Kai kunstikeskuses avati äsja Sirje Runge ülevaatenäitus “Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus”, kust leiab põhjaliku ülevaate kunstniku loomingust. Runge on samas avalikult teatanud, et maalimisega on nüüd kõik.

“Igal asjal on oma aeg. Ma lõpetasin maalimisega teadlikult ja põhjus oli see, et ma olin temast juba väsinud,” nentis Runge, kes oli enda jaoks ammendanud juba kõik maalikunsti võimalused. “Ma tahtsin edasi minna keerulisemate ja mitmekihilisemate tööde juurde ja niimoodi see juhtus,” lisas kunstnik. Runge tunnistas, et maalimisest oli raske loobuda. “Ma vaevlesin neli aastat, enne kui otsustasin, et annan oma ateljee ära ja panen maalid lattu.”

Runge jaoks oli maalimisega lõpparve tegemine kergendus, sest loomine on tema jaoks alati suur piin olnud. “See protsess on minu jaoks selline, et kui ma alustan mingit suuremat maaliseeriat – ma olen kogu aeg seeriates töötanud –, siis see on väga pikk aeg ja mu peas on selline pikaajaline intuitiivne tunnetuslik protsess. Kui ma olen jõudnud sinnani, et saan hakata seda realiseerima, siis satun olukorda, kus tunnen, et pole enam mitte millekski võimeline, ma ei oska mitte midagi ja ma ei saa mitte kunagi mitte midagi oskama. Siis pean sellest seinast läbi minema. See on väga piinarikas. Kui ma juba tegema hakkan, siis on kõik korras,” rääkis Runge ja tunnistas, et see on nii kogu aeg. Mõnes mõttes on see kunstniku meelest isegi hea, sest näitab kvaliteeti. “Ma ei ole endas kunagi kindel, pidevalt kahtlen. Kui ma pidevalt kahtlen, siis järelikult minust ei tule kunagi enesekindlat totakat loojat, kellele see sõna “looja” võib-olla isegi ei sobi,” lausus kunstnik.

Sirje Runge Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Vastupidiselt sisemistele piinadele on Runge maalidel hoopis teistsugune mõju – need on õhulised, salapärased ja müstilised. “Ma olen päris ammu juba mõelnud, kui alustasin oma maastikega, mis pärast minu tihedaid geomeetriaid hakkasid olema sellised tühjad ja minimalistlikumad, et ma maalin oma kõige sügavamate hingekihtidega. Olen endale selle küsimuse pannud, et mida hing igatseb. Need on väga sügavad, ainult intuitiivselt tunnetatavad kihid minu sees ja sealt tulevad välja need värvid ja minimalistlikud maalid,” rääkis Runge.

Väga lihtsalt öelduna vajab hing kunstniku sõnul midagi head. See on mõiste, mida raske seletada. “Ma võin sinna taha panna muidugi hingelise vabaduse, vaimse vabaduse, sellise vabaduse, mis ei ole tingimata seotud meie kehaga. Ilmselt ta igatseb teda,” nentis kunstnik ja märkis, et võib-olla ei saagi selles maailmas hingehead leida, vahest juhtub see hoopis pärast keha surma. “Sellegipoolest võime selles elus vabaneda väga paljust, kuni surmani välja. See on see sama hingeline igatsus, et saaks järgmisest mullist välja ja järgmisest kastist välja ja jõuaks nii suurde ruumi, kus seinu enam üldse ei ole. Selline protsess, tundub mulle, toimub minu peas,” arutles Runge.

Janu kunsti järele

Runge tunnistas, et ta pole kunagi tahtnud inimest maalida ega joonistada, aga talle on meeldinud seda õppida. “Ma olen inimest maalinud ülikoolis, kunstiinstituudis. Ma olen leidnud sealt igasugu huvitavaid tehnikaid enda jaoks, aga kui võtsin suured lõuendid ja hakkasin seda n-ö tõsisemat asja tegema, siis ikkagi igatsesin sellise tühjuse, mingisuguse suure ruumi, mingi lõpmatuse, millegi universumliku järele,” tõdes ta.

