«Ma olen üritanud kitarrimängule pihta saada juba 60 pikka aastat, kuid erilist edasiminekut ma ette kanda ei saa,» kirjutab The Wall Street Journali kolumnist Joe Queenan. «Nooti ma lugeda ei oska, heliredeleid mängida samuti mitte. Leian end umbes samalt tasemelt kui lapsena.»
Queenan on veendunud, et olukorra aitaks lahendada isemängiv kitarr. Mitte mingisugune instrument, mis seisab kusagil nagu mööbliese, vaid mida saaks ikka käes hoida – ei ole ju võimalik teeselda, et oled Eddie Van Halen, seistes mingi mööblitüki kõrval. See oleks otsekui omada isejuhtivat autot, millesse sa istuda ei saa.
Kaasaskantav autonoomne kitarr oleks kolumnisti arvates suurepärane lahendus, mis võimaldaks omanikul jätta virtuoosse pillimehe mulje, sellal, kui raske töö ja improvisatsiooni võtab enda kanda masin.
Selline masin saaks intuitiivselt aru, kas võtta C või C7 ja läheks sujuvalt G pealt D mollile üle, mida tema ise miskipärast sooritada ei suuda.
Eriti ilus oleks seejuures, et kui kitarr mängib ise, siis ei lähe sõrmed villi.
Varjupoolelt: paraku saaksid inimesed siis süüdistada kõikvõimalikes apsudes kitarri. Võibolla tekiksid instrumendil hallutsinatsioonid ning ta süstiks muusikapala «Highway to Hell» vahele džässilikke edevusi.
Või annaksid omanikule elektrilöögi.
Kuid tootjad ütlevad selle peale kindlasti rahulikult, et «me loomulikult kaotame mõned kliendid, enne kui me seda tehnoloogiat täiustada jõuame. Aga autonoomsed kitarrid on meie tulevik. Ja sellele järgnevad isemängivad ukuleled.»