Nende kaudu, mis ei ole ametlikult planeeritud, kuid kannavad kaasaegse juhtimise sügavamat sõnumit.

Hullude Päevade kampaania raames postitas Stockmann Eesti oma Instagrami tempoka ja trendi järgiva reel’i, mille kaadris oli tegevjuht Priit Peterson. See ei olnud klassikaline pöördumine töötajate või klientide poole, ent just see klipp osutus pöördepunktiks, mis käivitas ettevõttes suurema emotsionaalse kontakti ja sisemise resonantsi kui paljud varasemad formaalsed juhtimistoimingud.

Peterson kirjeldas seda LinkedIn’is nii: „Me postitasime Instagrami reel’i – lihtsa, trendika klipi, kus olin lihtsalt kohal. See ei olnud plaanitud sisekommunikatsioon, aga just selleks see sai. Inimesed hakkasid kirjutama, peatusid koridoris, kommenteerisid. Üks lühike video lõi rohkem kontakti kui mitmed meie koosolekud.“

Just siin peitubki selle case study väärtus. See ei olnud teadlikult planeeritud strateegiline eksperiment, vaid juhtus intuitiivselt. Kuid selle mõjul toimunu väärib sellegipoolest strateegilist analüüsi.

Autentsus kui tajutav signaal

Sotsiaalmeedia ja juhtimise seostamine on paljude jaoks siiani ebamugav või isegi sobimatu – peljatakse pealiskaudsust, lavastatust ja edevust. 2025. aastaks on aga selgeks saanud, et kui juht ilmub sotsiaalmeediasse ausalt ja loomulikult, võib selle mõju olla palju võimsam kui isegi kõige läbimõeldum PowerPoint’i esitlus.

Tänapäeva juhtimisteoorias räägitakse mitte ainult autentsest juhtimisest, vaid autentsusest kui nähtavate signaalide jadast, mida inimesed tajuvad intuitiivselt ja automaatselt. See tähendab, et inimest ei huvita, kas juht vastab ideaalile. Olulisem on hoopis küsimus: kas see, mida ma näen, on kooskõlas väärtuste ja olekuga, mida see inimene kannab?

Petersoni kohalolu videos, kiires, trendi järgivas kaadris Hullude Päevade möllu sees töötas, sest see aktiveeris nähtava kohalolu kaudu signaali, et juht on olemas, ta on osa meeskonnast ja kohal seal, kus elu päriselt toimub.

Juhtimine ei toimu enam ainult koosolekuruumis

Koosolekutel jagatakse infot, kuid usaldus tekib inimestevahelistes vestlustes. Need ei pruugi tänapäeva kultuuris toimuda ainult ametlikus formaadis. Sageli sünnivad need hoopis ootamatutes hetkedes – ilma filtrite ja formaalsete rollideta.

Peterson märkas seda ka ise: „Kohe pärast video postitamist hakkasid kolleegid mind peatama. Nad ei rääkinud müügitulemustest. Nad ütlesid lihtsalt, et see mida ma tegin, meeldis neile. Nad tundsid midagi. See muutis õhkkonda.“

Neuropsühholoogiliselt saab seda nähtust selgitada peegelneuronite kaudu – see on mehhanism, mille kaudu me tajume teise inimese seisundit, mitte ainult sõnu. Kui juht ilmub sotsiaalmeediasse mitte kui „juhina“, vaid kui „osalejana“, loob see alateadliku signaali, et ta on „üks meie seast“.

Siin avaldub ka parasotsiaalse läheduse efekt – juht ei pruugi vaatajaga vestelda otseselt, kuid regulaarne, esimeses isikus kohalolu, loob tunde, justkui oleks ta kättesaadav. Tänapäeva töömaailmas, kus kaugus juhist on sageli vaimne, mitte füüsiline, on sellisel tundel määrav roll.

Teadlik juhuslikkus on uus strateegia

Petersoni video ei olnud lavastatud juhtimistegevus, kuid just see andis sellele suurema mõju. See näitab, et juhuslik, ent siiras nähtavus võib olla mõjusam kui formaalne kommunikatsioon – kui see on ehe, ajakohane ja inimlik.

Tänapäevane juhtimisteooria toob sisse usaldatavuse kinnistamise loogika (warranting theory). Idee, et inimese usaldusväärsus ei kujune mitte tema enda sõnade, vaid teiste vaikivate hinnangute kaudu. Mitte enesekuvandi, vaid käitumise kaudu kontekstis, kus keegi ei oota „ametlikku versiooni“. Seega muutub selline nähtavus mitte ainult kultuuri peegelduseks, vaid ka usalduskapitali loomise mehhanismiks.