1970. aastatel olid Eesti avangardkunstnikud Runge sõnul suhteliselt erinevad. “Meil oli kaks põlvkonda, kellel oli kümme aastat vanusevahet. Meie looming oli ka erinev. Terve meie elu oli selline intuitiivne protest. Peale selle olid ka praktilised teadlikud protestimised ja kogu meie tegevus, ka maalimine, graafika, skulptuur, häppeningid olid osa protestist. Meie tegime esimesed häppeningid, mis üldse Eestis on tehtud. Mina ja Andres Tolts olime esimesed, kes selle tükiga hakkama said. Me tegime seda riigis, kus selliseid asju ei tohtinud teha. Saime ka väga palju sõimata kogu aeg. Sõimamine käis asja juurde. See oli väga hea märk, kui sõimata said,” meenutas kunstnik.

Sirje Runge ja Joonas Hellerma Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Noore kunstniku olulisim tegevus oligi selles maailmas oma hingeliste vajaduste rahuldamine läbi kunsti. Siis ei mõeldud niiväga tulevikule. “Kuskil 20-30 aastate vahel läks kogu energia tegutsemisele, ellujäämisele, kuidas raha saada, et osta kõike seda kraami, millega kunsti teha, sest see oli ikkagi väga kallis. Kogu ülikoolis käimine, näituste tegemine. Me ei mõelnud selle peale, et meie töödest saab klassika või et keegi neid kunagi ostma hakkab,” sõnas Runge.

Ka Arvo Pärdi loomingut, nagu Runge omagi, iseloomustatakse minimalismi terminites, ehkki muusikas ei taha end keegi eriti minimalistiks nimetada. Runge meenutas Pärdiga kohtumist ja märkis, et minimalismiprobleeme siis ei arutatud. “Mul on meeles ainult üks meie kohtumine, mis toimus rohelises, väljasõit rohelisse. Nii nagu Strugatskite raamat. Osalejad olid Pärt, enne seda kui ta emigreerus Eestist, Ando Keskküla, Leo Lapin ja mina. Istusime roheluses kuskil, ma ei mäleta kus, ja rääkisime multimeediast. See on kõik, mis mul meeles on,” meenutas Runge.

Strugatskite raamat “Väljasõit rohelisse” sai kuulsaks tänu Andrei Tarkovski filmile “Stalker”. Ka Tarkovskiga on Runge kohtunud, küll mitte roheluses. “Kui Tarkovski tuli siia “Stalkerit” filmima, siis ta palus meie kinoliidust, et nad tutvustaksid teda kohalike põrandaalustega, kes olime juhuslikult meie. Nii me tutvusime. Ma olin siis umbes 25-aastane. Me käisime vaatamas seda filmimist ja protsessi, see oli väga huvitav. Pärast suhtlesime temaga nii Viru hotellis kui ka Kuku klubis,” ütles Runge.

Sirje Runge Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Suur osa Runge loomingust asub praegu erakogudes ja muuseumites. Tema enda käes ei ole enam eriti midagi. “Imelikul kombel on juhtunud, et minu eluajal on minu töid ostma hakatud,” lausus ta. Runge on ise ka oma maalidele hindu määranud. “See näeb sedamoodi välja, et ma ütlen, et hind on see ja kõik, ei kauple. Vahel kaubeldakse, vahel ostetakse. Kui kauplemisel pole tulemusi, siis jätan müümata,” nentis kunstnik.

Runge on enda sõnul elus kahel korral pidanud taluma täielikku vaesust. “Ma olen üks aasta kodutu olnud ja siis ka rahatu muidugi. Ja natukene hiljem olen olnud ka täiesti rahatu. Pangaarvetu. Ja pean alustama jälle otsast peale. Saab üle, aga see on kohutav. Ma olin vabakutseline ka ja vabakutselisena teatavasti kunagi ei tea, mis tulevik toob. Aga teisel rahatuse ajal hakkasin ma juba minema tööle EKA-sse, nii et ma hakkasin saama palka. Väga imeline asi on see palga saamine,” muigas Runge.

