Isadus on harva selline, nagu me seda enne lapse sündi endale ette kujutame. Igaühel on oma tee, oma avastused, kahtlused ja hetked, mis jäävad meelde kogu eluks. MK-Estonia palus tuntud isadel jagada isiklikke lugusid – esimesest päevast, mil nad lapse sülle võtsid, sellest, kuidas erinesid ootused ja tegelik vanemaelu, ning sellest, mida lapsed on neile endile õpetanud. Need siirad mälestused ei kõnele täiuslikkusest, vaid armastuse, vastutuse ja täiskasvanuks saamise tõelisest, elavast kogemusest.

 

Andrus Kivirähk, prosaist, publitsist, följetonist, dramaturg ja satiirik, paljude lasteraamatute autor. Foto: ELK.ee

Andrus Kivirähk, prosaist, publitsist, följetonist, dramaturg ja satiirik, paljude lasteraamatute autor

Loomulikult mäletan ma lapse sündi – see on hetk, mis jääb meelde kogu eluks. See juhtus 22. mail 1993. aastal, olin siis 22-aastane, naine oli samavanune. Kui laps sünnib, tundsin lihtsalt tohutut rõõmu ja erutust, aga meelde jäävad pigem kõikvõimalikud igapäevased detailid, pateetilisteks emotsioonideks ja sügavateks mõtisklusteks aga aega ei jää.

Ma ei kujutanud eriti midagi ette, kuidas kõik olema saab, kõik läks justkui iseenesest ja täiesti loogilist rada pidi – armusin, abiellusin, sündis laps. Ja siis – juba elu temaga, koos kõigi rõõmude ja muredega. Õppisime käigu pealt ja saime kõigega hakkama, nagu miljonid ja miljonid vanemad enne meid.

Oma kolmelt tütrelt – Kaarinilt, Liisalt ja Teelelt – olen ma väga palju õppinud ning õpin iga päev edasi. Tuleb vaid nendega kohtuda ja rääkida. Oleks kohutavalt igav suhelda ainult oma eakaaslastega, on lausa vajalik heita pilk endast nooremate ellu ning teada saada, millega nad tegelevad ja mida maailmast arvavad. Ja kõige lihtsam ongi seda teha oma laste abiga.

Igor Jermakov, muusik, dirigent, rahvamuusikaansambli Zlatõje Gorõ juht, Tallinna aukodanik. Foto: MKIK.ee

Igor Jermakov, muusik, dirigent, rahvamuusikaansambli Zlatõje Gorõ juht, Tallinna aukodanik

Mäletan suurepäraselt seda päeva, mil esimest korda isaks sain. Selle päeva rõõmu ei õnnestunud mul tunda, sest olin sel päeval abikaasast kaugel. Minu esimene poeg Romil sündis Tallinnas, aga mina olin sel ajal Harkivi Kunstiinstituudi tudengina eksamisessioonil. Ja kuigi püüdsin peaaegu kõik eksamid ennetähtaegselt ära teha, jäin ikkagi nädal aega hiljaks ega saanud isaduse esimeste tundide rõõmu kogeda.

Kui sündis teine poeg Ivan, olin sünnitusmajas abikaasa kõrval ja võtsin erapalatis sõprade õnnitlusi vastu. Minu õnnel polnud piire. Neid kahte sündmust lahutab 22 aastat. Teist korda sain isaks 46-aastaselt ja see oli juba hoopis teine kogemus.

Põhimõtteliselt ei saa öelda, et ma poleks millekski valmis olnud. Isa roll on ehk mõnevõrra tülikas, aga see on väga meeldiv. Jah, oli unetuid öid. On väga kahju, kui väikesed lapsed haigeks jäävad, tahaks neid kuidagi aidata. Siiski on meeldivaid mälestusi palju rohkem. Mind rõõmustasid kõik poegade suured ja väikesed saavutused. Need mälestused jäävad sinuga isegi siis, kui lapsed on suureks kasvanud.

