Vanemuise „Kontrastid“, noorte koreograafide balletiõhtu. I osa „Viiulikontsert“. Helilooja Pjotr Tšaikovski, koreograaf-lavastaja Georgia Toni Hyrkäs. II osa „Incipience“. Lavastuses kõlab Woodkidi, Zach Hemsey, Hans Zimmeri, Jed Kurzeli, Mikael Karlssoni, WillGelli, FreshmanSoundi ja Dobrinka Tabakova muusika, koreograaf-lavastaja ja helikujundaja Gus Upchurch. Mõlema lavastuse kostüümikunstnik Mare Tommingas ja valguskunstnik Kaspar Aus. Laval Vanemuise balletitrupp.
Esietendus 8. III Vanemuise suures majas.
Vanemuise „Palve. Kummardus Arvo Pärdile“, tantsu-, muusika- ja sõnateatri lavastus. Lavastaja, koreograaf ja dramaturg Petr Zuska (Tšehhi), kunstnik Daniel Dvořák (Tšehhi), kostüümikunstnik Pavel Knolle (Tšehhi), valguskunstnik Margus Vaigur, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigent Oleksandr Bražnõk. Laval näitlejad Merlin Kivi ja Ingmar Jõela, balletiartistid Maria Engel, Aino Louhivaara, Sayaka Nagahiro, Maarja Praks, Sarah Ross, Caroline Maquignon, Mallika Aithala, Selma Strandberg, Ana Maria Gergely, Elena Troisfontaines, Mariko Ackermann, Natalie Barbis, Alice Liljefors, Viktoria Piehhotina, Ilona Vološko, Bradley Howell, Max Jones, Benjamin Oliver Newman, Hodaka Maruyama, Alain Divoux, Tono Ferriol, Benjamin Kyprianos, Gustavo Pedro, Jack Fielding, Vladõslav Kalõss, Isaac Calstar-Fisher, William Halton, Spike Frobisher, Akihito Shimogata, Yuta Irikura, Noah Wheatley, Gerardo Avelar, ooperisolistid Kristjan Häggblom ja Simo Breede, Vanemuise ooperikoor ja Vanemuise sümfooniaorkester.
Esietendus 4. X Vanemuise suures majas.
Vanemuine on tänavu toonud publiku ette eriilmelised balletiõhtud „Kontrastid“ ja „Palve. Kummardus Arvo Pärdile“. Kolmes lavastuses näeb nüüdisaegse balleti erisuguseid tahke: klassikalise vormi ilu, nüüdiskoreograafia sisepingeid ja muusikast kantud vaimsusepüüet. Need teosed moodustavad justkui ühe suurema terviku, peegeldades praeguse balleti otsinguid.
„Viiulikontsert“. Vanemuise teatri balletiõhtu „Kontrastid“ algab klassikalise elegantsi ja neoromantilise õhustikuga „Viiulikontserdiga“. Avapilt tuletab kohe meelde George Balanchine’i „Serenaadi“: eesriide avanedes seisab sinises valguses lavale paigutatud balletitrupp, ainult et kui „Serenaad“ algab seitsmeteistkümne baleriiniga, jalad paralleelses asetuses, et muusikahelide alates need kohe välja pöörata, siis „Viiulikontserdi“ alguses on mehi ja naisi võrdselt kaheksa ning kõik seisavad (parem külg ees) korrektses V-positsioonis. Sellest asendist lähtub suur osa klassikalise balleti liikumisi ja sinna ka naaseb – samasse poosi (seekord vasak külg ees) balletitrupp ka etenduse lõpus jõuab. Valguse muutumine kargest sinisest läbi maheda roosa kuni oranžikasroosade toonideni viib mõtte suvepäevale: varahommikusest koidust hilisõhtuse ehani, mil värvid püsivad pikalt põhjamaises taevas.
