Erik Tikan, kellele “Sinikollane” on teine täispikk film, on varemgi sõjale keskendunud. Tema eelmine, samuti koostöös Levilaga tehtud film “Estcoy-8” (2022) on eestlastest, kelle elu jäi Afganistani ning kelle peret tabas taas iseseisva Eesti üks valusamaid sõjakaotusi. Estcoy-16sse kuulunud Tikan on teemas sees – sõjale valusalt, ent ehedalt lähedal. Eeldused ja tingimused ühe korraliku sõjadoki loomiseks on täidetud, jääb üle otsida inimene, kelle kaudu lugu lahti rullida. “Sinikollase” peategelaseks sai Erko, vabatahtlik meedik, kes võttis 2022. aastal oma kompsud, julguse ja auto ning sõitis Ukrainasse inimestele appi. Tikan hakkas dokumenteerima ühe mehe lugu, kelle sinimustvalge süda on aastatega värvunud ka sinikollaseks.
Filmi alguses tekib illusioon, et tegemist on videomängu, mitte valusa ja vastiku reaalsusega, millega ukrainlased iga päev rinda pistavad. Näeme nn POV-rakursist ehk minaperspektiivist filmitud tegevusjada: haavatud vanem daam, plahvatused, majja jooksmine, kiirete otsuste langetamine, sekka kuuleme ropendamist, ähkimist ja värisevaid hääli. Õõvastav raputus, et tegemist on tänase päevani kestva tegelikkusega, on verd tarretav, ent mõjus. Sellest johtuvalt tundub isegi ehk liiga etteaimatav filmi kulg: on kurbust, kannatusi, hetki, mis panevad mõtlema, vabisema, ühtlasi tänulikkust tundma. Muljet võimendavad kaadrid väikesest tüdrukust ja emast, paraku võrdlemisi klassikalisest motiivist, kui isa läheb sõtta ning naispere jääb koju. Kõik tundub konventsionaalne, igati loogiline on ka Erko elukaaslase Jaana koduse elu kirjeldus, milles ta võrdleb seda Ameerika mägedega. Kuidas saakski teisiti, kui isast on saanud kangelane peaaegu et üleöö? On ju isetuse võrdkuju see, kes on valmis jätma oma pere, et aidata teisi. Neid, kellel peret polegi või kelle lähedased on rindel. Järjekordne illusioon – tunne, et tegemist on tugeva ja raskeid hetki trotsiva perega – hakkab siiski kiirelt ja järjekindlalt murenema.
Jaana jutt lagunevast kooselust ja Erko tõdemus, et tema järjepidev Eesti-Ukraina vahet sõitmine tekitab pingeid, saavad filmi keskseks teemaks. Nagu ütleb teose alapealkirigi, kuulub Erko süda kahele riigile: kui ühes on kodu ja pere, siis teises inimesed, kes vajavad viivitamatut abi, keda tuleb agressori hävitamisel aidata. Kuidas siis valida? Veel enam, kuidas õigesti valida? Soov mehele kaasa elada on suur: õudsed mälestused, südantsoojendavad kohtumised ja valmisolek minna sõjatsooni soosivad Erko haavatavust, meile avaneb inimene oma headuses ja hapruses. Filmi üks õõvastavamaid hetki, kui vabatahtlikud sõidavad näiliselt päikeseloojangu taustal, ent tegemist on taeva oranžiks värvinud rünnakuga Dniprole, kinnistab Erko kui julge ja isetu mehe kuvandit. Sellele hakkavad aga aina tihedama intervalliga sisse lõikama kaadrid kodust, omapäi hakkama saada proovivast Jaanast ja lastest, kellest vanim peab isa kodust lahkumise tõttu ruttu suureks kasvama. Nagu ilmneb ka mehe jutust, muudab Ukrainas käimine perspektiivi elule, paika saavad nii prioriteedid kui ka soovid. Kuid mida rohkem avatakse Jaana ja Erko kooselu, seda enam hakkab vaatajat rõhuma küsimus “mille arvelt?”. Rabedas suhtes on oma osa posttraumaatilisel stressisündroomil, teemade vältimisel, keerulisel kommunikatsioonil. Tahes-tahtmata muutub peategelase kangelaslikkus küsitavaks. Mees on valmis minema päästma teise riigi lapsi, aga jätab enda omad elukaaslase kasvatada, naise üksi oma hirmude ja muredega. Olukorra teeb komplekssemaks asjaolu, et Erkol on lisaks elukaaslasele ka tüdruksõber Daša. Jaanaga on küll ühine tee osaliselt käidud. On põnev, et Erko ei ole ideaalne. Et ta ongi natuke nagu “meie aja kangelane”, inimene, kellel on oma vead ja puudused, mitmeplaaniline tüüp, kelle tegutsemine on kantud soovist teisi abistada ja ühtlasi kodus ootavate probleemide eest põgeneda.