Aleksandr Žemžurov, ajakirjanik, raadio- ja telesaatejuht. Foto: erakogu

Aleksandr Žemžurov, ajakirjanik, raadio- ja telesaatejuht

Mäletan suurepäraselt hetke, kui sain teada, et minust saab esimest korda isa. Ma lihtsalt ei suutnud tööle jääda. Lahkusin, noppisin teel mingi lille peenralt ja jooksin koju, et abikaasat kallistada ja teda õnnitleda. Meie jaoks oli see tohutu, saatust muutev sündmus. Kui sulle aga esimest korda vastsündinu sülle pannakse, mõistad sa äkki tõeliselt, mida tähendab elada “siin ja praegu”.

Isa rollis polnud ma vist valmis selleks, kui kiiresti lapsed kasvavad. Tahaks, et nad jääksid kauemaks „väikesteks kassipoegadeks“. Kuid elu voolab ja jookseb nii kiiresti, et iga kord, kui märkad oma lastes mingi uue arengu- ja kasvuetapi, mõistad, kui tormiliselt see elu muutub, ja tuletad endale meelde, et oluline on elada siin ja praegu. Selleks olin ma ilmselt kõige vähem valmis.

Oma lastelt olen õppinud, kui oluline on olla vapper, aus, helde ja kui tähtis on osata rõõmu tunda pisiasjadest. Märgata seda, mis meist mõnikord mööda läheb. Osata mängida ja naeratada.

Ron Luvištšuk, finantsekspert ja analüütik. Foto: Tiit Blaat / Delfi Meedia

Ron Luvištšuk, finantsekspert ja analüütik

Lapse sünd on alati unustamatu sündmus. Kuid üks asi on see, mida sa tunned lapse sündides, ja hoopis teine asi, kui hakkad temast aru saama. Viibisin sünnituse juures ja mäletan hästi seda olukorda, kus sinust ei sõltu midagi, sa ei saa millegagi aidata ega midagi mõjutada. Ja siis laps sünnib – ja sa ei tea, kuidas teda sülle võtta, mida temaga peale hakata?..

Ma isegi ei mäleta, kuidas ma seda kõike endale ette kujutasin, erilisi ootusi polnud… Ja ausalt öeldes on olnud nii raske, keeruline, lõbus kui ka rõõmus – see on normaalne. Kõige eredam aeg oli aga siis, kui ta oli pooleteise-kaheaastane. Avastad lapse rõõmu lihtsatest asjadest, kuuled tema naeru… Sind haaravad tunded, millest sa esialgu isegi aru ei saa.

Aga kõik muutub ajaga. Ja isa kõige keerulisemad tunded on vist siis, kui su laps kodust ära kolib. Sel hetkel, kui asjad on pakitud, kosmeetika vannitoast ära viidud, ja sa mõistad, et – näe, alles ta ju 20 aastat tagasi sündis, ta on ju veel nii väike!… Ja et ta tõenäoliselt vanematekoju enam tagasi ei pöördu. Või kui pöördub, siis on see juba hoopis midagi muud…

Tänu oma lastele õppisin ma vist eelkõige kannatlikkust. Mõistmist, et inimest on võimalik armastada ka siis, kui ta ütleb sulle ebameeldivaid sõnu, sööstab su poole rusikatega, karjub, sest ei oska veel oma emotsioonidega toime tulla. Selline asi nagu tingimusteta armastus – see on tõesti olemas.

Artjom Garejev, näitleja ja lavastaja, stuudio Art-Cherdak juht. Foto: Marek Paju

Artjom Garejev, näitleja ja lavastaja, stuudio Art-Cherdak juht

Loomulikult mäletan ma seda hetke väga hästi, kui tütar kohe pärast sündi mulle sülle anti. Hoidsin seda habrast kehakest ja kartsin hirmsasti midagi ära rikkuda, kuigi olin enne palju lugenud, et imikud on tegelikult üsna tugevad. Aga ikkagi, kui ma seda väikest imet hoidsin, oli hirm. Kuid juba päeva pärast hoolitsesin tema eest julgelt – vannitasin, pesin. Igaveseks jäi meelde see haprus ja tema väikesed käekesed, mis nii õrnalt ja naljakalt näo juures liikusid.

Ootasin, et lapsed võivad olla kapriissed, keerulised, aga Sašake osutus hoopis teistsuguseks. Ta justkui mõistis kõike juba esimestest päevadest. Isegi praegu, kümneaastasena, esitab ta küsimusi ja reageerib kõigele hämmastava mõistmisega. Temaga saab kõiges kokku leppida ja samas ei varja ta oma tundeid ega mõtteid. Olen väga õnnelik, et mul on selline laps – selles mõttes olen tõesti õnnelik isa.

