Tšiilit on aastakümneid peetud Ladina-Ameerika üheks kõige kaasaegsemaks ja stabiilsemaks riigiks. Kui taoline sotsiaalne raputus sai võimalikuks seal, siis võib vaid ette kujutada, mis toimub ülejäänud regiooni riikides, kus ühiskonnad on enamasti veelgi sügavamalt killustunud ja institutsioonid palju nõrgemad. Pärast Tšiili sündmusi on ainuüksi transpordi hinnatõusu tõttu toimunud vähemalt viies Ladina-Ameerika riigis ulatuslikud ja kohati ohvriterohked rahutused.

Ladina-Ameerika riikidele on omased sügavad sotsiaalsed vastasseisud, kus iga otsus, mis vähegi puudutab riigi toimimise põhialuseid, on potentsiaalse kriisi vallandaja. Sellistes tingimustes on esile kerkinud mitmed USA president Donald Trumpist inspireeritud juhid, kes lubavad riigi “tööle panna”. Osad neist on juba astunud selliseid samme, millest Trump on vaid rääkinud või ähvardanud. 

Kõige kaugemale on läinud pikalt maailma kuritegevuse edetabeleid juhtinud El Salvadori riigipea Nayib Bukele, kes on oma riigis lammutanud kaheparteisüsteemi, allutanud kohtud ja kehtestanud juba kolmandat aastat kestva erakorralise seisukorra. Selle raames on vahistatud kümneid tuhandeid inimesi ilma selgete süüdistuste ja tõenditeta. Lõppkokkuvõttes on Bukele töö olnud aga tulemuslik, sest riik on lühikese ajaga muutunud palju turvalisemaks ja valdav osa elanikest hindab seda kõrgelt.

Vajadus reformide järele on suur, kuid iga vähegi fundamentaalne ümberkorraldus ohustab kellegi sissetulekuid, elutingimusi või kultuurilist identiteeti.

Nii Bukele kui mitmed teised konservatiivsed Ladina-Ameerika riigijuhid on pälvinud Trumpilt kiidusõnu julguse eest eelistada kiiret tegutsemist ja tulemuste saavutamist, isegi kui see tähendab tähtsatest protseduuridest kõrvale kaldumist. Sarnaselt Trumpile seisavad ka tema Ladina-Ameerika mõttekaaslased silmitsi süüdistustega demokraatlike tavade rikkumises. Seal on autoritaarsust pikalt ette heidetud nii vasak- kui parempoolsetele riigijuhtidele. Peaaegu iga riigipea lubab ametisse astudes olla „teistsugune“ ja demokraatlikum kui eelkäijad, ent võimule saades kasutatakse kriisile viidates ikka erakorralisi meetmeid ja dekreete ning antakse poliitilisi vastaseid kohtu alla.

See tekitab üha sagedamini küsimuse, kas Ladina-Ameerikas piisab riikide käigushoidmiseks tavapärastest demokraatlikest protsessidest või ehk olekski parem anda täitevvõimule suuremad volitused otsustavaks tegutsemiseks. Vajadus reformide järele on suur, kuid iga vähegi fundamentaalne ümberkorraldus ohustab kellegi sissetulekuid, elutingimusi või kultuurilist identiteeti. Olukorra muudavad eriti keeruliseks mängureeglid, mis kunagi loodi demokraatliku tasakaalu nimel, kuid kriisiolukordades ei täida enam oma rolli. Ladina-Ameerikas nimetatakse seda nähtust „pais ingubernable“ – valitsematu riik, kus vastandlike huvide ja keerukate süsteemide tõttu takerdub enamik katseid kriisi lahendada poliitilistesse ummikutesse.

Tahtlikult killustatud valitsemine

Peruu on selle mustri kõige ilmekam näide. Riigi põhiseadus lubab seadusandlikul võimul presidenti tagandada „püsiva moraalse võimetuse“ alusel. Klausel on piisavalt ebamäärane, et parlament saaks seda aktiivselt kasutada iga kord, kui konflikt täitevvõimuga läheb piisavalt kuumaks. Näiteks viimase üheksa aasta jooksul on seal tagandatud juba seitse presidenti, viimati oktoobris 2025. Klauslil on ka teine pool – presidendil on samuti õigus kongress laiali saata, kui see on kaks korda järjest tagasi lükanud usaldusküsimusega seotud seaduseelnõu. Ka seda mehhanismi on mitmed Peruu presidendid kasutanud ja kuritarvitanud. 

