Financial Timesi endine Euroopa-toimetaja ja nüüdne majanduse, rahanduse ja poliitika vaatleja David Marsh on üllitanud teose Euroopa probleemidest, pealkirjaga “Kas Euroopa jääb püsima? Lugu kontinendist killustunud maailmas” (David Marsh, “Can Europe Survive? The Story of a Continent in a Fractured World”, 2025).
Kuna autor pöörab palju tähelepanu rahandusele, majandusele ja eraldi veel pangandusele, millest ma eriti palju ei tea, keskendun raamatu vaatlemisel minu jaoks arusaadavamatele teemadele. Saksa Bundesbanki president Joachim Nagel kirjutab eessõnas, et paljuga on ta nõus, kuid mitte kõigega. Mul on sama tunne.
David Marsh näeb oma töö eesmärgina poliitika, majanduse, kaitse- ja julgeolekuteemade omavaheliste seoste selgitamist. Taas võimule saanud Donald Trumpi loosung “Ameerika eelkõige” tähendab tema arvates samaaegselt, et “Euroopa huvid viimasena”. Praegustes oludes näeme ka, et rõhuasetus rahvuslikkusele võidab toetust mitte ainult teoreetilises plaanis. Seda serveeritakse ka poliitiliselt ja pahatihti solvavas vormis.
Näeme seda ka Venemaa ekspansionistlikes ambitsioonides, kuid ka osade poliitikute soovis laiendada oma rahvuslikku mõjusfääri majandusliku ja sõjalise surve läbi. Ja muide, Marshi arvates on Trumpi ja Vladimir Putini puhul täheldatav erakordne psühholoogiline ja poliitiline parallelism. Ehk see selgitab ka Trumpi käitumist vis-à-vis Vene liider.
Euroopa haavatavus kasvas Ameerika jõu ees neljas valdkonnas: energeetika, kaitsevõime, tööstus ja raha. Lisaks tugevdas Venemaa invasioon Ukrainas Vene-Hiina partnerlust, mis võib areneda vormiliseks liiduks. Kõik see toimus Euroopa jaoks keerulisel ajal, mil majandus kõikus ja eelarved olid pingelised, Atlandi allianss habras, valitsesid sotsiaalselt lõhestavad rändeprobleemid ja poliitiline juhtimine oli nõrgim pärast 1930. aastaid.
Praegu on küsimus selles, kas Euroopa suudab säilitada niinimetatud Euroopa elulaadi põhiosad: multikultuursuse, demokraatia, jõukuse, haridustaseme, tööstusliku arengu ja sotsiaalkaitse. Või alistub ta välisjõududele maailmas, mis jaguneb USA ja Hiina antagonistlikeks mõjusfäärideks.
USA ja Hiina hakkavad vältimatult kasutama jaga ja valitse põhimõtet. Tasakaalu hoidmine Euroopa Liidu sees ja suhetes välispartneritega on aga väga keeruline tasakaalutrikk. USA-ga suhtlemisel peab jääma strateegiliseks eesmärgiks suhete tugevdamine või vähemalt taastamine.
Seda saab saavutada üksnes jõupositsioonilt ja see saab omakorda toimuda ainult läbi Euroopa suurema solidaarsuse ja ühtsuse, kaasa arvatud liitu mitte kuuluva Suurbritanniaga. Omaette probleem on liidri puudumine. Saksamaa on majandusstagnatsioonis, Prantsusmaa tavakohaselt ebastabiilne ja praegu languse küüsis. Paljudes riikides on tõusnud paremäärmuslikud parteid, mis vähendab valmisolekut kompromissideks, millele nüüdisdemokraatia tugineb. On tõsine oht, et Euroopa surutakse Hiina ja USA vahele nii kaubanduses, julgeolekus kui ka tehnoloogias.