“Sinikollase” põhiteema on perearmastus, lootus ja kannatlikkus. Pole kahtlustki, et Erkol on süda õige koha peal. Eesmärk on, et Ukraina võidab. Vendlust ja toetust pakkuva eestlasena teeb mees endale Ukraina tätoveeringu, kuulab ukraina muusikat, joob teiste vabatahtlikega viina. Küll aga kisub lugu miskipärast paratamatult kiiva. Mõte ja kaastunne nihkub tasapisi, ent kindlalt ukrainlastelt Jaanale ja lastele, kes on keerulises olukorras, ummikus ja üksi. Distantsilt muresid ei lahenda, ei lahkuminekut ega sõda. Seepärast on nii Erko kui ka vaatajad lõhkise küna ees. Kus on fookus? Korraga on puhkenud kaks tulekahju, mees on aga otsustanud minna päästma seda, mis lõõmab kaugemal. Vaatajana tahaks kaasa elada ukrainlastele ja Erkole, domineerima jääb aga ühe paraku küllaltki tavalise eesti peremudeliga seotud mõru kurbusenoot. Mida edasi, seda enam taandub taamale see, millest kõik üldse algas – sõda Ukrainas ja inimeste abistamine meedikuna.
Küsimus “kuidas hoida sidet?” kannab nii filmi kui ka vaatajat. Umbes 75 minuti jooksul avaneb meile ühe perekonna lugu, mis lahendust ei leia, ühendus jääbki hakkima. Igatsedes ebastabiilsele paarisuhtele vastukaalu, mõtlen filmi kui tervikteose peale, kuid ka sel juhul pole kerge millestki konkreetsest kinni haarata. POV, dokumentalistikale omane objektiivsus, muusikavideolik montaaž muusikaga, mis mõjub kohati pigem sobimatult, mitte ukrainlaste helikunsti ja filmitervikut toetavalt. Dramaatiliselt mõjuvad ka filmi lõpus kaks vahelduvat stseeni: isa on otsustanud toetada vetelpäästjana “Ironman’i” sportlasi sellal, kui kodus on pisitütrel neljas sünnipäev. Läbivalt on probleemiks selge keskme puudumine ja loolülide omavaheline nõrk ühendus. Jääb lõpuni selgusetuks, kas Erko Ukrainasse minek on kantud varjatud motiividest, soovist põgeneda, või läbinisti altruistlik tegu. Film lõpeb järsult, päästerõngast ei visata. Lootus jääb.
Mitmetahuline peategelane on filmi suuremaid tugevusi. Tikan on sellesse filmi kapseldanud päris inimeste lood. On värskendav näha, et kangelasele ei pea suu ammuli kaasa plaksutama, vaid tema motivatsioonis saab kahelda, aga ometi seda ka imetleda. Tasub endaltki küsida, kuidas hoida sidet nii iseenda, kodumaa kui ka Ukrainaga. Seni, kuni on võimalik nautida privileegi jälgida toimuvat kõrvalt, teki alt ja soojast toast, on põhjust olla tänulik. Ehk soosib film endaga arupidamist, perspektiivi muutumist nägemaks enda ümber rohkem Erkosid ja Jaanasid, kellele vajadusel tuge pakkuda, et issid-emmed ei peaks aegade lõpuni Ukrainasse minema jääma.