Rohepööre ei tohi tähendada lõputut subsideerimist ja kulude veeretamist tarbija õlule. Eesti ei pea pimesi järgima Brüsseli ettekirjutusi, vaid kasutama oma olemasolevaid ressursse vastutustundlikult ja tehnoloogiliselt targalt, kirjutab Evelin Poolamets.
Eesti valitsus on jätnud tuuleparkide toetamise küsimuse õhku ning lükanud otsustamise kohalike omavalitsuste õlule. Kuigi valitsus lubas koalitsioonilepingus korraldada tuuleenergia vähempakkumise juba käesoleva aasta kolmandas kvartalis, on tähtaeg ammu möödas ja uut kuupäeva pole määratud.
Energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt tunnistas ERR-ile, et valitsusel puudub isegi ettekujutus, millal järgmine vähempakkumine võiks toimuda. Tema sõnul tuleb esmalt välja selgitada, millised omavalitsused on valmis oma piirkonnas tuuleenergeetikat lubama, ning alles seejärel otsustada järgmised sammud. Tegelikult oleks valitsus pidanud lõputu venitamise asemel lõpetama tuuleenergia toetamise.
Praegune olukord tähendab, et üleriigilise energiapoliitika asemel on otsustamine nihkunud kohalike vaidluste tasandile. Nii on tuuleenergia arendamisest saanud mitte riikliku strateegia, vaid kohaliku poliitika küsimus. Selguse ja stabiilsuse asemel valitseb ebamäärasus. Kohalikud omavalitsused on pandud vastamisi nii arendajate, kogukondade kui ka valitsuse ootustega.
Tuuleenergia arendajad nõuavad uute planeeringute algatamist, samal ajal kui Eesti elektriturg on juba praegu tuule- ja päikeseenergiast üleküllastunud. Tuule- ja päikeserohketel päevadel langevad hinnad isegi miinusesse, mistõttu tuleks tootjatele peale maksta.
Selline süsteem ei ole majanduslikult jätkusuutlik ega õiglane. Mida rohkem taastuvenergiat turule lisandub, seda kallimaks muutub elekter tarbijale. Taastuvenergia turg on juba piisavalt küps, et toimida ilma riiklike toetusteta. Kui tuuleenergia arendamine ilma abirahata ellu ei jää, tuleb küsida, kelle huve need skeemid tegelikult teenivad.
“Tarbija ei saa valida, kuhu arendaja oma tuuliku püstitab, olgu see siis keset sood või küla servale.”
Eesti energiapoliitika vajab kainet mõtlemist ja õiglast vastutuse jaotust. Lisaks toetuste lõpetamisele tuleks lõpetada ka see, et tuulikute liitumiskulud ja võrguinvesteeringud pannakse tarbijate kanda. Tarbija ei saa valida, kuhu arendaja oma tuuliku püstitab, olgu see siis keset sood või küla servale. Kui arendajad kannaksid need kulud tervikuna, tekiks tal motivatsioon rajada tootmine tarbimise lähedale, näiteks tööstus- ja linnapiirkondadesse. See vähendaks ülekandekadusid, võrgukoormust ja ehituskulusid ning oleks mõistlikum lahendus kogu energiasüsteemile.
Odavaks kuulutatud roheenergia on toonud kaasa hoopis kaks uut maksu. Alates 2026. aasta jaanuarist kehtestatakse tasakaalustamisvõimsuse tasu, 3,73 eurot megavatt-tunni kohta, mida maksavad nii tootjad kui ka tarbijad. Teine maks on elektri edastamise arvele lisanduv varustuskindluse tasu, mille eesmärk on katta juhitavate võimsuste hoidmise kulud olukorras, kus tuule- ja päikeseenergia toodang on väike või olematu.
Tuulevaikuse ja pilvise ilma katmiseks peab süsteem hoidma pidevalt reservvõimsusi, nende kulud pannakse aga ebaõiglaselt tarbija õlule. Need maksud ei ole seotud tarbija käitumisega, vaid on otsene tagajärg taastuvenergia ebastabiilsusele. Nii nagu me ei maksa poes eraldi maksu selle eest, et riiulid oleks kaubaga täidetud, ei peaks me maksma ka selle eest, et energiat hoitakse reservis.
Tegemist on sisuliselt topeltmaksustamisega: tarbijad maksavad juba praegu taastuvenergia tasu, millega subsideeritakse sama süsteemi. Odava elektri sildi all kooritakse tarbijalt mitu nahka taastuvenergiatasude, keskkonnahäiringute, võrguinvesteeringute, sagedusreservide ja varustuskindluse tasude kaudu.
Eesti energiapoliitika vajab kaineid ja õiglasi otsuseid. Rohepööre ei tohi tähendada lõputut subsideerimist ja kulude veeretamist tarbija õlule. Eesti ei pea pimesi järgima Brüsseli ettekirjutusi, vaid kasutama oma olemasolevaid ressursse – sealhulgas põlevkivi ja biogaasi – vastutustundlikult ja tehnoloogiliselt targalt.
Jätkusuutlik lahendus ei peitu loosungites, vaid teadus- ja arendustegevuses, mis muudab olemasoleva energiatootmise tõhusamaks ja puhtamaks. Alles siis saab rääkida tõeliselt kestlikust rohepöördest, mis teenib nii majandust kui ka inimesi. Praeguste lahenduste tegelik hind on ülikõrge ja mitte ainult rahaliselt, vaid ka Eesti majanduse konkurentsivõime ja inimeste elukvaliteedi mõttes.