Koreograafi enda sõnul* on „Viiulikontsert“ kontserdi tüüpi teos, kus muusika ja tants täiustavad teineteist ilma süžeeta. Tema peamine eesmärk oli publiku tähelepanu hoidmine üksnes tantsu kaudu – luua lavastus, mis haarab ka ilma dekoratsioonide ja rekvisiitideta. Muusika pidev vaheldumine nõuab tantsijailt tempot ja voolavust, ent jätab seejuures ruumi ka hingetõmbehetkedeks. Nii vahelduvad teoses kogu truppi kaasavad stseenid väiksemate kooslustega: nais- ja meesrühmade, triode, duode ning põgusate üksiksoolodega.
„Kontrastide“ esimene osa, Georgia Toni Hyrkäse neoromantiline „Viiulikontsert“, on voolav ja sümmeetriline.
Rünno Lahesoo
Trupp liigub geomeetrilise täpsusega, moodustades kauneid sümmeetrilisi jooniseid, mille keskel tõusevad väiksemad rühmad esile justkui muusikalised aktsendid. Meeste etteasted on jõulised, täis hüppeid ja pöördeid, tuues lavale füüsilise intensiivsuse, naised kehastavad liikumise voolavat joont, graatsiat ja harmooniat. Eriti kaunid on hetked, mil väiksem rühm – duett või trio – tantsib väljavalgustatult, samal ajal kui ülejäänud trupp jääb tagaplaanile tumeda siluetina helendaval taustal, justkui esiplaanil toimuvat kommenteeriv poeetiline koor.
Koreograafias on kasutatud kordusi ja kaanoneid, kasvatades ja kahandades liikumismustreid vastavalt muusikale. Üleminekud stseenide vahel on sujuvad ja hingavad. Tantsijad on ruumi asetatud rangelt sümmeetriliselt: pigem Petipa-aegse klassika vaimus kui Balanchine’i asümmeetrilises neoklassikas, kuigi liikumise tempo ja amplituud on iseloomulikud just viimasele. Nii võib öelda, et „Serenaadi“ mõtteline vari läbib kogu teost: Tšaikovski muusika, liikumise muusikalisus ja neoromantiline tunnetus loovad kahe ajastu vahel peene sideme.
Kui millestki jääb vajaka, siis liigutuse sisemisest projitseeritusest, sellest, et liigutuse mõtteline joon ei lõpeks tantsija sõrme- ega varbaotstes, vaid ulatuks ruumist välja, et Tšaikovski muusikas peituv igatsus ja kirg saaksid täielikumalt avalduda. Ometi jääb lavastusest pehme valguse, lendleva tülli ja muutlike koreograafiliste mustrite kaudu kõlama helge nostalgiatoon. Seda meeleolu võinuks veelgi süvendada muusika elav esitus, kuid kahjuks kasutatakse salvestist (selle päritolu on jäänud kavalehel märkimata, mis on riikliku teatri puhul kahetsusväärne). Lavastus on traditsioonitruu austusavaldus balanchine’likule neoklassikale ja muusika tantsuks vormimisele.
„Incipience“. Millegipärast ainult ingliskeelse pealkirjaga (’algus, tekkimine, ilmumine, sünd, idanemine’) lavastus on olemuselt hoopis teistsugune. Avastseen oma ähvardavate helide ja pulseeriva valgusega, milles vilksatavad justkui kokkukärtsutatud inimfiguurid, loob sünge düstoopilise atmosfääri. Valgusvihus põgenev tantsija, kes lõpuks tardub, et saada rühmast ümbritsetud, toob hetkeks meelde Mai Murdmaa lavastatud „Tulilinnu“ Kaštšei vangistatud maailma. Seda seost tugevdab veelgi eredas punases tantsiv naine: leek, mis sähvatab monokroomse keskkonna keskel, justkui meenutuseks, et maailm on värviline ja täis ilu.
Koreograafi kavatsuse järgi toimub lavastuse tegevus inimese teadvuses: laval nähtav on sisemaailma peegeldus. Viis tegelast – Teovabadus, Hirm, Türann, Armastus ja Ohver – kehastavad psüühika osi, mis võitlevad ja põimuvad, vaheldumisi üksteist mõjutades. Koreograaf on soovinud kujutada vaimset heitlust autonoomia nimel, püüdu mõelda ja tunda vabalt, jäädes siiski empaatiliseks iseenda ja teiste suhtes. Tunnistan, et isegi kavalehte lugenuna jäi sümboolsus laval raskesti loetavaks; võib-olla oleks teos võitnud konkreetsematest, nimeliste tegelaste vahelistest suhetest, mille kaudu võinuks mõte selgemini kehastuda.
