Kui Washington ja London tehingu heaks kiidavad, lahendab see Venemaa jaoks suure probleemi ja samas laiendab märkimisväärselt 71-aastase ettevõtja naftaimpeeriumi, märgib väljaanne.
Šveitsis registreeritud kaubandusettevõtte Gunvor, mille Törnqvist rajas koos Venemaa president Vladimir Putini tuttavaga Gennadi Timtšenkoga, saab tehingu järgi enda kontrolli alla bensiinijaamu USA-st Sitsiiliani, samuti Euroopa eri paikades asuvaid rafineerimistehaseid ning naftavälju Lähis-Idas ja Kesk-Aasias.
Tehingu väljakuulutamine toimus vaid kolm päeva pärast seda, kui Lukoil teatas oma varade müügist — tüüpiline käik Törnqvistile, kes on tuntud selle poolest, et liigub kiiresti ja otsustavalt, et konkurente edestada, ütlesid miljardäriga koostööd teinud või teda tundvad inimesed.
Tehing võib aga taaselustada avaliku huvi Törnqvisti varasema tegevuse vastu Nõukogude Liidu-järgsel Venemaal. Samal ajal näitab tehing, kuidas USA president Donald Trumpi majanduslik surve Venemaale on ümber kujundanud läbipaistmatu naftakaubanduse maailma — valdkonna, kus iga päev liiguvad miljardid dollarid toornaftas, varustades maailmamajandust ja rikastades vahendajaid nagu Törnqvist.
Lukoil ega Gunvor ei avaldanud tehingu hinda ega selle täpset struktuuri. Üks endine kolleeg, kes töötas 2012. aasta ühe teise suure ülevõtmise kallal, ütles, et isegi Törnqvist ei pruugi veel kõiki detaile teada. “Kui ta näeb head tehingut, teeb ta selle ära,” ütles allikas.
Müügiprotsessi jälgivad inimesed hindasid, et Lukoili rahvusvahelise haru väärtus võib olla ligikaudu 20 miljardit dollarit. Pankurid ütlesid, et tahavad teada, kui palju Genfis baseeruv Gunvor tehingu eest maksab, kuidas tehingut rahastatakse ja kas Törnqvist andis Lukoilile lubaduse, et viimane võib sõja lõppedes äri tagasi osta.
“Torbjörn ei ole andnud kellelegi selliseid lubadusi. Ühtegi tagasimüügiklauslit ei ole olemas,” ütles Gunvori pressiesindaja Seth Pietras. Tema sõnul on ettevõte taotlenud USA ja Ühendkuningriigi sanktsioonivõimudelt luba tehingu tegemiseks.
Lukoili napp teade tekitas šoki kitsas energiatööstuse siseringis. Konkurendid alles uurisid Lukoili varasid, ütlesid müügiga kursis olevad inimesed. Mõned polnud veel aru saanud, kuidas üldse suhelda ettevõttega, mis on nii Briti kui USA sanktsioonide all.
Gunvor suutis kiiresti tegutseda osaliselt seetõttu, et oli Lukoiliga juba varem läbirääkimisi pidanud, ütles Pietras.
Ost näitab Gunvori-sarnaste tooraineettevõtete kõrget riskitaluvust — nad tegutsevad sageli volatiilsetel turgudel, laenavad raha ettevõtetele ja valitsustele, kellel mujalt pole võimalik laenu saada, ning sõlmivad tehinguid riikides, kus valitsevad poliitiline ebastabiilsus, konfliktid ning kehtivad sanktsioonid.
Koroonapandeemia ja Ukraina sõja põhjustatud turukõikumised on muutnud ettevõtte äri erakordselt tulusaks. Eelmisel aastal teenis Gunvor 136 miljardi dollari suuruse käibe juures 729 miljonit dollarit kasumit – mis oli üks ettevõtte parimaid tulemusi üldse.
“Kauplejad on traditsiooniliselt valmis võtma rohkem poliitilist riski kui suured naftafirmad — ja praegu on neil ka raha, mis põleb taskus,” ütles Houstoni ülikooli professor Craig Pirrong, kes uurib tooraineturge.
Siiski võib selle tehingu rahastamine olla keeruline, kuna Lääne pangad suhtuvad Venemaaga seotud tehingutesse ettevaatlikult. Lõplikud üksikasjad on veel täpsustamisel, kuid tõenäoliselt jätab Gunvor osa tulevasest kasumist Lukoilile väljanõudmiseks sõjajärgseks ajaks, ütlesid asjaga kursis olevad inimesed.
Törnqvist kasvas üles Stockholmis, kus ta õppis ärijuhtimist. Oma karjääri alustas ta 1970. aastatel BP-s, kui naftaturud avanesid pärast Araabia naftaembargode šokki. Pärast tööd kahes kauplemisfirmas asutas ta 1990. aastate keskel ettevõtte, mis müüs Vene kütteõli Eestist.
