Piret Raud mõtiskleb “Keedetud hirvede ajas” nii sisemise ja välise stagnatsiooni kui ka heidikuks olemise üle. Lugu jutustatakse kolmest perspektiivist: minajutustaja, introvertse teismelise tüdruku Lille omast, aga ka tema ema Anna ning kunstnik Verlini vaatest, kes elab nendega samas (kunstnike) majas. Lill käib mööda keerulisi eneseotsinguradu ning mõtiskleb tihti kunsti üle. Sel teel tulevad talle ette üksindus, kunstnikust isa vaimselt halvatuks jäämine ja loodus. Argihetki täidab rohke sümbolikeelega fantastika, kuid kunstnik Raua detailirohkele poeetilisele keelele ning raamatu lootusrikkale ja elujaatavale lõpule vaatamata hiilib ridade vahel depressiivne-eksistentsialistlik alatoon: mille nimel elada? Just seetõttu võiks teos pakkuda huvi ka noortele lugejatele – tegelasi ümbritsev Nõukogude aega meenutav stagnatsioon võib jääda isikliku kogemuse puudumise tõttu kaugeks, ent siiski leidub selleski elemente, mis on olemas kõikidel kriisiajastutel.

Raua tegelased pole pärit fantastilistest maailmadest, kus printsid päästavad printsesse – Anna ja Lill võivad meile ka tänaval vastu kõndida. Fookuses on nende mõtted ja teod. Naised rügavad mitmel rindel korraga, läbikukkumistele alla vandumata, suudavad säilitada elujõu ja jätkata eneseotsinguid, et ühiskonna rõhuvatest nõuetest pääseda. Meestegelased on aga elujõuetumad ega proovigi olukorda parandada või otsivad kõige lihtsamat lahendust. Nii “Keedetud hirvede aeg” kui ka teised taolised raamatud peaksid olema kohustuslik kirjandus meestele, kes arvavad, et naised on kuidagi alamad või jõuetumad. Aga lõppeks on Anna ja Lille ellusuhtumisest õppida kõigil, olenemata soost. Raua lugu ja tegelased ei aita niivõrd põgeneda reaalsuse eest, kuivõrd vaadata sellele ausalt otsa.

Lume ilu

Lill päris kunstnikust isalt kunstiande koos sinna juurde käiva maailmatajuga: ta näeb maailma maagiat ja vormirohkust, mis väljendub kohe raamatu alguses erinevate lume vormide kirjeldamises ning teiste pisidetailide märkamises. Samastusin ootamatult ülestunnistusega “tobedast harjumusest” – tänavakivide plaadivahede vältimisest. Tegin seda aastaid, aga arvasin, et olen ainus. See on üks paljudest esmapilgul justkui igapäevastest juhtumitest, mille Raud poeetilise keelega maagiliseks võõpab. Hirmsa pontšikumüüja selja taga käigus sügaval maa all on salapärane aken merele. Ujupõis liigub iseseisvalt ja kaob põrandaalustesse sügavustesse. Lille ja Anna igapäev muutub, kui kusagilt ilmub salapärane meri. Kunst ja fantastika koos sügava eneserefleksiooniga võrsuvad just nimelt taolistest lihtsatest ja igapäevastest hetkedest.

Maagia pakub Annale ja Lillele lootust siis, kui elu on pea peale pööratud ja siht kadunud. Nende päevi saadab küsimus: miks mitte alla anda, kui maailm tahab end igast praost ja igal võimalikul kujul peale suruda ning elust kõik rõõmud võtta? Lill leiab lohutust kunstist, Anna igapäevatoimetustest ja tekstide kirjutusmasinal ümber löömisest. Isa Harald jääb aga täiesti apaatseks, kuna valitsev kord ei luba kunstis enam kujutada elu sellisena, nagu see päriselt on. Talle vastandub Verlin, kes loob esteetiliselt ilusaid, kuid hingetuid teoseid. Lill mõtiskleb nende kahe poole vahel kõikudes selle üle, kas luua südamelähedasi ja hingestatud teoseid või läheneda loomingule reeglite järgi, nagu õpetatakse kunstiringis. Lõppeks paistab ta siiski kalduvat esimese poole: kui luua, siis hingest. See aitab inimestel terveneda ja pärast kriisiaegu võib-olla taas kokku kasvada.