Suhetes Venemaaga on esiplaanil kolm tõika, mis on olulise tähtsusega ka Ukraina ja seeläbi Euroopa praeguse ja tulevase kursi jaoks. Esiteks olid arengud pea kogu aeg USA kontrolli all ja sealt lähtus põhiline mõju. Teiseks ei suhtunud lääs Venemaasse piisava austusega, vältimaks selle tagasilangemist triumfi otsimisse. Autor viitab, et nõukariigile anti selle lõppfaasis korduvalt lubadusi, et NATO ei laiene ida suunas. See ei õigusta Vene agressiooni, kuid selgitab Vene taju olukorra arengust.
“On tõendeid, et USA arvestas Vene kibestumise riskiga ja Ukraina sõjaga kui hinnaga, mida tuli tasuda Ameerika domineerimise eest Kesk- ja Ida-Euroopas.”
Kolmandaks, sõjaoht juhul, kui Venemaad survestatakse Ukraina küsimuses, oli korduvalt välja öeldud erinevate poliitikute poolt, olgu märgitud James Baker, Bill Clinton, Boriss Jeltsin ja Putin. Kuid seda ei võetud arvesse. On tõendeid, et USA arvestas Vene kibestumise riskiga ja Ukraina sõjaga kui hinnaga, mida tuli tasuda Ameerika domineerimise eest Kesk- ja Ida-Euroopas.
Mis puutub NATO mittelaienemise lubadusse, siis toob Marsh kinnituseks katkendi Saksa arhiivides olevast üleskirjutusest Bakeri kohtumiselt Mihhail Gorbatšoviga, kuid sellest katkendist on ka selgelt näha, et jutt käis NATO vägede liigutamisest Ida-Saksamaale, mitte mujale.
Pealegi leiti Valges Majas, et Baker on ületanud volitusi ja koostati kiri märkusega, et ühendatud Saksamaa jääb NATO-sse ja välditi igasuguste kohustuste võtmist alliansi laienemise osas. Lisaks viitas George Bush kohtumisel Gorbatšoviga Helsingi 1975. aasta lõppaktile, mille kohaselt igal riigil on õigus valida enesele sobiv allianss ja ta küsis, kas see kehtib ka Saksamaa puhul. Üllatuslikult vastas Gorbatšov jaatavalt.
Pealegi ei olnud laienemine mitte NATO aktiivsus, vaid liikmesust taotlevate riikide surve tulemus. Dokumendid kinnitavad, et Clintoni administratsioon sai aru, et laienemise puhul võib Ukraina jääda ohvri rolli, kuna jääb Venemaa ja NATO vahele. Märgiti aga, et ukrainlastele ei maksa seda ütelda enne, kui tuumarelva väljaviimine Ukrainast juba käimas on, vältimaks neile ettekäände andmist tuumaarsenali säilitamiseks. Venelastele aga toonitati, et mingit otsust ega ajakava laienemiseks ei ole.
Putin kohtus presidendiks saamise järel Clintoniga ja taas oli jutuks ka Venemaa võimalik NATO-ga liitumine. Putin märkis, et ta on seda juba varem teoreetiliselt toetanud. Jättes küll märkimata, et tema varasema toetuse juures oli klausel, et enne peab NATO loobuma sõjalise ühenduse rollist.
Järgnesid Putini esinemine 2007 Müncheni julgeolekukonverentsil, Gruusia, Krimm ja nii edasi. Tee Vene suuragressioonini oli Marshi sõnul täis valearvestusi ja ekslikke sõnumeid mõlemal poolel. 2014. aasta Krimm ja Ida-Ukraina jäid lääne tugeva reageeringuta ehk võib öelda, et lääs jalutas kinnisilmi praegusesse kriisi.
Mõrvarlik käitumine Ukraina suhtes on ilmekas näide Vene traditsioonilisest maailmavaatest. Üks saksa vaatleja märkis, et Krimm ja Ukraina ei olnud midagi muud kui esimene samm mitmeastmelises protsessis. Putin tahab kindlustada oma diktatuuri, luua alternatiivi lääne mudelile ja taastada Venemaa koht Euroopas.
Stalini sõjajärgsed eesmärgid olid kindlustada iseennast, oma režiimi, oma riiki ja oma ideoloogiat, just selles järjekorras. Sama pädeb Putini puhul, kes on hävitanud suure osa lootusest, et Venemaast võiks saada kaasaegne riik.