Et lõpuni mõista, miks Ladina-Ameerika riigid on kujunenud sedavõrd killustunuks, tuleks vaadata ajas tagasi hispaanlaste vallutuste aega, mil kohalikke kombeid arvestamata suruti peale euroopa stiilis tsentraliseeritud riigikord. Enne hispaanlasi valitsesid seal põlisrahvaste hõimud, kelle elu keskmes olid kogukondlikud sidemed ja maa kui elava terviku austamine. Vallutajad püüdsid põlisrahvaid assimileerida või nende kultuure hävitada. Allesjäänud hõimud jäeti poliitilisest otsustusprotsessist kõrvale ning riiklikud arengupoliitikad ei arvestanud nende põhiõigusi ega elulisi vajadusi – eelkõige õigust otsustada oma maa ja loodusvarade kasutamise üle. 

Mõnes Ladina-Ameerika riigis, näiteks Argentiinas ja Tšiilis, õnnestus vallutajatel põlisrahvad peaaegu täielikult sulandada uude latiinoühiskonda. Teistes, eriti Lõuna-Ameerika mägipiirkondades, moodustavad põlisrahvaste otsesed järeltulijad tänapäevani märkimisväärse osa elanikkonnast – Ecuadoris umbes veerandi, Peruus ligi poole ja Boliivias koguni kaks kolmandikku.

Riigi institutsioonid on rikkad, ent nõrgad ja killustunud, samas kui majanduslikult kehval järjel põlisrahvad on võimelised peatama tähtsaid seaduseelnõusid ja isegi kukutama valitsusi. 

Kuigi nad on enamasti vaesed ja diskrimineeritud, ei ole nad sugugi poliitiliselt jõuetud. Vastupidi – nad on suutnud säilitada oma traditsioonilise hõimukultuuri ja nende tugevus peitub erakordses organiseerimisvõimes, tänu millele nad suudavad mobiliseerida tuhandeid inimesi väljaspool ametlikke riigisüsteeme. See loob silmatorkava kontrasti: riigi institutsioonid on rikkad, ent nõrgad ja killustunud, samas kui majanduslikult kehval järjel põlisrahvad on võimelised peatama tähtsaid seaduseelnõusid ja isegi kukutama valitsusi. 

Põlisrahvaste huvid ja vajadused (maa ja loodusvarade kaitse ning kogukondlik autonoomia) põrkuvad aga otseselt keskvalitsuse ja linnastunud keskklassi arengumudeliga – enamus riiklikult tähtsatest arendustest on ühel või teisel moel seotud loodusvarade rahaks tegemisega, see aga tähendab põlisrahvaste elupaikadesse tungimist.

Hea näide on Boliivia, kus 2000. aastate alguses seiskasid massilised protestid riigi logistika ja sundisid presidenti Gonzalo Sánchez de Lozadat riigist põgenema – vaidlus käis loodusvarade erastamise üle, mis ohustas põlisrahvaste huve. Mõni aasta hiljem tõid samad liikumised võimule Evo Moralese – Ladina-Ameerika seni ainsa põlisrahva seast pärit presidendi –, kes kuulutas riigi paljurahvuseliseks ja kinnistas põlisrahvaste õigused põhiseadusesse. Ent kui Morales hakkas laiendama kaevandusi ja teedeehitust riigitulude suurendamiseks, pöördus see jõud tema vastu. 2019. aastal lahkus ta ametist samade süüdistuste saatel, mida ta ise oli kunagi võimude vastu kasutanud.

Odav kütus on rahu hind

Eraldi tähelepanu väärib aga Ecuadori juhtum, sest seal jõudsid Ladina-Ameerikale omased valitsemispinged hiljuti ajaloolisesse haripunkti: põlisrahvaste katusorganisatsiooni CONAIE eestvedamisel algasid seal septembri lõpus üleriigilised massirahutused. Nendega püüti seista vastu Donald Trumpi eeskuju järgiva presidendi Daniel Noboa reformikavale, mis hõlmab kütusesubsiidiumite kaotamist ja põhiseaduse muutmise katset, et anda täitevvõimule rohkem otsustusvabadust.

Ecuadori eripära seisneb selles, et põlisrahvaste mõju ei piirdu tänavaliikumistega, vaid nad on mõjukad ka riigistruktuurides ning isegi parlamendis. Ecuador on teadaolevalt ainsa riigina maailmas kuulutanud loodusele põhiseaduslikud õigused ja kirjutanud otse põhiseadusesse rahvusvahelise FPIC-kohustuse (vaba, eelnev ja informeeritud nõusolek – toim), mis nõuab kaevandus- ja naftaprojektidele eelnevat kogukondade nõusolekut. Nende mehhanismidega on kogukonnad Ecuadoris suutnud protestiaktsioonide, rahvahääletuste ja kohtulahendite kaudu peatada suuri riigi arendusplaane.