Sellele vaatamata on lavastus nauditav: muusika ja liikumise pingestatus kannab endas tugevat lavalist energiat. Paljaste ülakehadega meestantsijate mõõduvõtmised tõid mälupilti Maurice Béjarti loomingu, eriti tema meestevahelised jõukatsumised. Ka meeldejääv kontsaklõbinast kantud episood – tuttav juba eelmise aasta tantsupäeva galalt – tekitas assotsiatsioone nüüdisaegse flamenkogrupi Vivancose pingestatud lavakeelega. Äreva ja rusuvana mõjub lavastuse üldine õhustik, mida hoiab ülal intensiivne muusika ja toonitavad ilmekad valguslahendused, mille erilaadsetest mustritest mõjusid enim ruudustiku ja punktvalgusega vormid põrandal. Teoses on heale show’le iseloomulikku tempokust ja efektsust, millest jääb sageli n-ö tõsisel laval puudu, isegi kui üksikutes etteastetes on see olemas.
Lavastus „Kontrastid“ sobib hästi balleti tutvustamiseks tantsukaugemale inimesele: kui Hyrkäse neoromantiline „Viiulikontsert“ on voolav ja sümmeetriline, siis lavastuses „Incipience“ domineerivad nüüdiskoreograafiale omased katkised jooned, põrandal liikumised, rullumised ja visked – keha pidev kõikumine raskuse ja kerguse vahel. Esimene pakub puhast silmailu, teine pingestatud inimkehaga väljendatud kirgede keeristorme, mis visuaalsusele lisaks kõditab ka kehaliselt.
Tšehhi lavastaja, koreograaf ja dramaturg Petr Zuska on lavastuse „Palve“ tarvis valinud Arvo Pärdi teostest parimatest parimad ning sidunud need oskuslikult tervikuks, milles on kontraste ja vaheldust. Fotol Merlin Kivi, Caroline Maquignon ja Benjamin Oliver Newman.
Rünno Lahesoo
„Palve. Kummardus Arvo Pärdile“. Kuigi Arvo Pärdile pühendatud „Palve“ tundub kahest eelmisest teosest erinevat nii muusika kui ka mastaapsuse poolest (on siin ju kasutatud lisaks balletitrupile ka koori, orkestrit ja kaht külalisnäitlejat), on selle tugevused ja nõrkused samad mis „Kontrastides“. Petr Zuska on valinud Pärdi teostest parimatest parimad ning sidunud need oskuslikult tervikuks, milles on kontraste ja vaheldust. Samasugust kindlat komponistikätt oleksin oodanud ka koreograafialt ja lavastustervikult, kuid nii tantsijate kui ka näitlejate loodu kipub sageli jääma illustratsiooni tasemele. Õnnestunumad stseenid on segadust, kaost ja inimese ekslikkust näitavad osad („Arbos“, „Mein Weg“), kus koreograafia rahutus, nüüdisaegsed kõrgustesse-kaugustesse ulatuvad sirutused, jooks ja visklemine väljendavad ilmekalt asisesse maailma eksinud inimese hingeta seisundit.
Mulle puges eriti sügavalt hinge stseen peeglitega („Für Lennart in memoriam“), kus tantsija seisab peegeltahukate keskel, otsides kontakti oma peegeldustega – püüab leida teed iseendani, kuid takerdub ikka pealispinda. Ka soov teise inimesega kokku puutuda jookseb tühja: kulgetakse üksteisest mööda, lähedalt, kuid ühendusse astumata. See on üks neid kohti lavastuses, kus tants, muusika ja kujundus põimuvad sisuliselt – inimlik kannatus muusikas kõlava kosmilise kurbuse taustal.