Eksistentsialistlik-depressiivsest meeleolust jääb teoses siiski hoopis rohkem kõlama poeetiline keelekasutus, mis küll kergendab raskeid teemasid, kuid samas ei ilusta neid, vaid pigem muudab nii kirjutatu kui ka ridade vahel oleva hoopis reaalsemaks. Nii ei jää tegelaste eneseotsingud pealiskaudseks, vaid ka kõige pimedamates hetkedes on näha lume valget, kerget sära, mis annab jõudu:

“Ebakindluse ja tundlikkusega tuleb õppida elama. See on nagu kalaga järves: kui vaja, siis laskub ta sügavale varju, ja samamoodi teed sina kunstnikuna, sukeldud kuhugi, kus on vaid sinu enda isiklik maailm, aga sa pead säilitama võimaluse sealt sügavusest välja tulla, mitte kivina põhja lebama jääma, vaid üles pinnale ujuma, sinna, kus väreleb valgus ja kus sa oled küll haavatavam ja hirmudele kergesti kättesaadav, aga kust sa sellest hoolimata või ka just tänu sellele leiad uusi muljeid, uusi värve, kogemusi, mis aitavad sinul ja su sisemaailmal kasvada.” (lk 139)

Muutuste tuuled

Vaatamata kriisiajastu vaimule pole Raud loodust kujutanud raskemeelselt, ta näitab inimest lootusrikkalt looduse osana. Peale tormilist rännakut romaani kahes esimeses kolmandikus mõjub väga rahustavalt viimane osa, mis möödub enamjaolt maamajas. Kuigi seal vaevu toimub midagi ja seegi peamiselt tegelaste siseilmades, möödub selle lugemine kõige kiiremini – Raud on selle osa kirjutanud niivõrd vabastavalt, õrnalt, sulnilt ja elujaatavalt! Just nimelt looduses veedetud aeg toob Annas ja Lilles esile muutuseid, see aitab neil vabaneda ühiskonnanormide painetest ning leida taas kontakti nii enda kui ka üksteisega. Muutus toimub ka Haraldis: mees hakkab looduse keskel punuma hiigelsuurt liblikat, mis kujutab Anna arvates mehe enda metamorfoosi: “[k]as võib olla äkki nii, et Harald tunneb end valmikuna ning tajub neid nukraid vahepealseid aastaid, kui ta oli omaette ja vait, nukustaadiumina?” (lk 291) Filosoof Emanuele Coccia mõtiskleb teoses “Metamorfoosid” sarnaselt: terve loodus läbib metamorfoose, sh inimene. “Keedetud hirvede aeg” näitab selgelt, et inimesed pole loodusest liigina isoleeritud.

Inimese ja looduse vastastiksuhtele osutab ka teose suurepärane kaanekujundus: beežikal taustal jalg, mille ühes otsas on inimese oma ja teises hirve kabi. Ühel pool jalga – varvaste kohal – on inimese silm, teisel pool – kabja all – merikarp. Nõnda moodustub suur suuta nägu, inimese ja ümbritseva maailma nägu, mille vahel ei ole konkreetset piiri. Too nägu on kui coccialik Elu, mida on ainult üks, aga mis võtab palju vorme ning annab võimaluse kõigiga samastuda.

Looduse tähtsust rõhutavad ka hirved, keda kohtab nii kaanekujundusel kui ka pealkirjas. Esimest korda näeb Lill hirvi ühel seinavaibal, kus nad seisavad tühja pilguga oja kaldal ja keda tüdruk hiljem tuima oleku tõttu keedetud hirvedeks kutsub. Vaibal on nad allutatud ilule ja neilt on võetud vaba tahe. Kui Lill pärast looduses viibimist taas hirvedega vaipa näeb, vaatab ta loomi teise pilguga: nüüd tuletavad hirved talle meelde elu loomulikku kohmakust, mis vähendab hirmu elu ees. Ka selles on midagi nii tuttavlikku – kogeda hetki, mis mõjuvad tänu loomulikkusele vabastavalt. Kas või selle arvustuse kirjutamise ajal oli mul sügav silmside oravaga.

Igapäevane graatsilisus

“Kas seda meilt tahetigi: et me võtaksime ümbritseva maailma ja keedaksime seda keedupotis nii kaua, kuni see on omadega täiesti läbi?” (lk 102) küsib Lill kunsti kohta. Kui midagi liiga kaua keeta, kaob sellest elu ja hing, loomulik ebaperfektsus, graatsiline kohmakus. “Keedetud hirvede aeg” on poeetilises keeles kirjutatud lugu taolise kohmakuse otsimisest erinevates eluetappides. See põimib ka elu raskemaid aegu, kuid jääb lõppeks siiski väga elujaatavaks!

“[Hirved] jooksid suurte osavate hüpetega, üksteist sealjuures kordagi müksamata, kuid see vaatepilt oli sellegipoolest pigem koomilisevõitu kui ilus: nad polnud kuigi graatsilised, ehkki just nõtkust võiks hirvedelt ju eeldada, ja lõhn, mis neist minuni kandus, polnud teab kui meeldiv. Ent selles rohmakuses oli mingi armas õrnus ning mulle meenusid keetmata munad, mis eriti hästi pöörelda ei suuda, ja isa ammu öeldud sõnad elu kohmakusest.” (lk 300)