Äsja lõppes tele-ekraanidel jooksmise, aga on endiselt leitav ja järelvaadatav, sinu viimane dokksari “Mullist välja”, kus sa viisid tänu kremlimeelsele propagandale kahe maailma vahele kinni jäänud Eesti kodanikud, Anastassia ja Grigori, kes ei suutnud päris kindlalt öelda, kes ja miks kelle pihta rakette laseb, Ukrainasse ja üritasid neid justkui sealse reaalsusega ümber veenda.

Selge on see, et kui sa lähed midagi tegema, siis lähed ikkagi enda jaoks ka midagi lahti mõtestama. Ma räägin ise ka tänu Moskvas terve põlvkonna sealt tänaseks ära jooksnud kunstnikke välja koolitanud vanaemale vene keelt, nii et mul on väiksest peale vene keel suus. Keegi just ütles mulle, et mul on imelik vene keel, räägin täiesti teistmoodi. Nähtavasti ongi mulle vanaaegne vene keel külge jäänud, sest vahepeal pole praktikat olnud.

Kuidas sa Anastassia ja Grigori leidsid?

Ma otsisin neid inimesi pikalt, see protsess kestis kuid. Tegin igasuguseid trikke, otsisin maa alt ja maa pealt ning kõik ütlesid mulle, et see on võimatu. Ma käisin kõik kohad läbi, isegi tänavanurkadel, eesmärgi nimel oli kõik lubatud. Läksin ka töötukassa juurde, kasutasin iga võimalust, et kandidaadid profileerida.

Anastassia oli lõpuks üks esimesi inimesi, kes mingi kuulutuse peale välja ujus. Ta oli kohe esimesel kohtumisel väga avameelne. Tegelikult algne plaan oli võtta kolmene grupp, kellel kõigil on erinev tunnetus. Aga Anastassia oli kõige parem kandidaat, kõige sõnakam, talle meeldis ennast väljendada ja ta oli kohe nõus ka, aga siis ma sain aru, et tal keelati see mõte kohe kodus ära.

Ma olin vahepeal juba alla andmas, otsisin pehmemaid variante, tegelikult oleks saanud juba tegema minna, aga tundsin, et midagi on puudu. Otsekohesus või keegi, kes võtaks väga hästi üldistades kogu selle probleemi pildis ja sõnas kokku. Aga reality võti on see, et ei tohi alla anda. Kui ta ütles, et tal mees ei luba, siis ma ütlesin, ma siis räägin mehega. Saime siis Grigoriga kokku ja istusime kolm tundi koos.

Kogu Vene propaganda on üles ehitatud ohvrimentaliteedile. “Meid on valesti mõistetud, meid on alla surutud, me tõuseme tuhast”, nagu Putini kõned. Kogu see propaganda on ehitatud sellele ühele noodile, mis lõpuks polariseeribki. Minu lähtepunkt oligi lõpuks see, et ma nägin neis ohvreid, kes on ära lõigatud ja keda kasutatakse ära.

Grigoriga rääkisime tühjast-tähjast. Kuna ta on jalgpallikohtunik ja kuigi ma jalgpallist ei tea midagi, siis oskasin siiski kaasa rääkida, sest konflikt on alati huvitav asi ja samal ajal toimus Pohlaku ja Klavani vaheline heitlus, kus ka ju põhimõtteliselt kaks maailma omavahel põrkusid. Kuna mind päriselt huvitas, mida ta sellest arvas, sest ta oli süsteemis sees, siis hakkasin teda peaaegu juba intervjueerima.

Selle käigus tuli ta telefonile teade, kuidas Narva linnuse peale näidati laseriga mingit teksti, mis lõpuks oli fake news. Mu esimene loomulik reaktsioon selle laterdamise pealt oli, et on alles tropid, niimoodi polariseerivad meie inimesi. “Vaata, kuidas nad teiega käituvad, ei lase teil rahus olla.” Tal tuli teine tonaalsus ja tagant järele saangi aru, et sellest hetkest nägingi temas ohvrit, aga hoopis teise koha pealt kui tema ise. See midagi liigutas.

Põhimõtteliselt tekkis olukord, et ma panin moosilusikale tabletipuru, et amps nii kibe ei oleks. Ütlesin, et ma tean, et sa oled sellises kohas, mina näen seda olukorda hoopis teistmoodi, aga mul on õudselt kurb, et sina seda niimoodi näed. Ma aiman, mispärast see nii on, aga ainus viis, kuidas siit punktist edasi liikuda, on nii, et tule ma näitan, mis mina arvan ja sina näita mulle, mis sina arvad. Selle pealt me läksimegi.