1970. aastad olid ka teadusliku fantastika aeg, inimesed käisid kosmoses ja kuu peal. Runge meenutas, kuidas ta läbi Soome televisiooni sai hakata vaatama dokumentaale nii loodusest kui ka universumist. “Ma olen üles kasvanud sir David Attenborough’ga koos, hakates vaatama tema esimesi mustvalgeid dokfilme, ja ka Monty Pythoniga koos. Mul on olnud väga ilus lapsepõlv, mida ma olen läbi Soome teleka endale saanud,” kiitis Runge.

Sirje Runge Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Ka oma näitusele on kunstnik taustaks pannud kosmilised helid. “Need on need helid, mida teevad meie Päikesesüsteemi planeedid, kui nad läbi suure ilmaruumi liiguvad. Nad on lindistatud Voyager 1 poolt, mis lasti välja meie planeedilt 1978. Nüüd ta on juba ammu lahkunud meie Päikesesüsteemist, aga need helid saatis meile tagasi,” rääkis Runge, kelle arvates on loogiline, et elu on mujalgi kui vaid planeedil Maa. “Mingisugune elu on, milline, seda me ei tea. Elu võib omandada väga erinevaid vorme,” on kunstnik veendunud.

Lagunemise paratamatus

Üks Runge viimaseid töid oli suur pannoo “Suur Armastus”. “”Suur Armastus” just seepärast, et minu jaoks väljendab see minu isiklikku armastust kõige vastu. Kõik on seesama universum, võib-olla multiversum. Me ju ei tea, kas seda on ainult üks,” sõnas ta.

See on Runge jaoks armastus, mis kogu aeg olemas. “See ei ole selline armastus, mida inimene tunneb inimese vastu seksuaalses mõttes, sest meie inimestena armastame ju oma sõpru, oma lapsi, oma vanemaid, seal puudub see seksuaalsus. See armastus, mida mina tunnen kõige selle vastu, mis jääb inimkonnast väljapoole, see on kogu aeg olemas, see ei kao mitte kuhugi, sest see teine on kogu aeg olemas. Kõik on omavahel kuidagi seotud. Ma olen päris kaua olemas olnud ja selle pika aja jooksul, nüüd juba elu teises pooles, olen ma tundnud, et ma olen väga väike osakene sellest suurest tervikust, mille nimi on universum. Ja see tunne on teinud mind õnnelikuks,” tunnistas Runge.

Sirje Runge Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Praeguseks on töö viidud Vabaõhumuuseumisse keset avatud loodust ja see on endale saanud lisanimetuse “Kaunis lagunemine”. Maal jääbki looduse keskele lagunema. “Ta on kaks korda eksponeeritud olnud, üks kord Arhitektuurimuuseumis, teine kord KUMU-s. Mõlemal korral on tal olnud see kunstlik valgus peal, mis on, nagu muuseumi valgused ikka, ühe koha peal seisev, mitte muutuv. Olin mõelnud juba siis, et kui looduses päike ta peale paistaks, see liikuv valgus, siis ta oleks tegelikult kõige õigemas kohas,” rääkis Runge.

Teisalt püüdis kunstnik, kui näitus oli lõppenud ja maal rullikeeratuna hoiuruumis, ignoreerida tema olemasolu, ent see muutus võimatuks. “Ta oli olemas ja tal oli veel ülesanne. See ülesanne, et ta pidi minema sinna välja lagunema. Võttis tükk aega, enne kui ma jõudsin selle teostamiseni, sest see pole kerge. See on väga õudne mõte, et sa paned oma lapse välja külma kätte. Siis ma sain oma väga armsa tiimi kokku, kellele ma olen südamest tänulik. Me veetsime neli aastat Vabaõhumuuseumis toimetades ja lõpuks sai see asi teoks,” meenutas kunstnik.

