Brüssel tähistab väidetavat COP30 tippkohtumise eel toimunud “kliimaeesmärkide nõrgenemist” pragmaatilise kompromissina, kuid tegelikkuses on see viimane katse varjata rohelist hüsteeriat reaalpoliitika osana. Lõppkokkuvõttes ei muutu inimeste ega majanduse jaoks tegelikult midagi. Kas nad üritavad avalikkust petta?
Brüsseli eurokraadid klammerduvad endiselt „netonullheite” eesmärgi külge. Propagandistlikult reklaamitud „kliimaeesmärkide nõrgendamine” on aga vaid tähelepanu kõrvalejuhtimise taktika. Kuigi nad väidavad, et tahavad 2040. aastaks vähendada CO2 heitkoguseid 85 protsenti 90 protsendi asemel (ja ülejäänu katta välismaiste sertifikaatidega), ei muutu lõppkokkuvõttes midagi. Need on peamiselt kosmeetilised muudatused, milles lepiti kokku „kompromissis” enne COP30 tippkohtumist Brasiilias avalikkuse ja tööstuse kasvava surve ees.
Kuid igaüks, kes arvab, et Brüssel on näidanud üles mingitki mõistust, eksib rängalt. See, mida siin inimestele “pragmaatilise kohanemisena” müüakse, on tegelikult katse varjata rohelist hüsteeriat realismi kattega, seda tegelikult lõpetamata. Ideoloogia jääb samaks; muutunud on ainult pakend. Nad tahavad kliimajumalate lepitamist jätkata, olenemata hinnast – isegi kui terveid tööstusharusid tuleb ohverdada. Need vähesed järeleandmised majanduslikule reaalsusele ei väljenda mitte taipamist, vaid hirmu.
Sest üha rohkem kodanikke mõistab, et nad kannatavad üldise kliimahüsteeria all ja pöördub üha enam nende erakondade poole, kes seda poliitikat kritiseerivad. Ärisektor ise hääletab juba jalgadega. Selle asemel, et investeerida Saksamaale ja mujale Euroopasse, voolab raha välismaale. Kohtadesse, kus energia on odav ja varustus stabiilne. Riikidesse, mis pakuvad endiselt mõistlikke tingimusi kaupade tootmiseks.
See, et see vaatemäng leidis aset vahetult enne COP30 Brasiilias, pole juhus. Eesmärk on näidata maailmale, et Euroopa tõestab jätkuvalt oma „juhtpositsiooni” – sama ülienesekindlust, mis viis rohelise kokkuleppega majandusliku enesevigastamiseni. Asi pole enam kliimas, vaid moraalses hoiakus. Riigid nagu Poola, Ungari ja Slovakkia, mis mässavad 2040. aasta eesmärgi vastu, näitavad endiselt realismi ja keelduvad allumast Brüsseli kliimatüranniale.
Eriti paljastav on see, et uue heitkogusturu kasutuselevõtt lükati samaaegselt edasi 2028. aastasse. See peaks väidetavalt looma “planeerimiskindlust” – tegelikkuses on see aga lihtsalt mööndus, et isegi kõige tulihingelisemad kliimafanaatikud teavad, et nende endi “jätkusuutlikkuse” eesmärgid on kättesaamatud. Sest selle poliitika ainus jätkusuutlik mõju on püsiv majanduslangus.
Seega on küsimus vaid mõningates kosmeetilistes muudatustes, mõnes edasilükkamises, aga lõpuks jääb kõik samaks. Metafoorset konna küpsetatakse nüüd lihtsalt veidi aeglasemalt kui algselt ette nähtud. Aga see küpsetatakse, sest kliimahullud Brüsseli eurokraadid tahavad seda nii.
Allikas: Report24 News