Ajal, mil “puhta lehe” või “kala veest väljas” filme, n-ö alternatiiv-Frankensteini lugusid ilmub viimastel aastatel nagu oavarrest, oleme lõpuks naasnud asja juurte juurde ning saanud enda käsutusse Mary Shelley gooti õudusloole küllaltki truuks jääva Guillermo del Toro versiooni “Frankensteinist”. Paberil on del Toro ideaalne valik sellist filmi tegema, on ta varemgi pannud inimese silmis koletislikke olendeid meiega hingelisematel tasanditel lävima, nt vee-elukas filmis “Vee puudutus” (2017) või kasvõi “Pinocchio” (2022), mis samamoodi tegelikult järgib mõnes mõttes “Frankensteini” lugu, kui inimese poolt treitud nukk ärkab ellu, kuid pole võimeline surema ja peab oma koha leidma maailmas, kus kõik on nii uus, võõras ja hirmus. Nii on ka siin.
“Frankenstein” ei ole õudusfilm, vähemasti mitte tema tavalises tähenduses, nii nagu me oleme teda võib-olla harjunud täna mõistma, see tähendab filmi, kus on suure tõenäosusega palju vägivalda, äkilisi ehmatusi, suurt pinget, jälestust, psühholoogilist pinget jms – kõik need omadused on ka siin küll olemas, kuid oluliselt vaiksemaks keeratult, tegemist on ulme- ja fantaasiafilmiga. Muidugi pakub del Toro “Frankenstein” näiteks veidi kehaõõva, sest on ju keskne tegelane ometi paljude laipade kehaosadest, organitest kokku õmmeldud olend, kuid õudu kui sellist, pakuvad siin rohkem filosoofilisemad kaalutlused ning kõiges koletislikus otsitakse hoopis ilu. Põhiline fookus langeb sellele, mis on nähtamatu ehk küsimusele hinge olemasolust ning kes siis lõpuks on koletis: kas inimene ise või see, keda ta koletiseks kutsub?
Del Toro võtab aega, et lugu üles ehitada, millega valib ta alustada kõige lõpust, mil Victor Frankenstein on oma koletist (siit peale viitan talle kui Olendile) mööda Arktika maastike taga ajades vigastada saanud ning räägib ta päästnud Taani laevakaptenile (Lars Mikkelsen) oma loo, samal ajal, kui Olend – kes on siin nõtke ja meenutab oma liikumises müstilist koomiksifilmide superpahalast, kes peatamatu jõuna vaeseid taani laevnikke järjest maha niidab – kuskil läheduses varitseb. Me naaseme Victori lapsepõlve, kus avalduvad tema ambitsioonide ja maailmavaadete alged, alustades külma ja distantse isa kasvatuse ja rusuvalt mõjunud ema surmaga ning lõpetades Olendi elule äratamise ning lõpuks suurest hirmust temast vabanemise katsega. Siis astub kaptenikajutisse Olend ise ning jutustab vastukaaluks oma loo, õigemini jätkab sealt, kus Victor pooleli jäi, heietades oma tutvumisest inimeste ning nende maailmaga ja taipamisest, et tema sinna ei kuulu.
Film sobitub hästi eriti just viimastel kümnenditel filmimaailmas esile tõusnud narratiivi, milles olendeid, keda varem oleme käsitlenud koletistena, üritame me nüüd inimlikustada, neid mõista ja läbi selle pöörata peegel hoopis inimese enda suunas, näitamaks meie enda koletislikke tegumoode. See on kohane, sest seesugune protsess ei leia aset üksnes filmimaailmas, vaid ka ühiskondlikul tasandil, kus me enam koletistesse ei usu, mistõttu näeme me, kuidas suure polariseerumise käigus dehumaniseeritakse hoopis näiteks enda poliitilisi vastaseid, heaks värskeks juhtumiks KOV-i valimised, suures plaanis just Tallinn, mille poliitiline ning netikultuur nii poliitikute kui ka rahva enda seas paneb kukalt kratsima.
See päris koletis on filmis seega muidugi ambitsioonikas Victor Frankenstein ise ning inimesed, kes midagi võõrast või teist kohates kohe püssi ja hangude järele haaravad. Oscar Isaaci kehastatud Victor on ambitsioonikas, kuid ka jonnakas, lapsik, vägivaldne. Sellele viitavad näiteks sümbolid nagu punased kindad kui verised käed või suured piimakogused, mida teadusmehele meeldib juua (viide vast sellistele filmidele nagu “Kellavärgiga apelsin” või “Vääritud tõprad” jpt, kus kurjused ja lurjused heal meelel piima joovad). Kui Shelley romaanis jäi Victor oma aadetele lõpuni truuks, siis del Toro versioonis suudab ta päris lõpus näiliselt oma eksimusi näha ja tunnistada, tulemuseks küllaltki siiras ja armas hetk Olendi ja tema looja vahel.
