Näitleja ja lavastaja Jarmo Reha rääkis “Delta” PÖFF-i erisaates oma tegemistest teatrilavadel ning peaosast Eeva Mägi festivalil esilinastuvas mängufilmis “Mo Papa”.
Pikalt vabakutseline Reha on viimasel ajal näitlejatööd teinud välismaal. “Järgmine nädal lähengi uuesti Brüsselises ja samal ajal olen tegemas oma kuuendat lavastust nimega “Baar Amsterdam”, mis tuleb Ekspeditsiooni alt välja detsembris,” rääkis Reha ning lisas, et vabakutselise näitleja elu on pidev pendeldamine.
“Ma õnneks loen peale ka multifilme. Väike saladus on see, et mina olen “Käsnakalle Kantpüksi” Patrick. Sellised asjad tulevad teele ja pakuvad võimalust elu-kompotti koos hoida. Aga üldiselt on keeruline nagu ma arvan, et ka paljudel teistel,” sõnas Reha.
Välismaal näitlemine on Reha sõnul siiski pigem enda piiride kompamine kui äärmisest vajadusest sündinud otsus. “Tegin seal viis aastat tagasi ühe soololavastuse nimega “Elagu elu, mis põletab rinda”, mida ka Eestis mängisime, ja peale seda jäi väga hea klapp lavastaja Armel Rousseliga. Neil on teistsugune teatrisüsteem, kus kõik on vabakutselised, aga ma olen justkui trupi osa. Kutsutakse tagasi mängima nii inglise kui eesti keeles. Järgmise tüki puhul öeldi, et mul on kaks aastat prantsuse keel ära õppida,” rääkis näitleja.
“Ma olen omajagu oma vagu kündnud ja pigem vaatan seda nii, et tahaksin teha asju, mis mind edasi viivad, mulle midagi pakuvad ja kui seda teha ei saa, siis ma pigem teen kasvõi lihttöid või midagi sellist. Minu jaoks looming on midagi keerulist ja kompleksset. Ei tahaks, et see oleks minu leivateenimise viis. Pigem tahaks elada kogu aeg piiri peal.”
End nii filmi kui teatri vahel jaganud Reha leiab, et näitleja õpib ikkagi teatris. “Seda ütlevad ka suured staarid üle maailma. Teatris saame katsetada ja kogeda väga palju ja intensiivselt. Õppida enda hingesoppe. Aga filmis on mänguala nii palju laiem ja suurem. Nii et teater on olnud väga hea õpetaja, aga nüüd on aina enam isu ja soov filme teha,” tõdes Reha.
Tänavusel PÖFF-il on Reha esindatud kahe rolliga. Üks neist on Eeva Mägi uues mängufilmis “Mo Papa”, teine Indrek Spungini lühifilmis “Surm on raskem kui murtud süda”.
“Eeva Mägi “Mo”-filmid on loominguliselt väga jõulised sukeldumised. Meil on väga palju arutamist, analüüsi, vaatamist ja kõik on justkui kogu aeg hands-on. Näitlejatel ja kunstnike on vabadust, aga need filmid teeb võimalikuks ikkagi see, et me usaldame visionääri. Hierarhia on paigas. Me ei aja kõik oma asja, vaid üritame ühe asja teenistusse minna ja avastame kõik koos. Kõik “Mod”, mis nüüd on tehtud või tegemises, on kõik väga erinevad ka, sest me otsime filmi. Otsime midagi, mis on elus, päris ja mis kõneleb, kus on paradoksi ja keerukusi,” rääkis näitleja.
“Mo papat” tehes valmis stsenaariumit ei olnud. “Me teadsime, et meil on selline tüüp nagu Eugen Lumi. Siis tuli mõte, et tal võiksid olla mingisugused sõbrad, tegime kaamerateste, et leida inimesi, kes kõlksuks kokku selle maailmaga, mida me kõik loome. Me lõime koha peal, saime mõelda, mis see on, ja saime sellest infokilde alati juurde. Mis on öeldud, mis on tegemata, nagu jalutasime selle filmiga koos käsikäes ja avastasime,” selgitas ta.
“See oli muidugi ka selline film, kus ma elasin tegelasena ka enda kodus. Sellest sai Eugeni kodu,” märkis näitleja ning lisas, et hoidis tegelast ka kaameraväliselt elus enam kui kuu aega.
Laias laastus on valmis juba ka Mägi järgmine film “Mo amor”. “Laias laastus on see film armastusest, nagu pealkiri ütleb. Seal on inimene, keda armastatakse, kuid kes ei armasta ennast. Ta saab aru, et ta peab ennast muutma, et armastada ennast ja siis ta otsib, kas on võimalik, et ka teised teda uuesti armastaksid. Selles filmis on sees ka transseksuaalsuse teema ja sooline korrigeerimine. Peaosalisi on kaks, Ester Kuntu ja mina. Algab ühe naise looga ja lõpeb ühe mehe looga,” rääkis Reha.