Ja ta läks koju ja andis naisele ka loa?

Jah, ja tuli siis ise ka kaasa, sest ma mõtlesin, et loojutustamise seisukohalt ongi selline variant parem, sest neil on omavahel ka kommunikatsioon, mis teeb kogu asja orgaanilisemaks.

Olen nii palju näinud ka venekeelseid peresid, kes tänu vene propagandale lõhki lähevad. See on väga levinud. Ei saa Venemaale helistada, sest nad lähevad kohe tülli jne. Castingu’t tehes üks tüüp rääkis mulle Paldiskis, et ta kodus ei räägigi sellest teemast, sest isa on putinist. Ta ise saab nüüd olukorrast Ukrainas aru, hakkas seda asja uurima, aga ei suuda kodus seda ära selgitada ning väldib seda teemat, et mitte tülli minna.

Ken Saan Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Sõitma hakates siis juba usaldasite üksteist?

Jah, me siiamaani saame väga hästi läbi. Ma proovisin lihtsalt nende perspektiivist asja näha ja neid mõista. Ei olnud mõtet rünnakule minna või neid sõimama hakata, sest inimest on niimoodi õpetatud. Minu ainuke mänguruum oligi see, et lähme vaatame.

Ühiskondliku rindena ongi esimene reaktsioon ikkagi pigem see rünnak.

Jah, see on hästi lihtne. Totakal kombel see täidabki päeva lõpuks taotlust polariseerida. Mis saab olla vaenlasele parem, kui inimesed on polariseeritud. Idioote on alati ja see ei olegi tegelikult seotud rahvusega.

Nad peavadki aru saama, et mis raamides neid hoitakse ja leidma julguse, et oma kogukonnas tulla välja jutuga, et tegelikult on asjad teistmoodi. Kujuta ette, et mina hakkaks järsku oma kogukonnas täis-putinistiks – see oleks umbes sama olukord. Nii et see justkui ei ole nii lihtne, aga teistpidi on see väga lihtne.

Samal ajal tekib küsimus, et mida on 30 aastat integratsiooni-vallas tehtud… Ei ole lahti mõtestatud, mida tegelikult on vaja teha.

Kas sa said aru, mida võiks teha?

Minu eesmärk on päeva lõpuks lihtsalt teemad õhku visata. Ma ei ole sotsioloog ega analüütik. Minu teema on vaadata, mis juhtub, tunda huvi ja selle tagajärjel natuke vahtu tekitada. Visata kivi tiiki ja äkki midagi juhtub, mulle ei meeldi targutamine. Tahaksin, et see inimeseks olemise absurd ja rõõm jääks materjali sisse, see pakub mulle suurt rõõmu. Selline Louis Theroux’ intervjuude hõng. Näidata, et kõiges selles hirmsas on tegelikult aspekte, mis meid kõiki õpetada võiks, aga ka totrust ja jaburust, et ise mitte kivinäoga moralistiks muutuda.

Kuigi ma sain aru, et mingeid inimesi “Mullist välja” ikka ärritas ka, justkui see, mida ma tegin, poleks okei. Minuni see muidugi väga ei jõudnud ega eriti ka ei morjendanud. Ütlesin tellijatele, et minu meelest on see kõige lahedam asi üldse, mille ma kogemata teinud olen. Ja näen, et seda saaks isegi üheks dokfilmiks teha, olen mõne levitajaga rääkinud, aga selleks peab kannatust olema, ei tohi ära tüdineda, mis juhtub väga kiiresti.

Kas sind valdasid kaamera taga sarnased emotsioonid nagu Anastassiat ja Grigorit või oli sul teistpidi hasart?

Ma olen piisavalt laps. Liiga erudeeritud, analüütiline ja tõsine olemist ei saagi endale lubada, sest sellistes olukordades – nagu Ukrainas olid – töötab teistsugune psühholoogia.

