“Härra Eikeegi Putini vastu”
Režissöörid: David Borenstein, Pavel Ilyich Talankin
Tabasin end seda Sundance’i filmifestivalil žürii eripreemiaga pärjatud dokfilmi vaadates korduvalt küsimuselt: kuidas keegi teine midagi sellist varem teinud pole? Vene-Ukraina sõja teemadel on valminud lugematu hulk sensatsioonilisi linateoseid ning mõistetavalt ongi kriisikolletest rääkides tihti vaja provotseerida, et inimestele korda minna, aga saab ka teisiti läheneda. Filmi “Härra Eikeegi Putini vastu” puhul on pealtnäha kõik mikroskaalal – väikeste inimeste väikesed elud, kui nii võib öelda –, mis ei muuda seda käsitlust aga mitte ebaolulisemaks, vaid just tänu sellele avatakse perspektiive, mis enamasti jäävad varjule.
Tuleb tunnustada BBC ajakirjanike head nina, et nad sügavalt Venemaalt õige inimese üles leidsid, sest vastasel juhul poleks seda filmi sündinud. Võtmetegelaseks osutub Pavel Talankin, Venemaa tööstuslinnas Karabašis elav väikekooli huvijuht, kes lisaks oma põhitööle filmib üles ka oma linnakese toimuvaid üritusi. Esialgu on kõik tavaline, inimesed sahmivad oma igapäevaelus, kuniks algab Vene-Ukraina sõda ning kuigi füüsiliselt on rinne neist kaugel, siis vaimselt hakkab see päev-päevalt üha lähemale hiilima. Peagi salvestab Talakin põhiliselt propagandamaterjale: pseudoajaloolist pläma, mida õpetajad uue riikliku programmi kohaselt lastele pähe üritavad määrida. Õige pea antakse aga ka lastele süsteemitruud “õiged” vastused ette, mida õpetajale ütlema peab.
“Härra Eikeegi Putini vastu” Autor/allikas: Kaader filmist
“Härra Eikeegi Putini vastu” ühendab seejuures kaks poolust: ühelt poolt jagab Talakin rahvusvahelise pressiga neid uskumatuid materjale, aga samal ajal kasvab temas viha selle laastava süsteemi vastu, mida filmis annab edasi tema enda kaadritagune hääl. Ta teadvustab, et iga julgem võimuvastane akt lõikab ta ära kogukonnast, mis tähendaks tõenäoliselt ka töö kaotamist. Sellele vaatamata hakkab ta vaikselt piire kompama. Näiteks paneb ta ühel päeval kooli kõlaritest valjusti mängima Lady Gaga esitatud Ameerika hümni, et näha, mis juhtub. Selgelt nurka surutud olukorrast hakkab ta end vaikselt välja murdma, kuid temast ei maalita filmis kordagi kangelast: pigem on ta sümbol, kelle pinnalt joonistub lahti ood lihtsatele inimestele, näidates, et nende tegudel võib olla suure mängu juures olulisem roll, kui esmapilgul arvame.
Loodetavasti leitakse tänu sellele filmile Venemaa linnadest ja küladest üles ka teised Talakini-sarnased tüübid, kes on aastaid filminud üles seda jaburat reaalsust, mis seal toimunud on, ning tuuakse ka need materjalid laiema publiku ette. Usun siiralt, et selliseid lugusid on meil igapäevase uudiskäsitluse kõrvale väga vaja.
“Härra Eikeegi Putini vastu” linastub 7. novembril kell 18.30 Apollo Kino Plazas, 11. novembril kell 18.00 Apollo Kino Solarises ning 13. novembril kell 15.00 Apollo Kino Taskus.
“Kaks prokuröri”
Režissöör: Sergei Loznitsa
Kui varem mainitud “Härra Eikeegi Putini vastu” näitas sõjakoledusi uue nurga alt, siis “Kaks prokuröri” läheb taas nende lugude hulka, kus koperdatakse tüüpmotiivide otsa ning röövitakse sellega teoselt potentsiaalne agentsus. Või ehk on häda lihtsalt selles, et Eestis oleme enda lähimineviku tõttu seda kõike kuulnud-näinud söögi alla ja söögi peale? Sergei Loznitsa on oma dokfilmides suutnud vaatlejana tabada üldistusi, mängufilmi formaadis aga läheb tema sõnum lihtsustatud loo ning laisalt kirjutatud dialoogide tõttu pigem kaduma.
Seejuures ei ürita ma väita, et paberil poleks “Kahel prokuröril” potentsiaali: filmi esimene pooltund annab lootust, et lahti võib kooruda triller Stalini-aegse Nõukogude Liidu tumedates koridorides, kuid paraku visiseb põnevus loost kiirelt välja. Alles jäävad lihtsalt ühetaolised labürintlikud koridorid, millest peategelane koos vaatajatega lootusrikkalt väljapääsu otsib. Keskset tegelast ehk kohalikku prokuröri, kes üritab võimu hammasrataste vahelt päästa üht vangi, kehastab veenvalt juba ka Ameerikas karjääri teinud Aleksandr Kuznetsov, tema silmist kiirgab sinisilmset usku, kuid ta ei suuda üksinda kogu filmi oma õlgadel kanda.
