Tahaks poliitikuid sõna otseses mõttes raputada ja neile meelde tuletada, et mandaadi andsid neile päris inimesed oma igapäevaste muredega: katkised teed, koristamata tänavad, lasteaiakohtade puudus ja suured igapäevakulud, kirjutab Tatjana Gassova.
Valimistest on möödas juba peaaegu kaks nädalat. Kui enamik omavalitsusi on tormakalt ületanud kõikvõimalikud “punased jooned”, sõlminud kokkuleppeid ja kuulutanud välja koalitsioonide loomise isegi seal, kus parteide maailmavaatelised erinevused on ilmselged, siis omavalitsustes, kus elab märkimisväärne osa venekeelsest elanikkonnast (kas juhuslikult?), valitseb endiselt teadmatus.
Peamine intriig Tallinna linnas on muidugi selge. Ausalt öeldes tundus mulle Isamaa käitumine parteiliste “casting’ute” esimesel nädalal isegi sümpaatne. Karismaatilise Urmas Reinsalu ilmne populism oli osavalt varjatud üsna ratsionaalsete argumentidega: tuleb kõik hoolikalt läbi mõelda, et järgmise nelja aasta jooksul ei korduks Tallinna “tsirkus”. Mõistlik? Mõistlik. Aga on kaks aga.
Esiteks on üsna kummaline võtta endale võitja ja pealinna tuleviku määrava tegelase roll, kui sa tegelikult seda pole. Tuleb tunnistada ka ajakirjanike süüd, sest just meie tõstame selle narratiivi esile, arutledes võimalike koalitsioonide üle pealinnas.
“Selle erakonna juhti sooviksid linnapeana näha mitte ainult venelased, nagu sageli väidetakse, vaid enamik Tallinna elanikest.”
Teiseks on äärmiselt küüniline jätta läbirääkimised just valimised võitnud Keskerakonnaga “hilisemaks”. Võib ju lõputult demoniseerida Keskerakonda, meenutada korruptsiooniskandaale ja hirmutada avalikkust stagnatsiooniga, kuid fakt jääb faktiks: tallinlased valisid keskerakondlased. Ja selle erakonna juhti sooviksid linnapeana näha mitte ainult venelased, nagu sageli väidetakse, vaid enamik Tallinna elanikest sõltumata rahvusest või kodukeelest.
Mida teevad isamaalased? Õige, lubavad “homset” nii tallinlastele, kes valisid Keskerakonna kui ka Keskerakonnale endale. Samal ajal püsivad nad esiuudistes. Nii et mida te ütlesite? Lõpetame tsirkuse? No jah.
Nüüd Narvast. Ilmselgena tundunud liit linnapea Katri Raiki ja narvalaste lemmiku Mihhail Stalnuhhini vahel ei osutunudki nii ilmseks. Kuigi venitatavaid läbirääkimisi püütakse põhjendada hoolivusega elanike vastu ja koalitsioonileppe sisulise aruteluga, tekib küsimus, kas tegelik põhjus ei peitu mitte linnapea toolis. Kes jääb kogu selles poliitilises intriigis kõrvale? Siin polegi enam intriigi, ikka needsamad keskerakondlased. Keda, muide, sooviksid võimul näha ka paljud narvalased.
Kõige kõnekamaks Põhja-Eestis pean fakti, et uustulnukad, nagu Plaan B ja suhtelised uustulnukad erakonnast Koos valiti Narva ja Kohtla-Järve volikogusse. Kui suured parteid veavad köit, annavad valijad oma hääle kandidaatidele, kes räägivad inimestega lihtsas ja arusaadavas keeles põletavatest probleemidest. Mitte maksudest, mis ei kuulu kohalike omavalitsuste pädevusse. Mitte riiklikest päevakorrapunktidest, mis on vallutanud kohaliku poliitika. Vaid tõelistest muredest.
Kogu see poliitiline demagoogia pole mitte ainult ebameeldiv, vaid ka väsitav. Tahaks poliitikuid sõna otseses mõttes raputada ja neile meelde tuletada, et mandaadi andsid neile päris inimesed oma igapäevaste muredega: katkised teed, koristamata tänavad, lasteaiakohtade puudus ja suured igapäevakulud. Mitte hingetud linnapea- ja abilinnapeatoolid ega muud kõrgepalgalised ametikohad.