Aga kindlasti oli endal ka väga raskeid hetki. Ukrainas kohal olles oli kõige kraapivam, isegi praegu on sellele raske tagasi mõelda, kui ilusal suvepäeval jooksevad purskkaevudega ja mänguväljakutega pargis lapsed kilgates ringi ja järsku hakkab pahaendeline sireen. Tajud ära, et kuskil õhus on mingi kurjus, aga samal ajal pilt on ilus, suhkruvatt ja jäätised, kohv. Aga iga hetk võib surm saabuda, sa oled sihtmärk.

Öeldi küll, et minge keldrisse, aga sa tead, et inimesed enam ei jõuaks rakettide eest peitu. Siis vaatad, kuidas inimesed lõikavad kollektiivselt, nagu AI-ga selle sireeni oma maailmast välja. Aju selekteerib, mida sa võtad vastu ja mida ei võta.

Ken Saan Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Teine hirmutavam moment oli juba peaaegu päris sõjakoldes, piiri ääres, kus olid mahajäetud külad. Parkisime umbes sellisele Tapa keskväljakule auto ära, operaator ja peategelased läksid hästi lihtsat võtet tegema ja ma jäin igaks juhuks autot valvama. See oli umbes kümme minutit rindejoonest, ainult üksikud vanemad inimesed liikusid seal veel ringi. See oli ikka päris paha koht.

Üks hetk kuulen, et mingi asjad vihisevad ja põmm-põmm käib. Uurisin, mis toimub, ja üks mees ütles, et see on KAB ehk pomm, millele on tiivad külge pandud. Ta ei soovitanud üheski suunas minema liikuda, nii et ma läksin auto juurde tagasi. Kui võttes sees olla, siis sa seda ohtu niimoodi ei taju, sind ei ole kohal ja see ei puuduta sind, sest oled teiselpool ekraani. Aga kui parajasti ei filmi, siis see on reaalsem. Paugud käisid ära, seisin üksi seal auto juures väljaku peal ja avastasin, et seisan suure läikiva bussi kõrval, millele on suurelt eesti tähtedega kirjutatud “DROON”.

Sain aru, et peaks nüüd siit ära minema, kutsusin teised ka tagasi, aga siis märkasin, et platsi peal oli ka klaasist kioskiputka. Läksin sisse, seal oli espressomasin, koogid, külmlett, Snickersid ja kokakoolad. Võtsin kohvi, ajasin venekeelse prouaga juttu ja sain aru, et olin teinud oma elus kõige lollima otsuse üldse, sest kui midagi peaks juhtuma, siis sa oled klaasis putkas, mis teeb sind hetkega pilbasteks. Aga ma tundsin ennast seal jumala hästi. (Naerab.) Peab ikka loll olema. Normaalsed inimesed lähevad kõhuli või varjendisse, aga sa lähed kuradi kohvikusse. Aga hirmu vastu see aitas.

Lisaks peategelastele avastasid siis ka iseenda kohta midagi? Midagi, mida sa iseendale ei tahtnud varem tunnistada või keeldusid tunnistamast?

Enamus ajast olin ikkagi orav rattas. Ma olin Kiievis küll käinud, Krimmis ka, aga see oli ammu, nii et suuresti läksin ikkagi tundmatusse. Enda jaoks oli palju avastamist, aga kogu aeg peavad chakra’d lahti olema, et saada kätte see, mida tahad. Selliseks sisekaemuseks ei ole õhku ega aega, sest sa elad hoopis kellegi teise elu sel ajal. Lihtsalt tead, et kui endal võtab olemise mustaks, siis tuleb sellest välja ronida.

Ja selleks, et saada seda, mida tahad, tuleb ka väga kannatlik olla. Hea näide ongi see moment, kui Anastassial oli mõne tunni eest rakettidega pihta saanud maja juures murdepunkt. Nad ise ei teadnudki, et ma sel hetkel edasi filmin ja neil mikrofonid töötavad. Selgitasin neile muidugi ka, et saage palun aru, see ei ole nii formaalne võte. Minu jaoks algab võte sellest kohast, kui teie jaoks kaamerad eelmises kohas kinni lähevad, st stseen ei ole kunagi läbi. Kui hoiad kaameraid töös, siis tavaliselt hakkavad asjad juhtuma ja hakkasidki juhtuma. Kannatlik tuleb olla.