Runge jaoks on lagunemine paratamatus. See kurvastab inimesi tema sõnul seetõttu, et me ise ka vanemaks jäädes muudkui laguneme. “Ainus, mis universumis on kindel ja selge, kõik muutub kogu aeg. Väga kiiresti tegelikult. Minu enda isiklik lagunemine oligi see, mis käis koos selle ideega,” sõnas ta. Runge rääkis, kuidas korjame muuseumidesse kogu aeg kunstiteoseid, mis seal siis ruumi võtavad. “Ma kujutasin ette umbes, et kui mingisugune X aastat on mööda läinud, siis maakera on üleni kaetud laohoonetega, kuhu on kõikvõimalikke asju sisse topitud, et nad alles oleks, aga miks nad peaksid alles olema?” küsis kunstnik.

Sirje Runge Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Lisaks sellele, et kõik muutub ja see on paratamatus, tuleb inimesel ka leppida faktiga, et millalgi ta sureb. “Kui keha ära kaob, siis energia jääb. Ma ei ole kindel mitte milleski, aga see on üks võimalus,” ütles Runge. Ta võib enda sõnul istuda tunde kodus ja vaadata akendest tuleva valguse mänge. “Mul on üleval korrusel laeaknad ja valgus hakkab nende peal peegeldama ja muutuma. Tulevad erinevad valgused. Ühed valgused on hommikul, teised õhtul. Siis ka valgused pidevalt muutuvad. Selles ruumis on hästi palju pindu, kus see valgus peegeldub. Eriti, kui on valged ajad, siis see ruum muutub kas kuldseks või kollaseks või roosaks,” rääkis kunstnik, lisades et valguse mäng on niivõrd kihvt, et telekat pole vajagi.

Runge on teistegagi jaganud oma tähelepanekuid, kuidas valgus meie visuaalses maailmas toimib. See on tema sõnul väga lihtne. “Mulle meeldivad lihtsad asjad. Minimalistina armastan ma saavutada nii-öelda maksimumtulemusi väga lihtsate vahenditega. Sama kehtib selle värvikogemusega. See on väga lihtne, aga see nõuab nendelt, kes sellega tegelevad, väga suurt keskendumist ja soovi seda teada saada,” ütles Runge.

Kui kaamera näeb kõike, siis inimene ainult seda osa ruumist, mida ta parasjagu vaatab. Sirje Runge ütles, et ta on väga kaua vaadanud. “Kunstnik vaatab teistmoodi. Iga kunstnik omamoodi. Me ei vaata kõik ühtemoodi. Me vaatame niimoodi, kus koha peal meie isiklikud huvid ja armastused ja igatsused on. Me vaatame seda maailma meie ümber sedamoodi ja paneme sealt tähele seda, mis meile tähtis on,” selgitas ta.

Sirje Runge Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Tänavu möödub 50 aastat Runge diplomitöö valmimisest, mis tegeles Tallinna kujundamisega. Enda sõnul oli kunstnikul seal igasugu hullumeelseid ideid, mis praegu tunduvad isegi veidrad. “Ma tegin seda suure rõõmuga ja fantaseerisin täiega. Suhtusin muidugi ka teostamisse nagu maalikunstnik, nii et nad on visuaalselt hästi huvitavad. Ma räägin nendest korstnatest, mida ma kavandasin. Mul olid reaalsed kohad linnas loomulikult, ja pididki olema. Ma tahtsingi näidata, kuidas täiesti reaalne koht võib täielikult muutuda, kui seal midagi ette võtta. See oli see koht, kus praegu on Linnahall, elektrijaama kõrval, seal oli siis park. Selles pargis oli hästi palju pikki värvilisi korstnaid, kust tuli välja värviline ja hästi lõhnav suits,” rääkis kunstnik.

