühiskond on neile suuresti andestanud, siis Kersna sõnul on naiivne arvata, et Mati Alaver palub eestlastelt andestust. “See on see põhjus, miks “Pealtnägija” film jäi nii kauaks venima,” ütles Kersna.
“Alaver ei tule välja ja me nägime mõlemast filmist, milline metodoloogiline valetaja ta on. See ei ole psühholoogiline, see on psühhiaatriline probleem ja psühhiaatria töömaa teda analüüsida ja selgitada, mis inimene see on. Pealtnägija filmi üks suur pluss minu jaoks oli ka see, et nad võtsid ette selle, kust Alaver on tulnud, missugune inimene ta on, milline on tema see olemus, me kõik oleme ju noorusest pärit. Sealt saab ka natukene selgemaks, miks ta niimoodi tegi.”
“Eestlased parema meelega unustavad, nad unustavadki selle ära. Nad pigem unustavad selle häbi, kuidas tuhanded ja tuhanded inimesed juubeldasid, rõõmustasid, tantsisid ja laulsid selle kõige peale, nende võitude peale, mis nagu me nüüd teame, ei olnud ausal teel saavutatud. Unustame kogu selle loo ja, ja need ajakirjanikud, kes omal ajal tõid selle välja, nad tunnistavad ju filmis, millise sõimulaviini alla nad sattusid, kuidas neid ähvardati.”
Telelegend ütles, et unustamine on lihtsalt kõige kergem valik. “Inimestele on vaja kangelasi, neile on vaja muinasjuttu. See on andeksandmatu tegelikult meie psüühes,” ütles ta. “Lähme eluga edasi, unustame ära, et see niimoodi on, las Alaver ja Veerpalu toimetavad kuskil omaette.”
“See on neile piisav karistus – see häbi, mida nad elu lõpuni peavad endas kandma. Ma ei tea, kui raske koorem see nende jaoks on, see sõltub nende psühholoogilisest ülesehitusest, aga küllap nad sellega hakkama saavad. Kui senimaani on saanud, küllap saavad ka ülejäänud elu.”
* * *
“Mati Alaver – valgusest varju” on traagiline lugu pöörasest vaimustusest ja rängast pettumusest, mille telgitagustes peitub palju pooltoone ning fakte, mida üldsus esimest korda kuuleb. Autor-stsenarist Mihkel Kärmas, režissöörid Raivo Maripuu, Vladlen Pobjaržin, toimetajad Kristjan Pihl, Taavi Eilat, Maarja Värv, Merilin Pärli, Uljana Kuzmina, produtsent Piret Priisaar.