Samas nendega oli mõnes mõttes lihtne, et kui ma tahtsin nad käima tõmmata, siis ütlesin sõna “NATO” ja läkski käima. Samas tuli osata see ka ära lõpetada, ei saanud niimoodi laiali minna, sest need ei olnud spontaansed ühekordsed intervjuud. Kui ma näen kohta, kus saab urgitseda, siis olen nõus mõnusalt konflikti minema, vaatan, kui kaua kannatab, aga ma ei tohi isiklikuks minna ja lõppu tegin alati lolli nalja, mis rahustas olukorra maha. Mõnes olukorras on jälle hea lasta olukorral üle kerida, lõpus tegin seda ka. Kõige parem dokumentalist on muidugi see, kes üldse suu kinni hoiab.

Sarja “Üle parda” tehes oli mu jaoks ilmutuslik moment, kus olime juba viis päeva teel olnud ja tahtsime n-ö formaalsest “mis-sa-sellest-arvad”-osast välja tulla. Siis sattus tee peale ouzo-likööri muuseum. Kui oled mere pealt tulnud, siis ouzo on väga hea, et kõik korraks valgeks ja vahuliseks peksta, lained üles lüüa. Siis need lained lõid kokku, langesid tagasi ja siis on piirjooned juba segaseks läinud. Nagu piljardimängu alguses – põmm, lööd pallid laiali.

Ken Saan Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Viimases episoodis Anastassia ja Grigori ütlevad keset vestlust, et ei saa kõike, mida nad arvavad, kaamera ees rääkida. Veel hiljem, pärast seda, kui üks kohalik Butša proua on neid korralikult praadinud, ütlevad nad kaamerasse, et rääkisid kõik ära, mida peab rääkima, aga nüüd on nad nii närvis, et ei taha enam midagi rääkida. Võtavad siis mikrid küljest ära ja marsivad minema.

Kas nad lõpuks said siis aru sellest, mis nende ümber toimus, või hoopis ülesandest, mille sa neile nende endi arvates olid andnud?

Kuna Anastassia ja Grigori ei teadnud, et ma olin nende omavahelise avanemise sellest, kuidas asjad ikkagi ei ole päris nii, nagu nemad arvasid, linti saanud, hakkasid nad natukene sellist valgustatud rolli mängima. Ma teadsin rohkem kui nemad teadsid.

See proua, kes neid küsitles, ei olnud meil kuidagi planeeritud. Tuli ise juurde ja ma andsin talle silmadega mõista, et pane edasi. Ta oli väga kirglik, sest oli kõike Butšas toimunut kõrvalt näinud. Siis tekkiski laetud olukord, mis mulle sobis, hoidsin seda käimas, aga see tekitas Anastassias ja Grigoris kaitserefleksi, kognitiivse dissonantsi, sest ikkagi oli lihtsam uskuda narratiivi, mis kujutab sind ennast heana. Proua tuli nii otsekoheselt ja siiralt peale, et tekitas neis ebamugavust ja nad langesid ära.

See on omakorda jällegi sunnitud nende taustsüsteemist, sellest samast mullist. Nad peavad tunnistama, et Putin on süüdi, aga nad tulevad väikesest kohast, kus neil on oma sõbrad, lapsed käivad koolis. See ei ole nii lihtne ja sellest tekkis neil kohe hirm. Võtete jooksul olid piirid nende jaoks küll nihkunud, aga nüüd nihutati seda veel ja natukene liiga kaugele. Sinna alasse, kus nad on ise ka ohus ja siis nad hakkasid siplema.

Ma ise läksin ka isegi natukene ebaprofessionaalselt närvi. Selles mõttes, et öelge siis välja, et Putin, kõik ju näitab sinna suunas. Otsustasin siis klassikalise õela triki kasuks, panin neile ajasurve peale. Panin stopperi käima ja ütlesin, et teil on minuti jooksul viimane võimalus tagasi vaatavalt öelda oma viimased sõnad ja siis läheb eesriie kinni. Sellega ma võib-olla keerasin üle ja siis nad jätsidki asja katki. Aga ma ise mõtlesin, et kurat, kuidas saab nii argpükslik olla ja sellest ainult omavahel rääkida, aga selgelt välja öelda ei julge.

Kui ma hiljem neile Ida-Virumaale külla sõitsin, siis oli näha, et see mull oli ikkagi natukene tagasi kokku kasvanud. Kodus öeldi, et asjad on ikkagi nii ja naa. Lihtsam on ikkagi ise mitte midagi otsustada, alalhoiuinstinktid. Nad said aru, et midagi on valesti, aga oma kogukonnas tuleb ka edasi elada. Maailm valgub peale, ahelad on küljes.