“Kaks prokuröri” Autor/allikas: Kaader filmist
Loznitsa ei ole ka päris täpselt otsustanud, kellele ta seda filmi rääkida soovib: infot ning konteksti antakse väga vähe, justkui eeldades, et vaatajal on olemas ajaloolised taustateadmised, sellele vastukaaluks ei anna taga aga ka eriti midagi muud. Tegelaste omavahelised vestlused on niivõrd tinglikud, et neist on keeruline mingit sügavamat tähendust välja lugeda. Me võime ju aimata, mis nende sõnade taga peitub, aga dokumentalisti praktikatega mängufilmi lavastada on ikka väga libe jää. Seal on pisikesi sähvatusi, aga neist ei moodustu paraku terviklikku mosaiiki.
Mida peaks suutma see film praegu üldse Vene süsteemi kohta öelda? Fakti, et tänaseks ei ole liiga palju asjad muutunud, suudab “Kaks prokuröri” tõdeda, kuid midagi tähenduslikku sellele lisada ei ole. Kõik on liialt sordiini all ja, vabandage väljenduse pärast, igav. Aga vähemalt said selle rahvusvaheliselt palju kõneainet pakkunud filmi juures kaasa lüüa Läti ja Leedu. Juhhei!
“Kaks prokuröri” linastub 9. novembril kell 20.30 Apollo Kino Plazas, 10. novembril kell 18.00 Tartu Elektriteatris ja 17. novembril kell 18.30 Apollo Kino Solarises.
“Josef Mengele kadumine”
Režissöör: Kirill Serebrennikov
Juba mitmendat filmi järjest tekitavad väga palju küsimusi Vene dissidendist režissööri Kirill Serebrennikovi teemavalikuid ja -käsitlused. Nii linalugu Tšaikovski naisest, mullune ingliskeelne portree Eduard Limonovist ja nüüd moraalselt õhukesel jääl kõndiv natsi-sadisti Josef Mengele eluvideviku ülevaade on kõik tehniliselt korralikud, ajuti põnevate visuaalsete lahendustega, kuid Serebrennikov üritab nende kõigil puhul olla otsekui maailmavaateliselt ambivalentne, näidates süsteemi nii seest kui väljast, esitada mõlema poole head ja vead, kuid selgelt laetud teemakäsitluste puhul jääb ta liiga tihti nendele vastuolulistele küsimustele filmitegijana alla.
Praegusel hetkel tuleb Serebrennikovile enim kahjuks Jonathan Glazeri “Huvivöönd”, mis suutis kahe aasta eest rääkida natside kõige räigematest inimsusevastastest kuritegudest nii raputavalt, et filmi mõju pole tänaseni lahtunud. “Josef Mengele kadumine” üritab kasutada sarnast motiivi: toimunud jäledusi meile ei näidata, neist isegi tingimata ei räägita, kõik avaneb läbi kummitavate minevikuvarjude, mis ei jäta Lõuna-Ameerikasse peitu pagenud Mengelet ka aastakümneid hiljem rahule. Kui “Huvivööndi” vooruseks oli painajalikkus, siis antud juhul kuuleme lihtsalt ühe vanamehe tüütut sonimist kategoorias “kunagi oli rohi rohelisem”. Kas me peaksime talle tõesti kaasa tundma? Unistage edasi.
“Josef Mengele kadumine” Autor/allikas: Kaader filmist
Jääb ka pisut arusaamatuks otsus rääkida lugu läbi mustvalge esteetika: võib-olla tundus see paberil hea võimalusena hoida ära hall-aladesse kaldumist, kuid Serebrennikov jääb ajuti ikka meeletult ilulema ja kisub meist vägisi tangidega empaatiat Mengele suhtes välja. Vaatajana ajab see lõpuks isegi marru, tekib trots ja ühest hetkest ei suudagi enam väga sellele süveneda, mis ekraanil toimub. Ainsa äratusena toimub keset filmi kümneminutiline toonivahetus, kui pilt läheb värviliseks ja külma dušina lastakse meile pähe otsekui dokumentaalkaameraga üles võetud pildikesi koonduslaagri “arstikabinetis” toiminust.
Ilus, aga õõnes ning täiesti ebavajalik. Ajaloohuvilised võivad võimaluse anda, kõigil teisel soovitan lihtsalt “Huvivöönd” uuesti üle vaadata.
“Josef Mengele kadumine” linastub 8. novembril kell 20.15 kino Artises, 11. novembril kell 20.30 kino Sõpruses ja 20. novembril kell 20.30 Apollo Kino Taskus.