Samal ajal on aga Ecuadoril suur välisvõlg ning majandus sõltub nafta ja maavarade tuludest. Viimasel ajal eskaleerunud julgeolekukriisi ja narkokartellide vägivalla tõttu on Ecuador muutunud üheks Ladina-Ameerika kõige ohtlikumaks riigiks. Ecuadori vanglad on muutunud kartellide kontrollitud lahinguväljadeks, kus mässud ja verised tulevahetused on igapäevased. Kuritegelike jõukude rünnakud on laienenud avalikesse kohtadesse – kord toimus relvastatud kallaletung isegi televisiooni otse-eetris. Olukord survestab valitsust suunama üha rohkem ressursse julgeolekule.

Kõik varasemad katsed Ecuadori kütusesubsiidiume vähendada on lõppenud massiliste protestidega ja sundinud erinevaid valitsusi taanduma.

Ecuadori septembrikuu rahutuste käivitaja oli aga eelkõige valitsuse kütusesubsiidiumite kaotamine. Sellega astus president Noboa otsustavalt ühiskonna ühe valusaima kanna peale. Ecuador on naftariik ja kütusesubsiidiumid on olnud elutähtsad eelkõige vaestele, kes suures osas on põliselanikud. Tänu sellele on transpordi hinnad püsinud pikalt madalal. Kõik varasemad katsed subsiidiume vähendada on lõppenud massiliste protestidega ja sundinud erinevaid valitsusi taanduma. Subsiidiumid on olnud pikalt poliitilise rahu hind Ecuadoris. 

Streigi organiseerijad pidasid küll läbirääkimisi valitsuse esindajatega, kuid ühisosa leidmine oli ülikeeruline, sest protestijate nõudmised olid laiad ja vastuolulised: lisaks kütusesubsiidiumitele nõuti maksude alandamist, kaevandusprojektide peatamist ning suuremaid kulutusi haridusele ja tervishoiule. Kõigi nende nõuete korraga täitmine oleks riigi ressursside jaoks matemaatiliselt võimatu. 

Panused olid aga kõrged. Väikeärid ja põllumehed kaotasid miljoneid dollareid päevas ning vastasseisud julgeolekujõududega tõid kaasa nii surmasid, vigastusi kui arreteerimisi. Protestide organiseerijad lubasid võidelda lõpuni ja tekitatud kahjud olid nende sõnul hind, et seista vastu veel hullemale – elukalliduse tõusule, mis avaks tee loodusvarade veelgi intensiivsemale ekspluateerimisele. 

Riigi vastulöök

Ka valitsus oli seekord otsustanud võidelda lõpuni. President Noboa ütles et „riik ei saa jääda pantvangi“ ja et subsiidiumite taastamine ei tule kõne alla, sest see seaks ohtu eelarve ja julgeoleku. Käesoleva aasta oktoobris viis valitsus läbi suuremahulise sõjalise operatsiooni Põhja-Ecuadoris paiknevas Imbabura provintsis, hävitades mitmeid ebaseaduslikke kaevandusi ja kehtestades sõjaväelise kohaloleku La Merced de Buenos Airese piirkonnas. See samm kinnistas Noboa kuvandit kui julgeoleku presidenti, kuid tekitas vastuseisu mõnes kohalikus kogukonnas, kellele kaevandused tähendasid sissetulekut. 

Samas püüdis Noboa oma eelkäijate hoiatavate kogemuste najal vältida riigi täielikku seiskumist, mistõttu kasutas ta valikulise killustamise taktikat – tegi järeleandmisi ühtedele ja valis vastuseisu teistega. Näiteks peatas ta ajutiselt La Merced de Buenos Airese piirkonna uue kaevandusloa, et võita keskkonnakaitsjate ja kohalike kogukondade poolehoidu, kuid samas keeldus dialoogist Imbabura Kichwa hõimude organisatsioonidega, kes nõudsid valitsusvägede väljaviimist ja protesti käigus vahistatute vabastamist. Selliste sammudega lõhestas president protestide ühisrinnet, aga samal ajal hoidis majandust osaliselt töös, ilma et ta oleks pidanud loobuma oma põhieesmärgist – subsiidiumite kaotamisest. 