Visuaalselt näeb film ehk liiga klanitud välja, kõik on natuke liiga puhas ja korralik või ümarate servadega, näiteks kostüümid, mis näevad muidu väga kaunid ja imelised välja, kuid on lihtsalt võõristavalt korralikud, nagu esimest korda kantud. Kui üldiselt on kunstnikutöö ühes Olendi praktiliste efektidega mõnusalt loomaailma sisse tõmbavad, siis mõningad eriefektid mõjuvad vahel ka pisut kohmakalt. Ma pole kindel, kas see on mingi laiem vandenõu, kuid need valukohad tunduvad veidral kombel olevat Netflixi toodangu juures pigem reegliks kui erandiks, seega omapärane teadlik valik kunstilise meeskonna poolt. See liigperfektsus tekitab seega teatava nihestatuse loos, mis ühelt poolt tahaks olla väga tõsine ning tume, kuid siis teisalt jälle toetab seda poolt filmist, mis meenutab melodramaatilist teatrimängu ühes selle juurde käivate ülepaistutatud tunnete ning sõnavalangutega. Nii kõõlub film vahel isegi ehk liigse sentimentaalsuse piiri peal, maalides seejuures kohati mustvalge pildi heast ja kurjast, valesti on siin midagi keeruline tõlgendada.
Frankensteini koletises saavad aga kokku kõhe ja sümpaatne, ilu ning grotesk, mille seob üheks tervikuks kokku Jacob Elordi, keda on koletise taga isegi keeruline näha. See annab tunnistust hästi välja kukkunud kosmeetilistest lahendustest ning Elordi enda rollisooritusest. Elordi, keda oma õrnade näojoonte ning pika kiitsaka kehaga, teame me peamiselt erinevate hurmuri rollide kaudu, leiame me nüüd robustse ja kohmaka Olendi kehast. Robustseks on teda ka võib-olla vale kutsuda, sest pigem on ta omamoodi isegi ilus oma kahvatutes sinililla kirjudes toonides ning toonitud muskulatuuriga. Ja no on päris seksikas keha sel Olendil, pikk ja sihvakas, ometi ei minda sellega üle võlli, vaid ka kerge kummastuse või võõristuse efekt jõuab vaatajas siiski tekkida, mille puhul on lõviosa kanda just Elordi tegutsemisel koletisena. Kuigi Olend võib tunduda isegi nunnu, siis just tema liikumises ning miimikas on teatavat ebaloomulikkust ning etteaimamatust, mis vaatajas kõige rohkem närvipinget tekitab.
Filmi peamine probleem seisneb aga tema tempojaotuses, mis juba esimeses osas ehk Victori jutustatavas episoodis, on küllaltki aeglane ning siis aeglustub veelgi, mil rääkimist jätkab Olend. Filmi kulminatsioon, mil looja ja loodu omavahel lõpuks vastamisi on, mõjub seetõttu kiirustatuna ja piisavalt läbi arendamata. Oma kahe ja poole tunnise pikkuse juures on ühelt poolt tegu kindla kinofilmiga, mis on see, kuidas siinkirjutaja filmi vaatas, kuid mida Netflix oma filmide puhul vaatajale eriti tihti ei võimalda. Kinoekraan lasi filmi ilusaid visuaale samuti rohkem nautida ja ei lasknud kuhugi muid asju tegema põgeneda. Ometi kuskil kahe kolmandiku peal hakkasin ma aina rohkem toolis nihelema, mistõttu võib-olla olekski parem filmi vaadata hoopis kodus, mitte ühe istumisega, vaid tehagi paus ja vaadata osasid eri aegadel. Nii oleks ta vaadatav nagu lühisari, mis võinuks ka võita sellest, kui viimane tundeavaldus Victori ja Olendi vahel oleks rohkem ekraaniaega saanud.
Lõpuks on aga tore, et Frankenstein on saanud tänaseks kvaliteetse vormilahenduse ning filmi lõpuks säilib ka lootus, et üha rohkem proovime me mõista teistsugust ja võõrast, isegi, kui peame oma pühade aadetega selle jaoks maailma otsa ronima.