Vaikset ja looduslähedast «Torni» vaadates võivad kangastuda vanad vesternid. Mitte ainult seepärast, et 70ndates eluaastates Kalju Sapas armastab kanda kaabut, mille äär latvadelt pudenevat lund püüab. Tema eluviis Võrus Haanja küla lähedal ei ole sugugi erinev kauboifilmides nähtust, kus väljaspool tsivilisatsiooni elav mees järgib sihipärast, aga kurvameelset rutiini. Tal on maa, mille eest hoolitseda, ja töö, mis vajab tegemist. Vahepeal, kui füüsiline rassimine on ära rammestanud ja vaimusilma tulevad jälle vanad mälestused, hakkab pilk pisaratest helkima.
Ka režissöör Kullar Viimne sai filmi tegema hakates aru, et Kalju lugu on valusam, kui esmapilgul arvaks. Filmitegijana on teda alati huvitanud inimesed äärealalt ja Kaljut ei pidanud ta kaugelt taga otsimagi, sest mees elab Viimne enda kodukandis Võrumaal.
«Läksin Kaljuga tutvuma ja mul polnud põhjust pettuda. Sel päeval, kui teda nägin, võttis ta kartulit. Ka filmis võtab Kalju kartulit, kui juba lund sajab. Umbes selliselt ta leidsin ja selsamal esimesel päeval tutvustaski ta mulle oma päevikuid. Neid lugedes selgines, et meil on ühine trauma – tema ei ole tütart saanud kasvatada, mul ei olnud võimalust oma esimest last kasvatada. Saime väga hea kontakti. Päeva lõpuks oli mul selge, et sellest mehest tuleb teha dokfilm,» meenutab Viimne esimest Kaljuga veedetud päeva.