Kui haridusministeerium on kuulutanud õpilaste muuseumisse viimise koolitundide ajast ning selleks vanematelt raha küsimise seadusevastaseks tegevuseks, siis tähendab see, et muuseumiskäigud jäävad edaspidi enamasti lihtsalt ära, nendib Maarja Vaino Vikerraadio päevakommentaaris.
Eelmisel nädalal läks liikvele teade, et haridus- ja teadusministeerium on Gustav Adolfi gümnaasiumile teinud ettekirjutuse, et liikumistundide tegemiseks ja muuks õppetegevuseks lapsevanematelt raha kogumine pole lubatud, sest see ei vasta põhiseadusele.
Sellele järgnes kooli teade lapsevanematele, et edaspidi lõpetatakse kõik õppekava rikastanud tegevused vanemate poolt kogutud rahadega, nagu näiteks teatri- ja kinokülastused õppetöö ajast jm. Sellele omakorda järgnes lapsevanem Andreas Kaju postitus sotsiaalmeedias, mis tõi teema meedias laiema avalikkuse ette. Ja teema pole vaibunud, vaid pigem kogub hoogu.
Oleks huvitav teada, miks just nüüd see laste haridust ja silmaringi avardav praktika karmi keelu alla pandi.
Põhiseadusega on Eestis veidrad lood. Näiteks õiguskantsler on väitnud, et põhiseadusega pole kooskõlas selle valitsuse, kuhu haridusminister kuulub, koostatud riigieelarve. Sel teemal ei paista aga valitsuse poolt mingeid erilisi, saati siis veel karme, reageeringuid. Võiks ka küsida, kas kõikvõimalikud direktiivid ja eelnõud, mida haridus- ja teadusministeeriumis küpsetatakse, on ikka alati põhiseaduse – ja eriti selle preambuli – vaimus loodud.
Veel rohkem huvitab mind, kas Eesti riik on kuidagi ühtselt toimiv kehand, sest praegu näib küll, et üks ministeerium ei tea, mida teises tehakse. Seletan lähemalt muuseumide näitel.
Kultuuriministeerium ja omavalitsused on Eestis tegutsevate muuseumide täielikud või osalised omanikud. Muuseumidele on kehtestatud korralikud omafinantseeringu kohustused, mis tähendab, et riigilt või omavalitsuselt saadav ülalpidamiskulu katab ära ainult osa organisatsiooni toimimisest, ülejäänu tuleb asutusel ise teenida.
“Muuseumid pingutavad palju, et võimalikult kaasaegseid lähenemisi kasutades oma teadmisi õpilastele jagada.”
Kooliklassid on muuseumidele ja muuseumid kooliklassidele erakordselt tähtsad. Ennekõike seetõttu, et muuseumid on mitteformaalsed haridusasutused, mis vahendavad eesti kultuuri erinevaid tahke. Seal asub meie kultuurimälu ja muuseumid pingutavad palju, et võimalikult kaasaegseid lähenemisi kasutades oma teadmisi õpilastele jagada.
Tähtsad on kooligrupid muuseumidele ka teisel põhjusel. Just haridustunnid on iga muuseumi omatulu teenimiseks hädavajalik sissetulek.
Ja siin ongi käärid. Maailmas on riike, kus muuseumide külastamine on tasuta. Selline on nende riikide kultuuripoliitika – teha oma mälu ja kultuur võimalikult kättesaadavaks. Selle eeldus on, et muuseumid on piisavalt hästi rahastatud, nii et piletitulu ei ole nende olemasoluks eksistentsiaalselt vajalik.
Meil on valitud teine tee. Ma ei ütle, et see oleks tingimata vale, sest Eesti muuseumid on maailmas esirinnas oma nutikate lahenduste ja näituste poolest. Vajadus omatulu teenida on kahtlemata üks niisuguse nutikuse käivitajaid.
Kui õpilaste muuseumisse viimine koolitundide ajast ning selleks vanematelt raha küsimine on seadusevastane tegevus, siis tähendab see, et muuseumiskäigud jäävad edaspidi enamasti lihtsalt ära. Kultuuriranitsa vähesest toetusest üksi ei piisa ning ei piisa isegi sellest, et näiteks Tallinn on lisaks oma koolidele loonud kindlasti eeskuju vääriva noorte kultuuripileti, mis võimaldab kõigile lasteaia rühmadele ja koolidele ühe tasuta õppekäigu mõnda linna kultuuriasutusse.
Nii tahakski küsida: kas meie riigis eksisteerib läbimõeldud hariduspoliitika? HTM ise on õppekavadesse ette näinud õppekäigud koolimajast välja. Need ongi laste silmaringi laiendamiseks kahtlemata vajalikud. Ja teiselt poolt: kas meil eksisteerib läbimõeldud kultuuripoliitika, mis tagab kultuurilise järjepidevuse, haridussüsteemi kaudu? Vastus näib mõlemale küsimusele olevat eitav.
Üks ministeerium ütleb, et viige lapsed koolimajast välja õppekäigule, aga ärge küsige selleks lapsevanematelt raha. Teine ministeerium aga nõuab selle külaskäigu eest raha, sest tasuta ju teatrisse ja muuseumisse ei saa.
Nii et vähe sellest, et eesti kultuuriloo kursust meie õppekavades ei ole, nüüd tõmmatakse sellele “kultuuriasjale” veel rohkem pidurit. Kord aastas muuseumis ja teatris käimisest piisab lastele küll!
Ausalt öeldes tahaksin liituda nendega, kes on avaldanud arvamust, et alla kahe protsendi suuruse valimistoetusega partei minister ei peaks üldse võtma vastu tervet Eestit mõjutavaid otsuseid. See tähendab rahvalikult väljendudes, et kõige õigem oleks ministril nüüd jalga puhata ja jätta probleemide lahendamine mõnele oma kultuurisõbralikumale järglasele.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.