Paraku juhtub rohkem seda, et kui muusika ulatub vaimuilma ja suhtleb jumalaga („Kanon pokajanen. Ode VII“, „Passio Domini nostri Jesu Christi secundum Joannem“, „Most Holy Mother of God“), takerdub koreograafia liigsetesse liigutustesse, nüüdiskoreograafiale omastesse efektidesse. Esimest osa lõpetav „Hällilaul“ toob mastaapsesse ja tõsisesse lavastusse helgust ja soojust, isegi huumorit.
Esimese vaatuse keskmes olev tekstikiht, mis kõlab paralleelselt muusikaga, toob lavale tuntud mõtteterade kaudu moraalitseva tooni. Need lahjendavad mõneti Pärdi muusika mõju: sõna, liikumine ja heli püüavad üheaegselt väljendada sama mõtet, mistõttu mõjub tulemus üleküllaselt: justkui puust ja punaseks, liigselt rõhutatult. Lavastuse visuaalne monokroomsus (must, valge ja hall) peaks toonitama meditatiivset atmosfääri, kuid mõjub liiga ängistavalt, vanglaõhustikuna.
Teises vaatuses sõnaline kiht taandub ning muusika ja liikumine saavad rohkem hingata. Lava tagumistele tasanditele asetatud trepid avavad ruumi koorile ja loovad mitmekihilise ruumi, võimaldades ka koreograafiat esitada mitmel tasapinnal. Taustale ilmuvad Michelangelo, Leonardo da Vinci ja Hieronymus Boschi teostele viitavad mustvalged visuaalid, mis asendavad selles vaatuses suuresti sõna, kuid sisulist avardumist kaasa ei too. Kui orkestris ja kooris on tunda usku esitatavasse sõnumisse, siis tantsijate puhul jääb liikumine enamasti korrektselt sooritatuks, kuid ilma sisemise süttimiseta. Võib-olla mõnes teises teoses sellest piisakski, ent Pärdi muusika nõuab midagi enamat – sisemist, liikumise kaudu kõnelevat vaikust. Tahes-tahtmata tulevad meelde Mai Murdmaa Pärdi-lavastused „Kuritöö ja karistus“, „Labürint“ ja „Kirgastumine“, kus liikumisel laskuti vaimse maailma sügavustesse ja loobuti liigsetest efektidest. Siiski võidavad ka Zuska lavastuses südame muusika, lavaline kompositsioon ja mitmed meeldejäävad stseenid, lubades argipäeval hajuda ja kutsudes mõtlema elu suurematele küsimustele.
Kaks praegust suundumust. Vanemuise balleti nägu on praegu olla ühtmoodi tugev nii klassikalises kui ka nüüdisaegses balletikeeles, et süüvida filosoofilistesse mõtterägastikesse ja esitada abstraktseid liikumismustreid. Vanemuise teatri repertuaar toob esile kaks selget suundumust tantsukunstis: teatava monokroomsuse taotluse nii koreograafias kui ka kujunduses ning hoidumise lihtsatest narratiividest.
Ometi on inimene ainus liik, kes jutustab lugusid – ja just nende kaudu saab maailm tähenduse. Ka kõige lihtsam muinasjutt või balletisüžee peidab endas enamasti filosoofilist tõde, milleni jõudmine eeldab süvenemist. Lugusid kannavad karakterid, mis lisavad liikumisele mitmekülgsust ja värvikust – pelk virtuoossus seda ei asenda. Iga jalatõste ei pea ulatuma 180 kraadini, iga tuur ei pea olema mitmekordne, iga hüpe ei pea esile kutsuma ahhetust – olulisem on, mida see ütleb. Ka väikeste ja lihtsate liigutustega, suurte ja väikeste vaheldamisega saab esile tuua suure mõtte. Samuti võiks värviga, nii tantsus kui ka lavakujunduses, julgemalt mängida, sest viimasel ajal valitseb lavadel üha enam monokroomsus – justkui peegeldus maailmast, kust elu värvid vaikselt kaovad ning alles jääb üksnes valguse ja varju mäng.
* Kõik viited koreograafide mõtetele on pärit kavaraamatutest.