Runge armastab suhelda igasuguste olenditega ja teda on nähtud isegi Tallinna loomaaias tiigrit jalutamas. “Ma olen tiigriaastal sündinud, mis ei tähenda, et ma tingimata peaks tiigriga jalutama minema. Aga ma lihtsalt olen väga huvitatud suhtlemisest teiste olenditega. Seepärast sai mindud Mati Kaalu juurde ja küsitud, kas väikest tiigrit on vaja jalutada. Võib-olla tal on puuris kitsas. Ja ennäe imet, oligi kitsas ja saigi jalutada. Väga huvitav elamus oli,” meenutas Runge ja lisas, et see oli oluline eelkõige tema kui inimese, mitte kunstniku jaoks. “Ma, muide, käisin seal karupuuris ka ära. Meepotiga. Õudne. Hea, et tervelt välja tulin.”

Noortes püsib lootus

Runge on pikalt olnud õppejõud ja üliõpilased on tema tunde kirjeldanud vaimustusega. Runge ise ütles, et noorte kunstnikega ei tohi mingil juhul autoritaarselt ümber käia. “Ma tahan neile anda seda, mida mulle ei antud. Ma tahan neid julgustada, nad vabaks lasta, ma tahan neile öelda, et kunstis reegleid ei ole, usaldage kõigepealt iseennast, ärge kuulake kedagi teist. Siis tulevad nendest välja need individuaalsed erilised kunstnikud. Tegelikult kõik on ju olemas, kõik on juba ära tehtud. Mis annab ühele kunstile väärtuse, on see persoon, see isik, kes on selle maalinud, teinud. Tuleb olla julge ja ise aus, siis tuleb see lisaväärtus, mis teeb teose originaalseks ja eriliseks,” on kunstnik veendunud.

Sirje Runge Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Paljude erinevate põlvkondade noortega töötamisel on Runge näinud, et sisimas ei ole noored muutunud. “See, et lootus on ja jääb, seda on just nende noorte inimeste pealt näha. Nad on ikka samasugused, nad tahavad sedasama asja, veidrat asja,” ütles ta.

Runge armastab olla üksi, ehkki on 25 aastat abielus olnud. “Ma olen tõestanud ühiskonnale, et ma olen võimeline teise inimesega oma ruumi jagama. Piisab sellest. Nüüd ma tahan olla selles ruumis üksi. Teha seda, mida ma tahan ja mitte kellegi käest küsida mitte midagi, mitte mingisuguseid muid asju. Kes pole üksi olnud, pole kunagi iseendaks saanud. Mul on mõlemad kogemused olemas,” rääkis kunstnik.

Praeguseks on Runge jõudnud kohta, kus tunneb rõõmu kõigest, mis olnud. “Kõik, mis mu elus on olnud, need valikud, mis ma olen teinud, kogu see kupatus, mis selja taga on, jumal tänatud, et ta selline on olnud, et ma siia olen jõudnud.” Kuna keegi ei tea, mis see hing päriselt on, ei saa Runge öelda, kas tema hing on täiesti vaba või saab selleks. “Nii-öelda intuitiivselt tunnetan, et ta on juba päris vabakene,” ütles Runge.

Elen Lotman väntab Rungest praegu dokumentaalfilmi, mille üks autoritest on kunstnik ise. Seal jälgitakse Runge enda lagunemist. “Me oleme mõlemad sellised hullud naised, kangekaelsed. Ja ma väga loodan, et ma nii kaua ei ela, et Elen ei hakka mõtlema, millal see Runge ükskord sureb, ma enam ei viitsi seda filmida,” naeris kunstnik.

Kultuurisoovitus. “See on natukene üldisem soovitus, aga ta käib kindlasti ka kultuuri kohta, sest kultuur on igal pool, kogu aeg. Muidu inimkonda ka ei oleks, kui kultuuri pole, me kõik teame seda. Olgem uudishimulikud, imestunud ja tänulikud,” soovitas Sirje Runge.