Meeste üksildustunne ei ole ainult meeste isiklik mure vaid Eesti rahvatervishoiu probleem, mis nõuab ennetamist ja leevendamist ka kohaliku omavalitsuse ja riigi tasandil, kirjutab Olga Lupanova.
Üksildus on negatiivne tunne, mis tekib siis, kui inimese suhete hulk või kvaliteet ei vasta tema vajadustele. Eestis tunneb ligi 45 protsenti meestest vanuses üle 53 aastat ennast vähemalt mõnel määral üksildasena, kusjuures väga üksildasena tunneb ennast iga kümnes mees.
Kuigi suurem üksilduse risk on üksinda elavatel inimestel, ka koos perekonnaga elavad ja igapäevaselt sõprade ja kolleegidega suhtlevad inimesed võivad tunda ennast üksildasena. Samal ajal on teada, et üksildus vanemas eas suurendab suremuse ning füüsilise ja vaimse terviseprobleemide riski. Eesti meeste keskmine oodatav eluiga on aga võrreldes nii Eesti naistega kui ka Euroopa eakaaslastega tunduvalt lühem.
“Üks vanem mees”1 uurimisprojekti tulemused näitavad, et üksildustunne tekib meestel siis, kui nad jäävad nelja seina vahel üksinda, tegevuseta või ei saa suhelda mõttekaaslastega väljaspool kodu. Mehed püüavad üksildustunnet ennetada, otsides suhtlemisvõimalusi ja tegevust.
Kahjuks võivad terviseprobleemid, suur hoolduskoormus ja tagasihoidlik pension piirata nende võimalusi sobivaid lahendusi leida ja osaleda aktiivsemalt kogukonna elus. Kuigi mehed on kindlad, et peavad ise hakkama saama ega looda kellegi peale, on selliste takistuse vähendamine võimalik riigi sotsiaalpoliitika kaudu.
Keskkond, kus mehed elavad, mängib samuti olulist rolli. Suhtlemist väljaspool kodu toetavad ühtehoidev, tegus ja ühiste traditsioonidega kogukond ning vanemate inimeste sotsiaalsete vajadustega arvestav transpordiühendus. Regulaarseks suhtlemiseks on vajalik rahva- või kogukonnamaja, kus toimuvad ka meestele huvipakkuvad üritused ning tegutsevad seltsid ja klubid, mis toovad kokku erinevas vanuses inimesi.
Seega ei tohiks alahinnata ka kohaliku omavalitsuse rolli vanemate meeste üksildust leevendava ja sotsiaalset osalemist toetava kogukonna kujundamisel.
“Stereotüüp “passiivsest Eesti mehest” takistab aga vanemate meeste kaasamist ja tunnustamist kui riigi ja kogukonna olulist ressurssi.”
Kogukonna üritusi organiseerivad inimesed võivad vaielda vastu, et mehed on sotsiaalselt passiivsed ega tule osalema, seega ei ole mõtet neile midagi korraldada. Lisaks otsivad riik ja omavalitsused praegu hoopis kokkuhoiukohti. Seda teemat uuriva teadlasena olen veendunud, et vanemate meeste üksildustunne ennetamine võibki pikemas perspektiivis aidata vähendada tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandekulusid. Stereotüüp “passiivsest Eesti mehest” takistab aga vanemate meeste kaasamist ja tunnustamist kui riigi ja kogukonna olulist ressurssi.
Tegelikult panustavad vanemad mehed hea meelega juba praegu oma teadmiste, oskuste ja ajaga nii oma tutvusringkonna kui ka laiema kogukonna heaks. Nad on valmis osalema vabatahtlikus töös ning ise või koostöös teistega korraldama üritusi ja muu tegutsemisvõimalusi, mis oleksid huvitavad neile endile ja teistele kogukonnaliikmetele. Mehed ootavad kutset, abipalvet ja kaasamist, kuid ei lähe ise ennast kuskile vabatahtlikuna pakkuma.
Seega ei ole Eesti vanemad mehed passiivsed vaid tagasihoidlikud. Madal sotsiaalne aktiivsus peab olema hoopis ajend uurima nende osalemise võimalusi ja takistusi, et vajadusel pakkuda sobivaid lahendusi ja teenuseid.
Kohalik omavalitsus võiks korraldada ideetalguid või kogukonnafoorumeid, kus vanemad mehed saaksid jagada ja arutada oma ideid. Meeste algatusi peaks toetama rahaliste ja muude vahenditega. Uuringud näitavad, et sagedane sotsiaalne osalemine, sh vabatahtlikuna tegutsemine, võib leevendada üksildust vanemas eas2–4.
Seetõttu on oluline rakendada vanemaid mehi ürituste ja tegevuste korraldamisse ning muu tegevustesse, kus nad saaksid olla mentori või nõuandja rollis. Lisaks võiks omavalitsus kaardistada lahendamist vajavad probleemid ning meeste oskused ja ressursid, et neid probleemide lahendamisel rakendada.
Vanemate meeste vastutus enda üksildustunde vähendamise eest peab olema jagatud riigiga ja kohaliku omavalitsusega, mis saavad panustada vanemate inimeste üksilduse ennetamise ja leevendamisse sotsiaalset osalemist soodustavate kogukondade ja sotsiaalpoliitika kujundamisega.
2 Carr, D. C., Kail, B. L., Matz-Costa, C. & Shavit, Y. Z. Does Becoming A Volunteer Attenuate Loneliness Among Recently Widowed Older Adults? J. Gerontol. Ser. B 73, 501–510 (2018).
3 Lee, S. Volunteering and loneliness in older adults: A parallel mediation model. Aging Ment. Health 26, 1234–1241 (2022).
4 Niedzwiedz, C. L. et al. The relationship between wealth and loneliness among older people across Europe: Is social participation protective? Prev. Med. 91, 24–31 (2016).