Matused olid varasemate tee- ja torutööde tõttu kannatada saanud. Terviklikult oli säilinud ainult üks skelett; kolm luustikku olid fragmentaarsed ja ühe surnu luud koguti kokku juba varem segatud pinnasest. Kõik hukkunud olid sängitatud kirstudeta ja seliliasendis, neist kolm lamas peaga läände ja üks loodesse. Esemeid saadi üksnes hauast «Matus 2», kus mehe puusadelt leiti kolm rauast vöörõngast.
Osteoloogilise analüüsi järgi kuulusid luud kolmele mehele, tõenäoliselt leidus veel ühe mehe luid, aga ühel juhul ei saanud luude killustatuse pärast sugu määrata. Kõik luustikud olid täiskasvanute omad, hukkunud olid elanud 25- kuni 44-aastaseks. Juba välitööde ajal köitis arheoloogide tähelepanu irdne teine kaelalüli, millel olid lõikejäljed. See andis tunnistust vägivaldsest surmast – hukkamisest. Veelgi enam: «Matus 2» korral oli eemaldatud pea asetatud vasakule jalale.
Hauast „Matus 2“ leitud hukatu maharaiutud pea oli asetatud vasakule reiele (kolju osad on näha punase ringi sees). Foto: Martin Malve
Hukatute matmispaiga päästekaevamised, taamal paistab Rakvere Püha Mihkli kirik. Foto: Martin Malve
Osteoloogilise analüüsi käigus tehti kindlaks, et kolmel maetul olid hukkamisele omased tunnused: surmaaegsed vigastused kaela piirkonnas. «Matusest 1» pärit skeletil leidus enim vigastusi: kolm lõikejälge kaela selgmises osas. Ülejäänud kahel mehel oli läinud lihtsamalt: kaelalülidel vaid üks lõikejälg, hoop oli samuti antud selja tagant. Peale terariistavigastuste oli skelettidel argielu puudutavaid trauma- ja haigusnähte, peamiselt hambakivi ja kaariest.
Kahe mehe säilmetel oli märgata eluajal paranenud roidemurde ja ühel oli lohukujuline vigastus koljul. Kahel surnul oli sääreosas näha mittespetsiifilise põletiku jälgi.
Paiga kohta ei ole teada kirjalikke allikaid ega kaardimaterjali, mis viitaksid hukkamispaigale. Teadaolev Rakvere võllamägi asus praeguse aadressi järgi krundil Tallinna tänav 38, Rohuaia ja Tallinna tänava vahel. Kuna seal ei ole täpsustavaid uuringuid tehtud, pole teada, kas sinna on maetud ka hukatuid. Võimalik, et surmatud toodi matmiseks praegusel Pikal tänaval asuvasse paika. Välistada ei saa võimalust, et seal asus ajutine hukkamiskoht.
Radiosüsinikumeetodil dateeriti ühest surnust võetud luukild, mis pakkus uurijatele üllatuse. Esialgse arvamuse järgi võis olla tegu varauusaegse leiupaigaga, kuid analüüs andis tulemuseks hoopis keskaja, 14.–15. sajandi. Väga harukordne on sattuda mitme hukatuga matmispaigale, seetõttu on avastus äärmiselt huvitav ja tähtis. Tänini on Eestist leitud vaid üksikuid skelette, kellel on pea maha raiutud.
Martin Malve (1984) on Tartu ülikooli arheoloogiaosakonna osteoarheoloog ja genoomika instituudi vana DNA uurimise spetsialist bioarheoloogia alal.