Mati Alaverist kõnelevate filmide ja praegu toimuva diskussiooni tähtsaim toode on teadmine, et absoluutne enamik sporti on ammu puhas, oli ka suusaskandaalide ajal, märgib Raul Rebane Vikerraadio päevakommentaaris.
Dokumentaalfilmid Mati Alaverist ja suusatajate dopingutarvitamisest on nüüd teadmiseks võetud ja laialt kommenteeritud. Meediaväljaanded kutsuvad Alaveri ja Andrus Veerpalu üles kõike ausalt ära rääkima, et saada lunastus.
Ei usu. Ajakirjandus lunastust ei anna, see on jumala asi. Palju tähtsam kui dopingumeeste meedialunastus on meie endi suhe kogu nähtusesse.
Dopinguskandaal algas Eestis 2011. aasta aprillis Veerpalu pressikonverentsiga. Hämmastava kiirusega, vähem kui kuuga kujunes meil välja sporti tappev müüt: “Niikuinii panevad kõik dopingut!” Spordiinimesed tajusid kohe, kuidas kadusid sponsorid ja muutus lapsevanemate suhtumine. Algas vastik aeg, kui spordist kadus au ja raha.
Tegin tol ajal märkmeid ja toon need teieni. Nimetasin neid “kollektiivse hulluksminemise anatoomiaks”.
7. aprillil 2011 suusaliidu pressikonverentsil andis doktor Jüri Laasik tooni: “Teada oli, et kasvuhormooni sportlased väga hoolega kasutavad.” Kaks päeva hiljem rääkis Andrus Kivirähk Eesti Päevalehes sportlasest kui ilusast õunast ja arvas, et “Küllap on seda õuna millegagi pritsitud, millegagi väetatud.”
Kuna keegi ei tea, mis asi on kasvuhormoon, küsis päev hiljem seda doktor Mihkel Mardnalt Delfi. Mardna vastas konkreetselt: ” HGH ehk kasvuhormoon on hüpofüüsi eessagara poolt produtseeritud peptiidhormoon, mille ülesandeks on osaleda kudede reperatiivses regeneratsioonis ja juhtida inimorganismi kasvamisprotsessi vastsündinust täiskasvanuks saamiseni osaledes erinevates metaboolsetes protsessides.” Mulle meeldib väga seda lauset lugeda. Eriti tagurpidi, sest niikuinii ühestki sõnast aru ei saa. Siit keegi targemaks ei saanud.
Kaarel Tarand kirjutas 15. aprillil “Sirbi” loos “Valge hiire nutt ei aita”, et sport on sohitegemine ja teaduslaborite võitlus ja katsehiired kantakse lõpuks maha. Järgmisel päeval viskas bensiini lõkkesse spordiarst Kaidu Meitern Päevalehe loos “Puhas sport on ainult väljend”. Seal ta rääkis, et osa praegustest taastumisvahenditest liigub tulevikus dopinguainete nimekirja ja rääkis oma kogemustest 1970. aastate NSVL-i spordiga. Kuna kõneles arst, siis see tundus usaldusväärne ja siit hakkas vastastikku tsiteerimine ja oletamine.
Samal päeval tsiteeris teda raadios Aarne Rannamäe, kes teadis, et sport on suuresti laborite võitlus ja mis praegu lubatud, see on homme keelatud.
Siis hakati konkureerima, kes oskab hullemini öelda. Õhtulehes 18.04 pani Ants Metsla loos “Oo sport, sa oled doping!” kahtluse alla kõik Eesti spordisaavutused Jaan Taltsi, Erki Noole ja Gerd Kanterini välja. Raadio Kuku saates “Mehed ei nuta.”
“Huvitav, kuidas praegune Keila korvpallitreener Peep Pahv on oma meeskonnale selle keemilise tausta organiseerinud või saab ilma.”
19.04 tsiteerisid Peep Pahv, Jaan Martinson ja Tarmo Paju Meiternit ja ütlesid, et ained jagunevad kolme gruppi: doping, millega jäädakse vahele, need, mida ei suudeta tuvastada, ja need, mis veel ei ole nimekirjas. Ka oli neil selge, et spordis peab olema keemiline abitaust. Huvitav, kuidas praegune Keila korvpallitreener Peep Pahv on oma meeskonnale selle keemilise tausta organiseerinud või saab ilma.
Sekkus isegi Õpetajate Leht, mis 6. mail rääkis Valdar Parve suu läbi sportlastest kui rekordtoodangulehmadest, kelle mõte on teha meeskond uute rahapakkujate jaoks atraktiivsemaks.
Kõigest kuu aja jooksul ilmus hulk oma halba tuju väljendavaid oletusi, mida absoluutne enamik sportlasi ja treenereid jälgis imestusega. Sõna ka võtta ei saanud, sest 76 000 inimest uskus, et Veerpalu on puhas. Iga kriitika oleks sel ajal enda peale tõmmanud raevuka sõnarahe.
Juhtus kõige halvem, mida on olnud ka teistes riikides, näiteks Ungaris. Rahvuskangelase vahelejäämise šokist ülesaamiseks valiti meetod, et kuna kõik panevad dopingut, siis meie oma pole suur probleem. Rahvuslikku enesepuhastust ei toimunud. Varsti olid mehed suusarajal ja treeneriametis tagasi. Abikäe selleks ulatasid ka teadlased.
Nii olekski jäänud, aga suusatajate 2019. aasta uus vahelejäämine ja arreteerimine Seefeldis muutis dünaamikat. Nüüd sai enamik aru, et eelmine lugu ei olnud näpukas, vaid süsteem. Nüüd enam allkirju ei antud.
Filmide ja praegu toimuva diskussiooni tähtsaim toode on teadmine, et absoluutne enamik sporti on ammu puhas, oli ka suusaskandaalide ajal. Ühe grupi tegevus ei tohi kahjustada kogu sporti. Lapsevanemad võivad oma lapsed julgelt trenni saata ja keegi neile salaja midagi sisse ei sööda. Olümpiavõitjaks saadakse ka keemiliste abijõududeta. Kui kellelgi on infot, et tarvitatakse, siis tuleb juurde lisada nimi, mitte lüüa kogu sporti serviti.
Loodan, et kõik koos oleme läbi valusate kogemuste õppinud et suurinvestor Warren Buffetil on õigus. Ta ütles, et eduni viivad teadmised, energia ja ausus. Kui ausust ei ole, pole kahe esimesega mõtet vaeva näha.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.