Raasikul toimunud jõhker kuritegu, kus tapeti intellektipuudega keskealine mees on midagi enamat kui üks traagiline sündmus. See on kogu oma brutaalsuse juures ka ühiskonna pilguheit peeglisse, kus meile vaatab vastu ülekohus ja riigi tegematajätmised. See on peegelpilt, mida me näha ei taha.
Peeglisse vaatamine ei too seda meest tagasi, kuid peaks olema meile hetkeks, kus ühiskonnana ütleme: “aitab!” ning lepime kokku, et oleme homme paremad ja teeme rohkem selleks, et elada ühiskonnas, kus austatakse mitmekesisust ning kus vägivallal, ei verbaalsel, digitaalsel ega füüsilisel, ei ole kohta.
Sellised juhtumid näitavad kõige valusamal moel, et oleme ühiskonnana vahel läbi kukkunud. Kuidas muidu saab olla nii, et meie keskelt kasvavad noored, kes selliseid jõhkrusi toime panevad?
Inimväärikuse austamine ei ole pelgalt moraalne soovitus, vaid põhiseaduslik kohustus. Eesti põhiseadus ütleb selgelt, et kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida. Kuid see mõte muutub tühjaks, kui ühiskonnas püsib arusaam, et mõni inimene on vähem väärtuslik, olgu tema erinevuse põhjuseks puue, nahavärvus, päritolu, sugu, seksuaalne sättumus, vanus või identiteet.
Kirjanik Salman Rushdie on sõnastanud, kuidas me jõuame vägivallani: “alguses lendavad sõnad, siis hoobid ja lõpuks kuulid.” Tõepoolest, vägivald ei alga rusikahoobist. See saab alguse sõnast, “naljast”, pilkest, hetkest, mil kedagi enam ei tajuta inimesena, vaid “teisena”. Kui lubame sellisel suhtumisel juurduda, kasvab pinnas, kus ka vägivalla õigustamine muutub lihtsamaks.
Seepärast on riigil ja ühiskonnal tervikuna kohustus tugevdada oma diskrimineerimisevastast kaitset ja vaenukuritegude ennetamise raamistikku. See tähendab nii seaduste kui ka institutsioonide võimekuse arendamist, aga ka ühiskondliku arutelu hoidmist vastutustundlikuna.
“Noorte radikaliseerumise pinnas on olnud soodne, sest pole olnud põhjust karta tagajärgi.”
On ääretult küüniline, et valitsus pole senini suutnud vastu võtta tõhusat vaenukõne- ja vaenukuritegude regulatsiooni, kuigi nii Eesti kodanikuühiskonna organisatsioonid, võrdõigusvolinik kui ka rahvusvahelised institutsioonid on probleemile aastaid tähelepanu juhtinud. Praegu puudub meil sisuliselt võimalus võtta vastusele inimesi, kes tegelevad igapäevaselt vaenu õhutamisega vähemuste vastu. Noorte radikaliseerumise pinnas on olnud soodne, sest pole olnud põhjust karta tagajärgi.
Võrdõigusvolinikuna näen iga päev, kui õhuke on piir sõnalise tõrjumise ja vägivalla vahel. Minuni jõuavad juhtumid, kuidas tumedama nahavärviga inimesi, sealhulgas lapsi, sõimavad nende naabrid või võõrad bussipeatuses või rünnatakse neid avalikus ruumis.
Olukorrast pääsemiseks on sageli kannatajad need, kes lahkuvad, ning vägivallatsejad need, kes uhkustundega endale vastu rinda taovad ning keda siis võib-olla isegi poliitikasse kutsutakse.
Sellepärast on oluline, et ühiskond võtaks tõsiselt kaasavust, võrdõiguslikkust ja inimõiguste kaitset. Need ei ole teisejärgulised teemad, vaid meie ühise turvalisuse eeldus.
Kas peame ootama järgmist kogu ühiskonda vapustavat juhtumit, et siis järjest tundetumalt uuesti peeglisse vaadata ja tõdeda, et justnimelt sellised me olemegi?
Sõnavabadus on vaba ühiskonna süda, kuid sõnavabadus ei tohi muutuda õigustuseks inimväärikuse ründamiseks. Vihkamise vastu seismine ei ole sõnavabaduse piiramine, see on selle kaitsmine.
Iga kord, kui hakatakse rääkima hirmuga “uutest ideoloogiatest” või “multikulturalismi survest”, tasub endalt küsida, kas me tõesti kardame õiglust ja inimväärikust. Mitmekesisus ja võrdõiguslikkus ei ole väljastpoolt peale surutud väärtused. Inimõiguste austamine on meie riikluse tuum ja kirjas juba Eesti esimeses põhiseaduses. Need põhimõtted sündisid samast vabaduseihast, mis viis meid iseseisvusele.
Kaasav ühiskond ei tähenda oma identiteedi kaotamist. Vastupidi, see on märk enesekindlusest, et meie rahvuslik ja kultuuriline identiteet on piisavalt tugevad, et elada koos teiste lugude ja kogemustega. Tõeliselt tugev rahvusriik ei karda erinevust, vaid õpib sellest.
Raasiku traagiline juhtum paneb küsima, kas me oleksime saanud seda ära hoida, kui meil oleks vähem hirmu ja rohkem empaatiat, kui koolides, kogukondades ja meedias räägitaks järjekindlamalt inimväärikusest ja erinevuste austamisest.
Iga vägivallaohver on meie ühiskonna ebaõnnestumine. Kui tahame, et selline valu enam ei korduks, peame alustama sellest, et valitsus võtaks seadustes, hariduses, avalikus sõnakasutuses ja inimlikus hoiakus lõpuks tõsiselt ometi oma kohustusi tagada inimeste võrdõiguslikkus.
Vaba ühiskond ei karda mitmekesisust. Ta kardab ükskõiksust.