Saksamaal tuli 1970. aastate lõpus maapõuest välja vanemast kiviajast pärit mõistatuslik ese. Algselt (õli)lambiks peetud objekti uuriti põhjalikult Taani Århusi Ülikooli teadlaste eestvedamisel ning töös osalesid ka Eesti teadlased. Analüüs paljastas, et tegu on hoopis muistse värvipaletiga, mis kannab Euroopa vanimat jälge sinisest värvist.
“Teame, et vanema kiviaja inimesed tegelesid esteetilise ja kunstilise tegevusega. Näiteks on väga kuulsad Hispaania ja Prantsusmaa koopamaalingud eesotsas Lascaux’ga. Samas on seal kasutatud värvivalik piiratud,” osutab Tartu Ülikooli arheokeemia professor Ester Oras. Maalingutelt on teada mustad, punakad, oranžikad ja pruunid toonid, kollakas ja valge. Paletist on aga puudu roheline ja sinine.
“Teame, et vanema kiviaja inimesed tegelesid esteetilise ja kunstilise tegevusega.”
Seni pärinesid varasemad sinise värvi leiud nooremast kiviajast ehk umbes 5000–8000 aasta tagusest perioodist. Uus rahvusvaheline uuring nihutas vanima leiu märksa varasemaks. Koostöös tegid autorid kindlaks, et aastakümneid õlilambiks peetud 13 000–14 000 aastat vana leid on tegelikult muistne värvipalett. “Leidsime sellelt sinised asuriidipigmendid. See näitab, et kuigi me koopamaalingutel sinist värvi ei tuvasta, pidid neoliitikumi inimesed sinisega siiski midagi tegema,” arutleb professor.
Ester Oras Autor/allikas: Airika Harrik/ERR
Lambist paletiks
Euroopa vanim sinine värviplekk tuli Ester Orase sõnul välja õnneliku juhusena. “Sattusin sellesse projekti, kuna minu poole pöördusid uurijad, kellega oleme varem koostööd teinud. Neil oli üks huvitav leid Põhja-Saksamaalt ja nad küsisid, kas oleksin nõus aitama biomolekulaarsete analüüsidega,” meenutab ta.
Ese ise kaevati välja aastatel 1976–1980 Saksamaalt Mühlheim-Dietesheimi leiukohast. Vahepealstel aastakümnetel seisis see muuseumikogus riiulil. “Uuringu juures on huvitav nüanss, et seda kivist alust või taldrikut tõlgendati varem lambina ja see oli sellisena muuseumikogus arvel,” märgib Oras. Eset võidi tema sõnul lambiks pidada, kuna etnograafilisest materjalist on teada sarnased madalad nõud, kuhu pandi põletamiseks õli või loomarasva.
“Minu analüüsid näitasid, et see konkreetne leid ei olnud kindlasti õlilamp.”
Osalt läks Oras eseme uurijatele appi, sest on varem sarnaste kiviaegsete lampidega tegelenud. Teisalt oli tema jaoks isiklikult põnev uurida paleoliitilist materjali. “Paleoliitikum on kõige vanem kiviaeg. See on periood, mida meil Eestis ei ole, sest jääaeg pühkis vanemad inimastuste jäljed n-ö puhtaks,” selgitab ta. Eestis on olemas küll mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg, ent vanemat materjali Eesti teadlane tihti uurida ei saa.
“Minu analüüsid näitasid, et see konkreetne leid ei olnud kindlasti õlilamp. Ütlesin, et mina pole sellist “lambiõli” kunagi varem näinud, see peab midagi muud olema,” sedastab Oras. Tema sõnul näitab see hästi teaduslikku mõtteviisi: kuidas inimesed on kohe kallutatud sellest, millena asja nimetatakse. “Keegi ei tulnud esialgu selle pealegi, et see võiks hoopis värvipalett olla,” sõnab ta.
Kohalik tooraine
Ester Orase enda panus jäi pigem väikeseks, sest lambiõli asemel sai uuringust sujuvalt värvide, pigmentide ja elementide analüüs. “Mina tegelen rohkem biomolekulide ja orgaaniliste ühenditega. Pigmentide puhul on tegu aga tugevalt mineraalide ja metallidega, mis on anorgaanilised materjalid,” selgitab ta.