Mis siis tegelikult juhtus?

Üks Instagrami reel ei muutnud Stockmanni struktuuri, kuid see mõjutas ettevõtte sisekliimat, aktiveeris kuuluvustunnet, hajutas nähtamatuse piiri ja tõi juhi töötajate tajuvälja.

Kõige olulisem polnud mitte jagamiste või vaatamiste arv, vaid see, mis juhtus Stockmanni enda seinte vahel. Inimesed, kes seni tajusid juhti süsteemi osana, kes on teistest kõrgemal, distantsil, ametlikus rollis, hakkasid teda nägema päris inimesena. Ühena teiste seast.

See näitas midagi enamat kui hästi tehtud sotsiaalmeediat. See paljastas, mida inimesed ja organisatsioonid tegelikult vajavad. Mitte ainult juhte, kes oskavad juhtida protsesse ja langetada otsuseid, vaid juhte, kelle kohalolu on tuntav ka siis, kui nad ei räägi, kui nad ei juhi formaalselt, kui nad lihtsalt on.

Just sellistes hetkedes, kui juht ilmub välja kontekstis, kus keegi ei oota käsku ega kõnet, vaid lihtsalt kohalolu, sünnib usaldus. See ei teki protokollist ega sõnadest, vaid tajust ja käitumisest.

Kui juht suudab astuda kaadrisse, mis pealtnäha kuulub turunduse valdkonda, kuid loob tegelikult uut organisatsioonikultuuri, on juhtimine jõudnud uuele tasandile. See ei ole enam pelgalt funktsioon või roll, vaid signaal ning märk sellest, et juht on päriselt olemas.

Mida saavad teised juhid siit kaasa võtta?

Priit Petersoni ja Stockmanni juhtum ei ole kordumatu anomaalia, vaid pigem ilmekas näide sellest, kuidas kaasaegset juhtimist saab täiendada ka süsteemsetes ja traditsioonilistes organisatsioonides. Seda ei pea tegema trendide järgi ega sotsiaalmeediaspetsialisti abiga, kuid seda saab ja peaks tegema teadlikult.

Siin on viis strateegilist tähelepanekut, mida iga juht saab rakendada:

1. Ära otsi perfektset sõnumit – kvaliteet loeb rohkem kui sisu

Inimesed ei otsi juhilt alati vastuseid, aga nad otsivad kohalolu. Mõtle nähtavusest kui mikrohetkede valikust, mitte kui suurest kampaaniast. Nähtaval olemine ei tähenda „rääkimist“, vaid „lubadust, et sind märgatakse“.

2. Taju sotsiaalmeediat kultuurilise resonantsi ruumina

Kui sinu töötajad elavad oma elu osaliselt sotsiaalmeedias, siis ära juhi ainult enda kabinetist. Ilmu nende kultuurilisse välja – mitte suure juhina, vaid päris inimesena.

3. Toeta usaldust järjepideva ja väärtuspõhise kohaloluga

Autentne juhtimine digitaalses ruumis tähendab, et sinu olek erinevates kanalites on omavahel kooskõlas. Ära näita ühte versiooni endast LinkedInis ja teist Instagramis. Inimeste jaoks võrdub järjepidevus usaldusväärsusega.

4. Kasuta nähtavust mitte enese eksponeerimiseks, vaid usalduse loomiseks

Usaldus ei sünni ainult otsuste kaudu, vaid ka mikrohetkedes: silma vaatavas kaadris, kohalolus rahvamassis, ausas hetkes story’des. Need hetked töötavad, sest need ei ole statement’id, vaid signaal.

5. Nähtavus on uus juhtimissignaal

Kui sa ei juhi nähtavalt, kujundavad teised sinu kohalolu oma tõlgenduste kaudu. Ole ise see, kes signaali edastab, isegi siis, kui see on vaid üks kiire, ilma filtrita ja ettekirjutamata video. Sellest võib saada kultuuriline ankur.

Nähtavus ei ole pehme väärtus ega edevuse mängumaa. See on 21. sajandi juhtimise üks alahinnatumaid, ent kõige mõjusamaid strateegilisi valuutasid. Mitte selleks, et juht paistaks silma, vaid selleks, et inimesed tunneksid, et ta on päriselt olemas.

Reel’i saad vaadata siin:

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada

Kommenteeri
Loe kommentaare (1)