Ken Saan Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

“Mullist välja” leidis ka oma vaataja üles. Kas see üllatas sind?

Veider on see, et eetris oli see kell kaheksa õhtul, kogupere prime time’il, selline tilulilu aeg tegelikult. Ma ei kasutanud seal ühtegi kohanime, ühtegi voice-over’it, et üks mõte viiks teiseni, sunniks natukene rohkem kaasa mõtlema. Kindlasti saab seda peenemalt teha, aga selle kohta, kui kiiresti see tehtud sai, õnnestus see minu arvates päris hästi. Väike tormamine ongi teinekord hea, püsib mingi värskus ja ei jõua üle mõelda.

Voice-over’i, mida muidu on reality-formaadi puhul loogiline kasutada, jätsin kasutamata sellepärast, et ma ei tahtnud anda hinnanguid. Kas on naishääl või meeshääl, tonaalsus, keel – see kõik mõjutab. Tahtsin, et kõik oleks võrdlemisi alasti ja et selles lihtsuses olekski lugu olemas ning et oleks ka põnev, mis järgmiseks saab. Sain aru, et see mingil määral ka õnnestus, kuigi ma alguses lasin kogu asja lahjemaks, läksin loojutustamisega liiga aeglaselt peale, et järgmine päev oleks ka ikka midagi teha.

Lisaks oli see veel ju ka täiesti venekeelne asi, mida tuli jälgida kell kaheksa õhtul, kui inimesed tulevad töölt ja on kõigi peale kurjad. Televisioon üldiselt on selles vööndis tapeet, tuttav hääl taustal räägib. Aga seal on vene keel, pidid subtiitreid jälgima. Elu on räsinud ja õhtul tuleb veel üks räsimine otsa, tuju läheb halvaks ja sealjuures veel näed, et kui pekkis asjad maailmas on (naerab). Nii et selles mõttes kindlasti üllatav.

Aga siis tuli ka head tagasisidet, et miks see oluline on ja nii, mis läks ka ikkagi korda. See on inimlik, sest oled pool aastat sinna alla pannud, magamata öid ja lugematuid veine. Tahad ikka, et võetakse vastu.

Ken Saan Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Peaksime enne, kui aeg täitsa otsa saab, hüppama veel läbi vähemalt mõnest teemast, millest võiks ka muidugi eraldi sama pikalt rääkida.

Kui sa vaatad hetkeks kõrvalt Eesti telemaastikule ja proovid korra üldistada, siis mida sa seal näed? On sul lõbus, igav?

Mitte, et ma ise nüüd tohutult palju parem oleks kõigist, kuid sõbralikku remarki tehes tahaks öelda, et üldjoontes on mõtteliselt jäädud 2000. aastatesse pidama. Ma ei tea, kelle süü see muidugi on, kas vaatajaharjumuste või terve ühiskonna. Eks kommertstelevisioon toodab seda, mida inimesed ootavad ja seega on see süü ikkagi pigem kollektiivne.

Võib-olla pole olnudki aega jõudu koguda ja kurssi muuta, sest televisioon on nii kiire asi. Televisioon on tsükkel nagu õppeaastagi. Inimesed õpivad midagi, rakendavad seda ja lähevad edasi. Hooajad on üles ehitatud nagu kool ja seal on vahel üks saatuslik asi, mis vanemaks saades sulle aina rohkem jama tekitab, ehk suvekuud. Siis sa mõtled, et aega on maa ja ilm. Ühelt poolt on see hea märk, sest see tähendab, et teles on inimesed lapseks jäänud ja mõtlevad, et küll me suve jooksul midagi välja mõtleme ja paremaks muutume.

Aga kui päris kooliajale tagasi mõelda, siis see maikuu lõpu ja septembri vahele jäänud aeg oli ikkagi kosmos. Selle jooksul jõudis kõike teha. Aga tänapäeval on sul seal jaanipäev, mõned kohtumised ja ongi läbi. Inimesed ei jõua ümber lülituda, vahepeal atra seada, midagi uut välja mõelda ja tuleb sama asja uus hooaeg peale.

Äkki peaks korraks tegema sellise adekvaatsuse-päeva. Alustada sellest, et lülitada kolmeks päevaks kõik telekanalid välja. Siis oleks aega veidi mõelda. Inimesed tahavad ju kõik paremuse poole pürgida, ma eeldan. Mõnes mõttes on kitš ka ju muidugi lahe, või selline campy-asi.

