Venemaa ei jõua piisavalt kiiresti töödelda ülejäävat toornaftat ja see võib viia puuraukude sulgemiseni, ütles majandusekspert Raivo Vare saates “Välisilm”. Eelmisel nädalal tuli viimaks teade, et USA sanktsioonide alla sattunud Lukoil ja Rosneft peavad maha müüma oma välisvarad.
Lukoilil oli ilmselt raske teha otsust müüa kõik oma välisvarad korraga. Suurim Vene eranaftakompanii on esindatud 30 riigis.
“Lukoil tahtis olla globaalne naftakompanii. Neil olid naftatööstusfirmad Euroopas, tanklaketid, naftatehased. Kui ma ei eksi, siis oli neil omal ajal tanklakett isegi USA-s. Nad tootsid naftat Aafrikas ja Iraagis,” ütles Center for European Policy Analysis teadur Aleksandr Koljandr.
Majandusekspert Raivo Vare ütles, et Lukoili haare oli lai. “Ühesõnaga nad olid igal pool. Ja neil oli kauplemisfirma, Litasco-nimeline. Ja kõik see on tegelikult tänaseni funktsioneerinud päris hästi, vaatamata kõikidele asjaoludele. Ja olgem ausad, nad ka kasutavad massiivselt paljukirutud varilaevastikku,” ütles Vare.
Lõviosa Lukoili välisvaradest kulub Austrias registreeritud tütarfirmale Lukoil International. Just selle otsustas Lukoil müüa Gunvorile – naftakauplemisfirmale, mille asutasid rootslane Tornbjorn Tornkvist ja venelane Gennadi Timtšenko. Viimast peetakse Vladimir Putini lähedaseks sõbraks, pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal sattus ta Euroopa ja USA sanktsioonide alla ning lahkus Gunvori juhatusest. Kuid eksperdid usuvad, et Gunvori side Kremliga ei ole kuhugi kadunud.
“Ja see firma saab nüüd enda kontrolli alla siis kõik, mis puudutab kauplemist, mis puudutab kaubandust, mis puudutab tootmist välismaal,” ütles Raivo Vare.
Vene analüütikute hinnangul on Lukoili välisvarade väärtus 10 kuni 15 miljardit dollarit, kuid kiirmüügi tõttu peab naftakompanii selle loovutama Gunvorile 50-protsendilise või isegi suurema allahindlusega.
“Ma ei usu, et Lukoil on praegu õnnelik, aga ma arvan, et nende välisfirmade töös on probleemid tekkinud juba mõni aeg tagasi. Arvan, et nad olid keerulises olukorras,” ütles Aleksandr Koljandr.
Koos Lukoiliga sattus USA sanktsioonide alla ka Rosneft. Kuna Surgutneftegaz ja Gazpromneft sattusid sanktsioonide alla selle aasta alguses, siis nüüd kogu Vene “suur naftanelik”, mis tagab 80 protsenti vene naftaekspordist, on oma klientide ja partnerite jaoks toksiline.
“Mingil määral see hakkab piirama kindlasti. Tuletan meelde, et Rosneft tänu sellele, et teda on riik toetanud, on riiklik firma või riigi poolt kontrollitav firma. Ja Yukos on alla neelatud ju Rosnefti poolt põhiliselt. Tänu sellele Rosneft on kaugelt kõige suurem firma Venemaal üldse nendest neljast. Teised jäävad maha. Nii et kui palju survestatakse Rosnefti, sellest sõltub ka tulemus. Kui palju sellest kasu on sanktsioonide kontekstis, eks me näe,” rääkis Vare.
Vene naftakompaniid juba näitasid, et oskavad sanktsioonidele vaatamata ellu jääda.
“Pärast sanktsioonide kehtestamist Joe Bideni poolt Surgutneftegaz-i ja Gazpromneft-i vastu selle aasta jaanuaris nende naftaeksport langes ja siis taastus. See süsteem on paindlik ning võib leida variante kuidas sanktsioonidest mööda hiilida ja naftat ikka müüa,” sõnas Aleksandr Koljandr.
Raivo Vare märkis, et praegu on Venemaal see probleem, et kuna nad on sunnitud kokku tõmbama naftatoodete eksporti, siis see tähendab, et neil on vaja teha midagi üle jääva toornaftaga.
“Nad ei jõua seda töödelda seoses ka sellega, et 30 protsenti tootmisest on Ukraina rünnakute tõttu häiritud. Mis tähendab seda, et neil jääb liiga palju toornaftat üle. Kui seda mitte välja vedada, siis sellisel juhul tuleb panna puuraugud kinni, mis tähendab Vene tingimustes seda, et neid praktiliselt enam ei avata,” lausus Vare.
Mis määral mõjuvad uued sanktsioonid Vladimir Putini võimalust oma sõjamasinat rahastada?
Aleksandr Koljandri sõnul sõltub kõik kahest tegurist. “Esiteks – mismaani USA administratsioon on valmis kehtestama teiseseid sanktsioone sanktsioonide all oleva nafta ostjate vastu. Teiseks – mismaani India ja Hiina, vene nafta suurimad ostjad, on valmis neid mängureegleid jälgima,” rääkis Koljandr.
“Kõik need sanktsioonid, teisesed sanktsioonid, mis puudutavad arveldusi, mis puudutavad abilisi, kes aitavad mööda hiilida erinevate trikkidega, siis need sanktsioonid on hakanud tasapisi ellu minema nii Ameerika poolt, kui ka Euroopa poolt ja tasapisi on hakanud ka mõjuma. Vähemalt riiklikud Hiina firmad, kes sellega tegelevad, on hakanud tagasi tõmbama ja on hakanud ümber mängima seniseid tarneahelaid, mis muidu tulid lausa otse,” ütles Raivo Vare.
Raivo Vare märgib aga, et otsesed sanktsioonid USA poolt Hiina vastu on praegu vähetõenäolised. Naftahinnad näitavad, et maailma turg arvab, et vene nafta ei kao mitte kuhugi.
“Pärast sanktsioonide kehtestamist kasvas naftahind seitsme kuni kaheksa protsendi võrra. Ilmselt turg ei usu, et vene nafta eksporti peatatakse. Tuletan meelde, et täiemahulise sõja alguses kasvas nafta hind kolmandiku võrra. Siis oli põhjust karta, et vene nafta kaob maailmaturult,” lausus Aleksandr Koljandr.