Tõenäoliselt tunnen ma nostalgiat 2018. aasta Vladimir Putini järele. Toona töötasin ma oma raamatu «We Need To Talk About Putin» («Me peame rääkima Putinist») kallal. Kuigi ta oli 2014. aastal annekteerinud Krimmi ja üritas vaid mõni kuu enne käsikirja valmimist tappa Salisburys topeltagent Sergei Skripali, tundus Venemaa juht oma olemuselt ettevaatlik.
Jah, ta muutus järjest autoritaarsemaks. Jah, ta ajas endiselt taga matšolikke (ja üha haledamaid) pildistamisvõimalusi – alates palja ülakehaga ratsutavast Putinist kuni laigulisse riietatud Putinini lasketiirus. Ent ta paistis olevat mees, kes oli rohkem pühendunud oma võimu ja enda ning oma semude ebaausalt hangitud varanduse kaitsmisele kui imperialistlikele seiklustele.