Kuid paratamatult jõuame sinna tagasi, et kommertstelevisioon teenindab reklaamiandjat, mis on seotud reitinguga ja sealt loetakse kuskilt välja, et inimestele see ja see meeldib, nii et ärme võta riske, sest kõik konkureerivad omavahel. Isegi rahvusringhääling konkureerib, kuigi tal seda kohustust ei ole. See reitingukultus ei pruugi praegu, järelevaatamise-ajastul, üldse enam pädev olla. Väga palju suuri välismaiseid sarju on suureks saanud aastaid peale seda, kui nad tele-eetris olid.

Seal võib-olla ka kergelt skisofreeniline olukord, et inimesed isegi tahavad teha midagi teisiti, aga siis saad aru, et sama hästi võid kellegi naisteriietes kuhugi laulma panna ja kindel, et viiest inimesest kolm vaatab seda naisteriietes inimest, kes laulab. Hirmsasti arvatakse, et kõik tahavad laulda. Ma ei tea… Aga miks inimesed tahavad vaadata, kuidas keegi halvasti laulab?

Kusjuures, ma olin paar aastat Eestist ära ja tagasi saabudes panin teleka tööle. Vaatasin pikalt ühte kanalit ja ma olin jumala kindel, et ma vaatan Tallinna TV-d. Aga siis ma sain hiljem teada, et Tallinna TV on vahepeal kinni pandud.

Ken Saan Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kahjuks või õnneks ei saa mainimata jätta ka “Esto TV-d”, mis on nüüdseks vallutanud juba päris mitmenda põlvkonna teadvuse ja mida viimased paar aastat keskmisest aktiivsemalt tagasi nõutakse. Huvitav on muidugi see, et igatseja eeldab automaatselt, et te lendate kaamerate ja mikrofonidega kaela just täpselt nende ühiskondlikule oponendile.

Ma sain just Rain Tolgiga kokku. Meile tuli vastu Indrek Tarand, kes küsis, et mis te siin teete, te peaksite “Esto TV-d” tegema. Ma ütlesin, et me õpetame Tolgi koera sitsima.

Aga see on väga veider, jah, kuidas see endiselt elab. Ja kui me sellega uuesti alustaks, siis sellise koha pealt, kust keegi ei oskaks arvata. Paraku nii on, sest see ootamatus ongi kogu asja võti. See ei ole “formaat”, vaid kogu asja mõte ongi formaadist väljas olla. See sündis ka nii, et meile anti kaamera ja öeldi, et minge tehke midagi. Me ei kutsunud ellu mingit saadet. Ei teinud koosolekut kella neljast viieni, kus istume maha ja brainstorm’ime.

Aga ei ole kordagi tekkinud aastate jooksul kiusatust niimoodi kaamerad kaasa haarata ja lähme võtame igaks juhuks midagi linti?

Ei ole, jah. Aga see on vist normaalne. Kui oleks tekkinud, siis oleks vist imelik. “Esto TV” oli omas hetkes nii väljakutsuv ja sobis sinna nagu pusletükk, see toimus täpselt õigel hetkel. Ma arvan, et see ei töötaks ka enam, sest ma olen kindel, et meediakoolitused ja kommunikatsioon on tänaseks nii paigas, et samas võtmes ei saakski läheneda.

“Esto TV” töötaks vist ka sellisele saatele nagu “Mullist välja” vastu?

Täna on kõik nii või naa väga ülevõimendatud. Sellise asjaga nagu “Vali kord” täna enam punasesse ei löö. Ma ei teagi, mis enam täna sellise võnke annaks, sest tol ajal oli ka kirjutava meedia roll teistsugune ja kui meie kohta midagi karmi öeldi, siis see trükiti ikka tindiga paberile ära. Täna toimib meedia paralleelselt sotsiaalmeediaga ja see valulävi on hoopis kuskil mujal. Selle leidmine nõuaks väga nutikat lähenemist. Aga mis see oleks, selle peale pean veel mõtlema veidi.

Kui saaksid n-ö vabapääsme võtta järgmisena ette ükskõik milline idee, st eelarvele, logistikale ega millelegi muule mõtlema ei pea, siis mis see oleks?