Lisaks vastuoluliste huvidega elanikegruppidele takistavad Ecuadoris sarnaselt Peruuga riigi toimimist keerulised institutsionaalsed tõkked. Ecuadoris on Konstitutsioonikohus sedavõrd võimas kontrollimehhanism, et ükski põhiseaduse muutmine ega erakorraline meede ei saa sündida ilma selle heakskiiduta. Seda võib ühest küljest pidada tõhusaks demokraatia garantiiks: kohus hoiab ära volituste kuritarvitamise ja kaitseb põhiseadust. Teisalt on ta osutunud kriisiolukordades tõsiseks takistuseks – kiiret otsustamist vajavad meetmed põrkuvad tavaliselt kohtuliku kontrolli ja keerukate formaalsete protseduuride vastu. Sealjuures on nii president Noboa kui ka varasemad Ecuadori riigipead süüdistanud konstitutsioonikohut poliitilises kallutatuses või selles, et opositsioon kasutab kohust oma huvides. 

Noboa püüdis oma eelkäijate hoiatavate kogemuste najal vältida riigi täielikku seiskumist, mistõttu kasutas ta valikulise killustamise taktikat – tegi järeleandmisi ühtedele ja valis vastuseisu teistega.

Sarnaselt paljudele Ladina-Ameerika riikidele on ka Ecuadoris taolistes ummikseisudes riigijuhtide traditsiooniline „viimane samm“ rahva poole pöördumine. Sama teeb nüüd Noboa, kavandades referendumit põhiseaduse muudatuse üle, mis looks täitevvõimule kriisiolukorras rohkem otsustusvabadust. Referendum hõlmab aga palju enamat: lisaks kriisivolitustele käsitletakse ka USA vägede baaside lubamist Ecuadori territooriumile, poliitiliste parteide rahastamise muutmist, parlamendi liikmete arvu vähendamist ning kodaniku osaluse nõukogu (CPCCS) kaotamist. 

Referendumi eel on Noboal rahva ees tugev platvorm, kuid tema plaan on täis karisid: konstitutsioonikohus on juba osa referendumi küsimusi põhiseadusele viidates blokeerinud. Samal ajal õõnestavad massilised protestid presidendi poliitilist kapitali. Kui rahvas lükkab referendumi tagasi, süveneb kriis ja tõenäoliselt tulevad erakorralised valimised. Nii on Ecuadorist saanud uus Ladina-Ameerika proovikivi: kui palju demokraatiat võib ohverdada tõhusa riigijuhtimise nimel – ja kas see tee toob lahenduse või süvendab ummikseisu?

Oktoobri lõpus otsustas CONAIE protestid Ecuadoris lõpetada, kuna president Noboa lubas kompromissina alandada diislikütuse hinda alates detsembrist, sidudes selle rahvusvahelise naftahinnaga, mis võimaldab tasandada hinnakõikumisi. Et protestijate laiemad nõudmised (kaevandusprojektide peatamine ning suuremad investeeringud haridusse ja tervishoidu) jäid rahuldamata, mistõttu jääb õhku küsimus, kas suudeti saavutada püsiv kompromiss või üksnes hingetõmbepaus. 

Järgmise sädeme ootuses 

Ecuadori kriis ei ole aga erand – samalaadne tupikseis vaevab ka naaberriike Boliiviat ja Peruud, kuid iga riigi süsteem on vigane omal moel. Boliivias on sõjavägi poliitiliselt mõjukas ja sekkub kriisihetkedel riigijuhtimisse, mis õõnestab tsiviilvõimu stabiilsust. Peruus aga on ülivõimas, ent äärmiselt killustunud parlament, mis põrkub teravalt polariseerunud ühiskonnaga. Lisaks on Peruu regionaalsed erinevused eriti drastilised: pealinna ja seda ümbritsevate regioonide ning ülejäänud rahvastiku sissetulekute erinevus on kuuekordne ning elanikel on kardinaalselt erinev arusaam riigi rollist. Need kolm riiki said siinkohal erilise tähelepanu, sest just seal on põlisrahvaste osakaal Ladina-Ameerika suurim, mis muudab valitsemise eriti keeruliseks ja toob esile kriiside sügavamad juured.

Viimastel aastatel on just transport osutunud korduvaks kriiside vallandajaks Ladina-Ameerikas, kuid see on vaid üks paljudest pingeallikatest. Regioon elab mustris, kus osa kriise on etteaimatavad, kuid teine osa hõõgub tuha all, kus näiliselt tühine säde võib paiskuda hiiglaslikuks leegiks – nagu juhtus Tšiilis. Järgmised kriiside päästikud võivad vallanduda täiesti uutest sõlmpunktidest – näiteks kliimast või digitaalsest infrastruktuurist, kus Ladina-Ameerika riikidel on praegu tõsised valmisoleku puudujäägid. See on Ladina-Ameerika valitsemise suurim proovikivi: mitte ainult lahendada tänaseid pingeid, vaid vältida homseid. Ja nende kuju võib-olla ei osata veel ettegi näha.