Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi (ÜTI) võrdleva poliitika professor Raivo Vetik rõhutab, et lõimumist ei saa käsitleda lühiajalise projektina, vaid pikaajalise ühiskondliku protsessina. „Lõimumine pole mingi utoopiline lõppeesmärk, kus kõik ühel heal hetkel õnnelikuks saavad,“ selgitab Vetik. „See on erinevate huvide arvestamise kunst, mis nõuab kahepoolset kohanemist.“ Tema hinnangul on Eesti ühiskonna lõimumine viimastel aastatel olnud vastandlike jõudude tuules, mis eeldab pikema perspektiivi nägemist.
„Paradoksaalselt on geopoliitiline turbulents toonud eestlasi ja eestivenelasi üksteisele lähemale põhimõttelistes välispoliitilistes küsimustes, kuid samal ajal on tekkinud uusi sisemisi pinge-punkte, mis vajavad tõsist tähelepanu,“ kirjeldab Vetik keerukat dünaamikat.
Ta toob esile, et pärast Venemaa täiemahulise sõja algust on riigikantselei tellitud arvamusuuringud näidanud märkimisväärseid muutusi Eesti venekeelse elanikkonna hoiakutes. Kui sõja esimestel kuudel pooldas Eesti kuulumist NATOsse umbes veerand venekeelsetest vastajatest, siis nüüdseks on seda meelt juba pea pooled.
„See on väga oluline nihe,“ nendib Vetik. „See näitab, et Eesti venekeelne elanikkond liigub järjest enam eemale Kremli ametlikest narratiividest. Samal ajal näitavad uuringute andmed, et nende kuuluvustunne Eesti ühiskonda on viimase aasta jooksul langenud. See tähendab, et välispoliitiliste põhihoiakute lähenemine ei pruugi automaatselt kaasa tuua paremat ühiskonna lõimumist nendes aspektides, mis on seotud meie sisemiste suhetega.“
Lõimumine on riigi julgeoleku küsimus
Vetik toob välja, et ühiskonna lõimumine ei toimu vaakumis. „Seda mõjutab kui turvaliselt inimesed end tunnevad ning milline on nende usaldus riigi ja kaasmaalaste vastu.“ Ukraina sõda on tema sõnul loonud uue konteksti rahvussuhete mõtestamiseks, sest näitab lõimumise otsest seotust riigi välise julgeoleku teemadega.
Seni on rahvussuhete üle arutades vastandatud poliitiline ja etnorahvuslus – esimest peetakse tavaliselt positiivseks, seevastu kui etnorahvuslus seostub negatiivsega. Vetiku hinnangul on see jaotus mitte ainult liiga lihtsakoeline, vaid ka ülepolitiseeritud. Selle asemel pakub ta mudeli, mis eristab kolme rahvusluse tüüpi: etnorahvuslust ja poliitilist rahvuslust kui skaala äärmuspunkte ning neid tasakaalustavat riigirahva rahvuslust.
„Riigirahva rahvuslust võib vaadata kuldse keskteena, mis võtab aluseks mõlema äärmuse mõõdukamad elemendid,“ selgitab Vetik. „Teisi tüüpe ei tohiks neid ekslikuks tembeldades kõrvale heita, sest neis on oma tõetera ja ka poliitiline roll, mis on seotud ühiskonna erinevate gruppide ootustega. Eelkõige tuleb moderniseerumise teoreetikute küüsist päästa etniline rahvuslus, mille taandamine ajutiseks ja ebaviisakaks külaliseks, kes võiks hakata juba astuma, on absurdne.“
Ta lisab, et uus mudel eristab ka uurija ja toimija tasandid. See eristus on oluline, sest ühiskonna lõimumise mõtestamisel lähtub toimija (näiteks poliitik või kogukonna esindaja) reeglina oma huvidest, kuid teadlane peab hoidma erapooletut positsiooni. „Kui toimija vaatenurk kandub üle uurijale, ei ole see enam akadeemiline, vaid poliitiline käsitlus ning vajadus teadlaste järgi kaob,“ märgib Vetik.
Väikeriigi väljakutsed segastel aegadel
Sel teemal kõneleb Vetik ka Tallinna Ülikooli ÜTI 10. aastapäeva konverentsil „Väikeriigi väljakutsed segastel aegadel“. Juubelikonverents toob kokku teadlased, kes püüavad mõista, kuidas ühiskond väliste survete all muutub ja kuidas kasutada neid teadmisi Eesti tuleviku kujundamisel. „Need on huvitavad ja olulised ajad,“ ütleb Vetik. „Meil on võimalus pelgalt jälgimise asemel ka sügavuti analüüsida, mis tegelikult on see, mis hoiab ühiskonda koos.“
Ta meenutab, et ÜTI loodi kümme aastat tagasi eesmärgiga tuua kokku erinevad teadussuunad ja luua nende vahele sünergia. Viimastel aastatel ümber kujundatud instituudi tippkeskus on seda koostööd Vetiku hinnangul oluliselt võimendanud.
„Eesti kui väikeriigi kontekstis on meie ühiskond justkui laboratoorium,“ sõnab Vetik. „Meil on võimalik uurida sotsiaalseid ja poliitilisi protsesse, mis suurtes ühiskondades kaovad ära mastaabi mürasse ja anonüümsusesse. Sellest saavad õppida nii teadlased ise kui ka poliitikakujundajad.“
Juba 13. novembril toimuva Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi 10. sünnipäeva juubelikonverentsi teema on „Väikeriigi väljakutsed segastel aegadel“. Konverents on avatud kõigile huvilistele, osalejaks saab registreerida siin.