Eesti maratonijooksja Tiidrek Nurme arvates taandub dopinguküsimus Keenias lõpuks ikkagi rahale. Kui finantse oleks enam, siis saaks teha ka paremat teavitustööd ja tihedamat kontrolli.
Keenia jooksjad põruvad tihti dopingukontrollis ja paari nädala eest sai kolmeaastase võistluskeelu Ruth Chepn’getich, kes mullu alistas esimese naisena maratonis kahe tunni ja kümne minuti piiri.
“Hiljaaegu küsisin oma Keenia treeningpartneri käest, kas treeninggruppides räägitakse ka dopingu teemal ja küsisin ka seda, mis tooniga – positiivse või negatiivsega? Tema teadis väita, et räägitakse ikka dopingust ja tema ei ole ühtegi inimest – ei treenerit ega sportlast – kuulnud, kes oleks seda avalikult positiivse tooniga rääkinud. Et see on hea asi,” lausus Nurme intervjuus Vikerraadio saatele “Spordipühapäev”.
“Ilmselgelt on keenialastele see sõnum kohale jõudnud, et doping on midagi halba ja seda nad ei tohi teha. Aga see, miks nad seda teevad… See on organiseeritud, vahel rahvusvaheliselt organiseeritud kas mänedžeride või kontaktide poolt, kes on mujal. On see ka siseriiklikult tõenäoliselt mingil tasandil organiseeritud: mõned arstid, tuttavad kuskil, mõned treenerid, kes teavad asjast rohkem, sportlased, kes on asjaga rohkem kokku puutunud.”
Nurme sõnul on põhjus selge. “Keenias on siseriiklik konkurents nii tugev ja suur, et üldse sealt välja saada ja omadeski kiirem olla, väljaspoole raha teenima minna… sa pead olema lihtsalt tugev. Nähakse dopingus seda võimalust,” selgitas ta.
Kuigi sportlased jäävad massiliselt vahele, siis kogu sealset kergejõustikku pole karistatud. “Üks põhjus, miks Keenia ei ole saanud riigina karistust nii nagu Venemaa, oli ikkagi seesama põhjendus, et see ei ole riiklikul tasandil koordineeritud tegevus. Pigem ikkagi madalamal, üksikisiku tasemel.”
Karjääri jooksul Keenias palju treeninud Nurme sõnul on olulised teavitustöö ja sagedasem kontroll. “Eeskätt muidugi teavitustöö, mis see doping lõpuks on. Ilmselgelt need dopinguained, mida kasutatakse – inimesed kohe nende tagajärjel ei sure. Aga põhjus, miks nad seal nimekirjas on – inimese enda tervise kaitseks,” lausus ta.
“Ma arvan, et seal on väga suur kultuuriline kokkupõrge. Keenias on üldjuhul inimesed harjunud elama päev korraga. See, mis laual, seda tuleb süüa. Seda mõtteviisi nagu meil Põhja-Euroopas, et peame talveks koguma – seda on Keenias üldiselt vähe. Ja ma arvan, et sellega neid väga ei hirmuta ka, kui ütled, et kui täna steroide tarvitad, siis võid selle tagajärel 20 aasta pärast ära surra.”
“Kindlasti on vaja jõulisemalt sekkuda ehk rohkem testida, mis on viimasel ajal ka näha – rohkem testitakse,” jätkas eestlane. “Mitte ainult võistlusjärgselt või -eelselt, vaid ka väljaspool võistlusi. Mis on rahvusvahelise antidopingu agentuuri poolt võimaldatud. Sportlased täidavad ADAMS-i programmi, kuhu panevad kirja ühetunnise testimisaja päevas.”
“Lõpuks jõuamegi sinna, et on vaja rohkem raha, et antidoping saaks rohkem tehtida. Teada on, et need testid on väga kallid ja see on ka põhjus, miks nii palju ei jõuagi sportlasi testida. Eeldatavasti rohkem teste tähendab ka suuremat organisatsiooni ja jällegi rohkem raha. Lõpuks taandub see raha taha: nii teavitustöö kui ka suurem testimiste arv.”
Nurme sõnul on suhtumine Keenia jooksjatesse ajapikku muutunud. Ja seda mitte positiivses võtmes. “Mida olen märganud – üleüldine hoiak keenlaste suhtes. On näha mõju – ega väga suure rõõmuga võistluste korraldajad neid võistlustele ei oota,” lausus ta.
“Tõenäoliselt saavad nad kehvemaid tingimusi kui varem: maksti lennupileteid ja anti stardirahasid. Nüüd juba rohkem küsitakse selle peale, kas neid inimesi maksab kaasata. Mitmed üritused on välistanud selle. Aafriklasi ei oodatagi võistlema. See on muidugi omaette teema ja võib minna ka äärmusesse, aga seda võib märgata ja paljude võistluste korraldajad on seda teed läinud.”