Kasutatud sinine värv koosnes peenelt purustatud vasemineraalisest pigmendist, asuriidist, millele omaaegsed inimesed lisasid tõenäoliselt mingisugust liimainet. “See ei tundu olevat traditsiooniline rasvapõhine aine või vähemasti polnud seda nii palju, et minu meetodid oleksid selle üles korjanud,” meenutab Oras. Asuriidi said paleti valmistanud inimesed tõenäoliselt aga paarikümne kilomeetri kaugusel asunud looduslikust vasemineraalide paljandist.
“Võib-olla oli sinine värv sobilikum teistes kontekstides, näiteks kehamaalingutena.”
Ehkki vanima kiviaja koopamaalingutelt sinist teada pole, pidid toonased inimesed seda professori sõnul millekski kasutama. “Ühe mõtte või n-ö ideepojukesena pakume artiklis välja, et võib-olla oli sinine värv sobilikum teistes kontekstides, näiteks kehamaalingutena,” sõnab ta. Võrdluseks on nooremast kiviajast leitud Türgist Çatalhöyükist sinist seoses naisematustega – seega on seda peetud võimalikuks kosmeetiliseks vahendiks. Kreekastki on pronksiajast teada siniseks värvitud silmadega naisekujutisi.
Väljakaevamised muuseumikogus
Uurimisprotsess oli Ester Orase sõnul pikk: tema tõdemusest, et tegu on paletiga, läks artikli ilmumiseni ligi kolm aastat. “Meil käis väga pikalt arutelu, kuidas me saame olla kindlad, et see ei ole mingi hilisem tint või muu taoltine resotus, mis on kogudes leiu peale hoopis hiljem sattunud,” põhjendab ta. Selleks koostas töörühm võrdlusprofiilid tänapäevaste tintide ja värvidega. Ühtlasi kinnitas põhjalik lähivaatlus, et värvi leidub ainult paleti sisemisel ehk n-ö õigel poolel. Teisisõnu oli selle kasutamine paleti peal tahtlik.
“See eri teadmiste kombinatoorika on n-ö arheoloogiliste ja loodusteaduslike uuringute mängu ilu, ma ütleks.”
Teise Eesti teadlasena aitas leidu uurida arheoloog ja Tartu Ülikooli arheobotaanika spetsialist Kristiina Johanson. Temaga koos vaatas Oras leiu pinnale ladestunud mikrojäänuseid, näiteks fütoliite ehk pisikesi taimeosakesi. “Need uuringud viitasid pigem tavalisele asula- ehk elukoha ümbruse pinnasele. Ei midagi üleliia erilist ega otseselt õlilambile viitavat,” sedastab professor. Mikrojäänuste analüüs aitas välistada ka oletuse, et aluse peal võidi purustada näiteks ravimtaimi või maitseaineid. “Kõik näib ikkagi värvipaleti suunda liikuvat,” tõdeb Oras.
Uuring on tema sõnul ehe näide kombinatoorsest lähenemisest. See tähendab, et suur osa on loodusteaduslikel meetoditel, aga väga suur osa ka loogiliselt mõtlemisel ja arheoloogilise konteksti mõistmisel. Samuti tuli leid paigutada ajaloolisse ja keskkondlikku konteksti. “See eri teadmiste kombinatoorika on n-ö arheoloogiliste ja loodusteaduslike uuringute mängu ilu, ma ütleks,” muigab Oras.
Samuti on uuring tema sõnul hea näide sellest, kuidas ka muuseumikogudes saab piltlikult öeldes väljakaevamisi teha. Sarnaseid nõusid leidub veel, aga neid pole varem selle pilguga vaadatud. “Hõikamegi oma artiklis välja, et tegelikult võiks avatud silmade ja keemiliste meetoditega hakata läbi vaatama ka teisi sarnaseid leide,” kutsub professor üles.
Ester Oras ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Antiquity.