Euroopa keskkonnaorganisatsioonid väljendavad muret, et hiljutine ELi põllumajanduse ja kalandusnõukogu (AGRIFISH) otsus Läänemere 2026. aasta püügivõimaluste kohta ei järgi seadusega nõutud ettevaatusmeetmeid ega toeta hapra ökosüsteemi taastumist, kirjutab BNS.
Otsus eirab ühise kalanduspoliitika (ÜKP) ja Läänemere mitmeaastase kava (MAP) siduvaid nõudeid ning seab lühiajalise kasu ettepoole ökosüsteemi pikaajalisest tervisest. Eriti murelikuks teeb kilu ja räime seis Läänemeres, leiavad looduskaitsjad.
„Räim ja kilu ei ole pelgalt olulised kaubanduslikud liigid – nad on Läänemere toiduvõrgu oluline lüli, mis toetab nii inimest, turska ja lõhet kui ka merelinde ja -imetajaid,“ selgitas Eestimaa Looduse Fondi kestliku kalanduse ekspert Joonas Plaan. „Räime ja kilu majandamine erilise ettevaatusega on hädavajalik kogu ökosüsteemi taastamiseks, kuid hetkel on vastutavad ministrid ja otsustajad teinud vastupidise valiku.“
Läänemere mitmeaastane kava ja ühtne kalanduspoliitika on vastu võetud ja kokku lepitud selleks, et Läänemere kalad saaksid taastuda ning keskkonnaseisund paraneks. „Kui neid reegleid ei järgita, siis seda kõike ei juhtu ja ühel hetkel ei ole enam kalu, keda kaitsta ja püüda,“ lisas Plaan.
Läänemere keskkonnaseisundit arvestades on AGRIFISHis vastu võetud otsusel kolm suurt murekohta:
“Ministrite otsus eirab õigusraamistikku: püügipiirangud ei vasta siduva ELi määruse ehk niinimetatud Läänemere mitmeaastase kava ja ühtse kalanduspoliitika nõuetele, sealhulgas kohustusele hoida varude langemise tõenäosus allpool kriitilise taseme,” leiavad looduskaitsjad.
Nende hinnangul on räimevarud ohus: Läänemere keskosa räimekvoodi üheksaprotsendine tõus 2025. aastaga võrreldes suurendab ohtu ajal, mil varu on vaevu üle kriitilise piiri, ning Botnia lahe räime 45-protsendine vähendus on ebapiisav.
Ka kilu puhul on otsus ebamõistlik, leiavad looduskaitsjad. Kvoodi 25-protsendine suurendamine tehakse olukorras, kus 2021–2023 oli juurdekasv väga madal ja 2024. aasta näiliselt tugevama põlvkonna hinnang on ebakindel, tuginedes vaid ühele sügisuuringule. Lisaks võimendavad riske kilu–räime segapüügid ja võimalikud vead püükide raporteerimisel.