Läänest pärit ettevõtjad kogunesid toona endistele Nõukogude Liidu aladele, et kaubelda nafta ja metallidega. Peagi ühendas ta jõud Gennadi Timtšenkoga, endise Nõukogude kaubandusametnikuga, kes tundis Putinit Peterburist, ajast, mil tulevane president töötas linnavalitsuses. Törnqvist ja Timtšenko rajasid 1997. aastal Gunvori eelkäija.
Pärast seda, kui Timtšenko ostis 2003. aastal villa Genfi järve äärde, ostis Törnqvist maja otse üle tee. Mõlemad on kirglikud tennisemängijad.
Duo tõusis maailma suurte kauplejate hulka umbes samal ajal, kui Törnqvist sai teada, et Moskva kavatseb konfiskeerida naftaväljad Putini kriitikult Mihhail Hodorkovskilt. Gunvor korraldas kiiresti, et toornafta vool globaalsele turule ei katkeks, rääkis ta raamatu “The World for Sale” autoritele.
See samm muutis väikese Balti ettevõtte üheks maailma suurimaks kauplemisfirmaks. Mingil hetkel vahendas Gunvor kuni 30 protsenti Venemaa meritsi eksporditavast toornaftast. Pietrasi sõnul seisnes ettevõtte edu logistikavõimekuses.
“Me ei eita, et meil on suurepärased kontaktid,” ütles Törnqvist 2007. aastal Reutersile antud haruldases intervjuus. “Kuid Putini või tema töötajate kaasamine sellesse dialoogi on spekulatsioon,” lisas ta.
Järgmisel aastal nimetas Timtšenko kuulujutte, et ta oli töötanud Vene julgeolekuteenistustes, “muinasjutuks”, ning ütles Wall Street Journalile, et tal pole aega oma vana tuttava ja judopartneri Putiniga kohtuda.
Pärast seda, kui Venemaa annekteeris 2014. aastal Krimmi, kehtestas USA Timtšenko vastu sanktsioonid, mis viisid Gunvori peaaegu kokkuvarisemiseni. Toonase presidendi Barack Obama administratsioon väitis, et Putinil endal oli Gunvoris investeeringuid ja võimalik ligipääs selle rahale — süüdistused, mida ettevõte nimetas “valeks ja naeruväärseks”.
Et firmat päästa, ostis Törnqvist Timtšenko osaluse välja. Ta müüs Vene varasid ja rajas uusi ärisuundi, eelkõige veeldatud maagaasis ja USA turul.
“Gunvor puhastas oma maine pärast Vene sanktsioone, kuid kogu ettevõte põhineb ajalooliselt Vene äritegevusel, kontaktidel ja teabel,” ütles Oxfordi ülikooli energiaõppejõud ja endine Gazpromi kauplemisjuht Adi Imsirovic.
Törnqvisti, keda tuttavad kirjeldavad kui vaoshoitud, kuid kõrgeid standardeid nõudvat inimest, viis tee USA-sse, kuhu ta laienes hoogsalt. Ta investeeris aktiivselt purjetamisse, sponsoreeris America’s Cupi meeskonda ja propageeris võistlust kui kõrgtehnoloogilist ekstreemspordiala.
“Mulle meeldib võistelda ning purjetamises olen saanud teha seda kõrgeimal tasemel,” ütles ta Wall Street Journalile 2017. aastal.
Törnqvist ei katkestanud kunagi täielikult sidemeid Venemaaga. Gunvor jäi oluliseks naftat eksportivaks ettevõtteks ja hoidis osalust suures Peterburi terminalis. Ettevõtte esindaja sõnul ei olnud seda võimalik müüa. Nagu paljud teisedki tooraineturu juhid, külastas Törnqvist Rosnefti Moskva peakorterit kuni 2022. aasta Ukraina sissetungini, ütlesid kohtumistega kursis olevad inimesed.
Pärast Putini rünnakut Ukrainale vähendas Gunvor kiiresti oma kauplemistegevust, kinnitavad laevanduse andmed ja allikad.
Lukoili tehing, mis on suurim mitmest viimasest omandamisest, annab Törnqvistile võimaluse tulevikus rahulikult taanduda. Ta on öelnud, et soovib hoida Gunvori oma perekonna käes — tema poeg Fredrik töötab firmas juhina. Kui see ei õnnestu, võib ettevõtet, millel on suured materiaalsed varad, olla lihtsam müüa kui raskesti hinnatavat kauplemisfirmat. Praegu aga ei paista Törnqvistil olevat kavatsust hoogu maha võtta.