“Lotte reis lõunamaale”
Režissöörid: Heiki Ernits, Janno Põldma
Unustan isegi vahel ära selle, et enne 2006. aastal ilmunud “Leiutajateküla Lotte” tohutut läbimurret ilmus tegelikult veel üks lustliku koeratüdruku lugu, mis ladus tegelikult vundamendi meie 21. sajandi lasteanimatsiooni triumfile. Võime “Lotte reis lõunamaale” puhul isegi küsida: mis oleks, kui seda filmi poleks sündinud? Mina isiklikult muidugi astuksin Lotte ajaloos veel sammukese kaugemale, sest esmakordselt hakati piirjooni maha märkima juba 1997. aastal valminud lühilugude sarjas – mis hiljem koondati kokku ka täispikaks filmiks – “Tom ja Fluffy”, mis toimus samas maailmas ning juba seal tutvusime Lotte isa, leiutaja Oskariga.
Mõistagi on aga “Lotte reis lõunamaale” selles loos olulisema märgilise tähendusega, kuid sarnaselt “Tomile ja Fluffyle” peitub võti ennekõike ikkagi nutikas formaadivalikus. Ka see film oli lõigatud pisikestest kildudeks, mida sai siis multifilmivööndis ikka ja jälle näidata, pisike suutäis iga päev. Samavõrd oluline on kindlasti ka Andrus Kivirähki kirjutatud samanimeline raamat, mis võimaldas lapsele õhtul seda kõike veel ka ette lugeda. Raske öelda, kas meelega või kogemata tegi Eesti Joonisfilm seega mitu nutikat käiku, pärast mida oli frantsiisi tekkimine otsekui paratamatus.
“Lotte reis lõunamaale” Autor/allikas: Kaader filmist
Aga mida öelda sellest filmist endast? Mõneti on see kindlasti tugevam lühikeste kildudena, sest korduvad motiivid ja üha uued, kuid siiski üsna fragmentaarsed seiklused muutuvad täispika filmina kiirelt tasapaksuks. Teisalt aga mõistsin alles nüüd, kui tugev heinoparsilik essents selles filmis sees on. See on pulbitsev armastuskiri loodusele, mis kutsub vaatama maailma enda ümber teise pilguga ning unistama, et äkki kuskil on veel midagi sellist, mis vääriks avastamist. Kivirähk on selle kõik asetanud on absurdihuumori kastmesse ning teinud seda nii mahlakalt, et ka järgmistes Lotte-filmides on tuldud ideid laenama just siit esimesest loost.
Võimalus seda Eesti animatsiooni olulist peatükki suurel linal on aga piisavalt haruldane, et seda ei tasuks käest lasta. Eriti arvestades, et järgmist Lotte täispikka filmi peame ilmselt veel pikka aega ootama…
“Lotte reis lõunamaale” linastub 9. novembril kell 11.30 Apollo Kino Solarises.
“Klaasipuhuja”
Režissöör: Usman Riaz
Mullu Annecy filmifestivalil esilinastunud anime “Klaasipuhuja” puhul on kummalisel kombel saanud põhiliseks turundustrikiks fakt, et tegu on esimese Pakistani käsitsi joonistatud animatsiooniga. Ka mina neelasin konksu alla ja ahmisin filmi vaimustunult sisse, aga kas see pole tegelikult veidi totter trivia, millega meid kaasa haarata? Vaevalt, et keegi meist muidu laiemalt Pakistani kino vastu huvi tunneb, rääkimata sellest, et me ei suuda siin kaugel põhjamaal isegi Jaapanis toimuva anime’ga sammu pidada, aga kui miski on esimene, siis saab ju mõttelisele filmi-maailmakaardile järjekordse knopka pista.
Õnneks on “Klaasipuhuja” siiski piisavalt tuumakas, et sellele tasuks võimalus anda ka ilma selle faktita. Võluvõti võis vabalt olla ka produktsioonitiimi kuulunud Geoffrey Wexler, kes on varem töötanud Studio Ghibli jaoks, sest siin on tõesti isegi miyazakilikku essentsi ehk oskust ühendada kriipivvalusad sõjalised konfliktid maagilise realismiga, punuda sinna vahele veel kitši ning hea maitse piiril kõndiv armastuslugu ja ongi täiskomplekt olemas.
“Klaasipuhuja” Autor/allikas: Kaader filmist
Režissöör Usman Riaze käe all ei hakka see ehk nii särama kui Jaapani animatsioonimeistrite käe all, animatsioon näeb kohati välja rohmakas ja odav ning stsenaarium väärinuks toimetamist, aga piisab kümmekonnast minutist, et veenduda faktis, kuivõrd südamega on kõik selle projekti juures olnud. Tegelased on kirjutatud ehk pisut üheplaaniliseks ning läbinähtavaks, kuid sellele vaatamata toimib “Klaasipuhuja” sõjavastane sõnum ning idee vastasleeride keskpõrandal kokku saamisest on liigutav.
Kas “Klaasipuhuja” jääb pikaks ajaks meelde? Ilmselt mitte. Küll aga tekkis minus huvi, mis seal Pakistani kinos veel toimub ning jään huviga nende järgmiseid ambitsioonikaid animatsiooniprojekte ootama.
“Klaasipuhuja” linastub 9. novembril kell 17.00 Apollo Kino Solarises, 15. novembril kell 14.00 kino Sõpruses ja 20. novembril kell 12.30 Apollo Kino Solarises.