Uus film kinolevis
“Bugonia”
Režissöör: Yorgos Lanthimos
Stsenarist: Will Tracy
Osades: Jesse Plemons, Aidan Delbis, Emma Stone, J. Carmen Galindez Barrera, Marc T. Lewis, Vanessa Eng jt
“Bugoniat” võib pidada Yorgos Lanthimose poliitiliseimaks filmiks, siin tegeleb ta teravate päevaprobleemidega nagu ühiskonna polariseerumine, radikaliseerumine ja kaudselt ka planeedi tulevik. Roheküsimus jääb pigem lähtepunktiks, nagu ka Lanthimose filmi aluseks olevas Lõuna-Korea režissööri Jang Joon-hwani 2003.aasta dramöödias “Save the Green Planet!”, mis esilinastus Rotterdami filmifestivalil.
Kui Jangi film oli pigem ootamatuid süžeelisi ja žanrilisi pöördeid täis hullumeelne seiklus, kus võis ennastunustavalt naerda ning järgmisel hetkel õudusest tooli külge klammerdudes, siis Lanthimos ja stsenarist Will Tracy on algmaterjalist kujundanud hoopis traagilisema loo.
Kaks metsa serval elavat noort meest Teddy ja Don, keda mängivad Jesse Plemons ja Aidan Delbis, röövivad linnakese keemiatehase tegevjuhi Michelle’i (Emma Stone), keda nad peavad maailma ja inimkonna hukku kavandavaks tulnukaks. Röövijate eesmärk on veenda tulnukaid planeet rahule jätma. Ühtaegu lamab haiglas Teddy ema, kes tehase testpatsiendina sai pöördumatu tervisekahjustuse. Teddys seguneb kättemaks paranoiaga ja oma skeemi tõmbab ta kaasa lihtsameelsema Doni.
Lanthimos ja Tracy jätavad avamata tegelaste tausta, nendevahelised seosed, vaataja fantaasia kanda jääb ka kõrvalliin, mis seob Teddy kohaliku politseiohvitseriga, kes on kunagi olnud Teddy hoidjaks. See liin saab ka raevuka lõpu, mis oleks eeldanud veidi enamat taustaseletust. Kuid lugu ja filmi sisuline rõhuasetus ongi mujal – äärmustesse jõudnud ühiskonna lõhestumisel, kapseldumisel ja selle võimalikel tagajärgedel. Nii võib “Bugoniat” nimetada ka hoiatusfilmiks, nagu seda oli äsja kinodes jooksnud Alex Garlandi “Kodusõda” (2025).
“Bugonia” Autor/allikas: Scanpix / CAP / UFS
“Bugonia” oli Vahemeremaades levinud julm rituaal, see rajanes uskumusel, et mesilased tekivad loomakorjusest. Seda arvestades oleks Lanthimose film võinud olla ka hoopis jõhkram, eriti siis, kui Lanthimose kaaslaseks oleks stsenaristina olnud ta kauaaegne koostööpartner Efthimis Filippou (“Lugusid headusest” (2024), “Püha hirve tapmine” (2017), “Homaar” (2015), “Koerahammas” (2009)). Lanthimose esimene koostöö Will Tracyga (telesari “Pärijad” (2019-2023), “Menüü” (Mark Mylod, 2022)) arvestab pigem Hollywoodi nõudmisi ja tuleb vastu laiemate rahvahulkade ootustele. Hollywoodilikule “õnnelikule lõpule” järgnev epiloog toob sisse aga üldistavama mõõtme, paisates õhku küsimuse inimkonna parandamatust rumalusest.
“Bugonias” pole ühtegi positiivset tegelast. Me tunneme inimlikult kaasa Michelle’ile, kes langeb vandenõuteooriaid uskuvate paranoikute ohvriks, kuid suurkorporatsiooni juhtiv naine pole stereotüübina muud kui tõusik, kes on oma edu ehitanud üles lihttööliste kurnamisega. Kaasa võiks tunda ka Teddyle ja Donile, kes usuvad, et varjatud süvariiki juhivad hoopis tulnukad.
Nii Jesse Plemons kui ka Emma Stone mängivad oma karakterid nauditavalt mitmekesiseks, kuid juba stsenaariumi tasandil jäävad nende tegelaskujud pigem stereotüüpseiks kujundeiks. Seetõttu ongi “Bugonia” pigem hästi konstrueeritud mõistulugu kui psühholoogiliselt mõjuv draama. See ei vähenda aga “Bugonia” teravat aktuaalsust, arvestades seda, kuivõrd on vandenõuteooriad levinud ka tõsiseltvõetavates ajakirjandusväljaannetes. Ehk siis, ajal, kui kedagi ega midagi ei saa uskuda, tuleb lähtuda inimlikkusest. See on olnud kandvaks sisuliseks teljeks Lanthimose loomingu juures läbivalt.