Mul oli ükskord Keenias selline olukord, kus minuga võtsid väga väikeste vahedega ühendust ja juhuslikult mõlemad reisisaadet tegevad Roald Johanson ja Peeter Võsa. Nad tahtsid seal midagi filmida, aga ma mõtlesin, et ma ei ütle neile ja panen hoopis ise kaamerad üles. Kirjutasin veel Linnar Priimäele ka, kes oli põhimõtteliselt nõus tulema, ja tahtsin nad ühte tuppa elama panna. Kõrvalmajja võiks palgata elama Madonna, näiteks. Kolm meest – Roald Johanson, Linnar Priimägi ja Peeter Võsa – ning kõrvalkorteris elab Madonna.

Teine variant oleks kõik need tüübid, kes maapiirkondades bussipeatustes hängivad. Kõik nad on alati väga rõõmsad ja joovad päevast olenevalt erinevaid alkohole seal. Igatahes läbi aastate käib bussipeatuse-häng. Võiks tekitada sellise “Amazing Race’i” laadse olukorra, kus mingi seltskond teleporteerida teisele poole maakera ja vaadata, mis siis saab. Samasugusesse bussipeatusesse, aga see bussipeatus on näiteks Boliivias.

Aga point on selles, et tegelikult vahet ei ole, mis iganes loll mõte sulle pähe tuleb, siis kuhugi suunas hakkab see ikka sõitma. See ongi mänguvõlu ja -rõõm mõelda nii rumalaid mõtteid, mis mujal ei oleks adekvaatsed. Selles maailmas on see kõik adekvaatne. Kuna kõik on tehtud, siis peadki uusi nurke leidma.

Kõige paremad asjad sünnivadki nii, et ise ei pea väga midagi tegema. Ei pea ise hakkama looma. Keenias sündinud idee jäi mul küll pooleli. Ma ei lahendanud ära seda müsteeriumit, kuidas nad ühel ajal kohale saada nii, et nad omavahel ei suhtleks. Riskifaktor oli liiga suur, et Linnar ka ikkagi kohale tuleb.

Madonna oli book’itud?

Ma tean, kus ta Brasiilias puhkab.

Aga mõte ongi selles, et kõikide asja allhoovuseks on hoopis midagi muud kui eelarve või produktsiooni suurus. See ei ole nii oluline, aga teinekord jääb puudu see üks detail, nagu näiteks Madonna, millele ilma selleta või niisama hammas peale ei hakka.

Ken Saan Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Intervjuud kokku leppides tuligi välja, et sa ei ise ei ela linnas. Produtsendiameti juures tundub see mulle üllatav.

Ma olen kogu aeg Tallinnas elanud, täiesti linnainimene olnud. Maale kolimine oli pragmaatiline mõte, mis sai alguse hetkest, kui mul hakkas laps sündima. Varem ma mõtlesin, et ma elan siin, siis seal, siis jälle siin, aga kuna lapsel võiks ikka olla kodu, siis korraks võtsin ennast kokku. Teades ja tundes ennast, et ma ikkagi ei tea, kas ma homme tahan minna sinna või olla Aafrikas, siis ma sain aru, et ainus viis, kuidas ma ellu võin jääda, on elada nagu vanaaegsed inimesed ja hakata tükikaupa midagi ehitama ja selleks on ainus võimalus teha ise midagi nullist. See võimaldab teha step by step, mis lubab elu elada natukene vähem planeeritult, kuigi ma pean tunnistama, et ma pole elamist siiamaani valmis saanud.

Kogu protsess on ka tunduvalt nauditavam kui kinnisvaraportaalist mõne korteri otsimine. Vahepeal elad autosuvilas ja siis jälle tunned rõõmu veidralt arhailiste asjade üle, et sul tuleb nüüd maa seest vesi. Sellised ürgsed asjad. Ma olen nagu ahv seal metsas – näed, ma sain maa seest vee kätte, nüüd tuli elekter ka. See loob teistmoodi väärtust, istutad seal puid ja räägid lapsele, et näed, selle puu istutasime siis, kui sina sündisid, aga nüüd see on juba nii suur.

Aeg muutub ka maal teistsuguseks, linnas seda ei taju. Näiteks päikesetõus ja -loojang muutuvad rohkem jutustavaks. Hakkadki valgust nägema hoopis teisiti. Idioodi jutt muidugi. Minuga on kõik korras, lihtsalt mult küsiti selline küsimus. (Naerab.)

Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.