Peaminister Kristen Michal on riigile käega löönud ja tegeleb veel vaid poliitiliste intriigidega, kirjutab Urmas Reinsalu.
Keegi meist pole oma agoonias suursugune, on öelnud kunagi targalt Jürgen Ligi. Mul on piinlik vaadata Stenbocki majast üle Eesti rulluvaid veel ametisoleva peaministri vihakarjeid Isamaa suunal seoses Isamaa otsusega Tallinna koalitsiooni asjus. Tuletan peaministrile paari asja meelde.
Veel 17. juunil 2025 seletas peaminister Kristen Michal intervjuus Vikerraadiole, et tema valitsuse tasandilt Tallinna juhtimisse ei sekku.
Veelgi enam, ERR-i uudis vahendas toonasest intervjuust järgnevat: “Küsimusele, kas ta kodanikuna tahab Tallinnas linnavõimu, kus üks osaline on Keskerakond, vastas Michal, et peale järgmisi valimisi on üsna klaar, et Keskerakond on selles rollis, kellega kõik erakonnad koostööd otsivad. “Peale järgmisi valimisi ma pean küll Tallinnas tõenäoliseks, et otsitakse kõigiga koalitsiooni. Kas see üks eelistus, teine eelistus, see on kohapeal otsustada, pole minu otsustada,” ütles Michal.””
Juuni lõpus 2025 ütles Reformierakonna Tallinna piirkonna juht Pärtel-Peeter Pere fatalistlikult, et Reformierakonna koostöö Keskerakonnaga on paratamatu. Reformierakond kutsus selle loodava koalitsiooni linnapeakandidaadiks ettevõtja Urmas Sõõrumaa, kes heauskselt nõustus ja uskus Michali toonaseid kinnitusi. Muide, Sõõrumaa helistas mulle teisipäeval ning tema kinnitas küll, et Isamaa nüüdne otsus oli õige ja arusaadav ning andis rea soovitusi linnaelu teemadel.
Kui Michali suvine avantüür läbi kukkus, siis paanikas välistas ta igasuguse koostöö Reformierakonna nimel nii Keskerakonna kui ka EKRE-ga. Vahelepõikena mainin, et näiteks Põltsamaal on sündimas just muuhulgas Reformierakonnast, EKRE-st, Keskerakonnast, valimisliidust ja Isamaast koosnev koalitsioon.
Sajatusi väärtuste kohta toodavad ka sotsid, kes enda skaala väärtusvalikuna toetavad Pärnus ülejärgmise linnapeana EKRE poliitikut ning Narvas moodustavad rahumeeles SDE juhatuse liikme vedamisel võimuliitu Mihhail Stalnuhhiniga.
“Igal juhul on sõnum laiem: riik pannakse pausile Reformierakonna poliitilise uppumise pärast.”
Ma mõistan sotsiaaldemokraatide solvumist inimlikult, peaministri paanika aga on riigi jaoks juhtimisrisk. Kuulsin ühelt allikalt, et möödunud nädalal olevat peaminister valitsuskabinetis teatanud, et kuni valimisteni ei taha ta enam näha ühtki poliitilist eelnõud, mis on poleemiline. Ma ei tea, mis selleks ajendas, kas Eesti 200 netikasiino äri initsiatiiv või siseministeeriumi ideedekülv. Igal juhul on sõnum laiem: riik pannakse pausile Reformierakonna poliitilise uppumise pärast.
Reformierakonna üks allikas mainis mulle muheledes, et esmaspäeva hommikul tõi peaminister Reformierakonna fraktsiooni koosolekul esile, et nn kindralite raporti puhul tuleb vastutavaks teha Urmas Reinsalu ja Riho Terras.
Peaminister on riigile käega löönud ja tegeleb veel vaid poliitiliste intriigidega. Resigneerunult laseb ta kinnitada riigieelarve strateegia, mis viib Eesti eelarve ajalooliselt pikimasse ja sügavaimasse defitsiiti. Sellest kujuneb 2027. aasta vaates olemuslik probleem.
Kolmapäeva hommik tõi uue musta rekordi valitsuskoalitsiooni usalduse puudumises. Vaadates seda poliitilist agooniat kordan peaministrile heatahtlikult oma soovitust: astuge tagasi.
Riigiga ei saa niiviisi mängida. Peaminister teatas kaks nädalat tagasi, et tema jaoks seisneb vastutus samamoodi jätkamises. Tagasi pidi astuma hoopis vaene partei peasekretär Timo Suslov, kelle nime enamik Eesti rahvast siiski ei tea. Ei, härra peaminister, rahvas avaldas valimistel umbusaldust siiski teie, mitte Suslovi poliitikale.
Võtke ennast kokku, härra peaminister.