Temalt õpin ma vaatama maailma vahetumalt, hoopis teise nurga alt. Mõistsin, et see, mida sündmustelt ootad, võib hoopis teistsuguseks osutuda. Tema huumorimeel ja vaade toimuvale – see on miski, millest võib lõputult õppida.

Vitali Vesterinen, tele- ja raadiosaatejuht, helindaja, stand-up koomik, õhtujuht. Foto: erakogu

Vitali Vesterinen, tele- ja raadiosaatejuht, stand-up koomik, õhtujuht

Mäletan väga hästi, kuidas esimest korda isaks sain. Tegin tütrest tõeliselt „eraldi“ inimese, st lõikasin nabanööri läbi! Tunde järgi – nagu lõikaks kääridega peenikest grillvorsti. Pärast tütre sündi muutusin justkui pehmemaks. See on nii armas, kui tütar su rinnal uinub ja püüab esimest korda öelda „issike“.

Praegu olen ma lasterikka pere isa. Hiljuti sündis mul kaks imearmsat poega, kellest igaüks lisab ellu nii rõõmu kui ka närve. Nüüd õpin ma kannatlikkust. Pojad on meil peaaegu aastase vahega ja ma ei kujutanud endale ettegi, MIDA SEE TÄHENDAB! Teoorias teadsin ma muidugi palju, aga antud juhul on teooria ja praktika kaks iseasja! Tänan oma abikaasat Alinat rahulikkuse, kannatlikkuse, tarkuse ja helluse eest, mida jätkub meile kõigile. Kui poleks teda, oleksin juba ammu hulluks läinud.

Aga üldiselt on lapsed tõesti õnn ja väga oluline kogemus. Ma justkui elaksin uuesti läbi uut elu, andes edasi oma kogemusi, teadmisi ja oskusi, ning näen reaalselt, kuidas ma oma lastes jätkun. Ja vastutasuks saan tingimusteta armastust ja lõputul hulgal armsaid veidrusi ja vallatusi.

Konstantin Vassiljev, jalgpallur, seitsmekordne Eesti meister, neljakordne karika ja kuuekordne superkarika võitja, kolmekordne Eesti aasta jalgpallur. Foto: Ilmar Saabas/ Delfi Meedia

Konstantin Vassiljev, jalgpallur, seitsmekordne Eesti meister, neljakordne karika ja kuuekordne superkarika võitja, kolmekordne Eesti aasta jalgpallur

Mäletan hästi päeva, kui isaks sain. 2010. aastal oli meil mitu päeva kestnud lumetorm, seetõttu sõitsime haiglasse üsna varakult. Ja sel ajal, kui sünnitus toimus, olin ma jalgpalli veteranide turniiril ja ootasin, millal kõik juhtub. Ühel hetkel heliseski telefon ja mulle teatati, et kõik on korras, mul sündis tütar. Muidugi tekkisid mingid uued tunded, väga raske on neid kirjeldada, ja tuli isegi natuke pisaraid – rõõmust Mõne aja pärast olin juba haiglas.

Kartsin natuke seda väikest olendit, inimest, sülle võtta, aga harjusin üsna kiiresti. Mingeid selliseid ootamatusi otseselt polnud, võib-olla ainult esimesel hetkel, sest tuleb tunnistada, et põhikoormuse esimestel kuudel võttis siiski naine enda peale. Mina olin kahjuks välismaal jalgpalli mängimas. Kuid mõne aja pärast, kui saime juba koos reisida, kui uuesti nii-öelda taasühinesime, saabus muidugi arusaamine, et elu hakkab tasapisi juhtima see väike inimene ja kõik hakkab tema ümber ehituma. Teoreetiliselt oli seda oodata, aga kuidas see praktikas väljenduma hakkab – ei osutunud mitte ainult üllatuseks, vaid tõeliseks elumuutuseks.

Tänu oma tütardele – Valeriale ja Victoriale – olen õppinud olema veel kannatlikum. Lapse mõistus, lapse teadvus on nii piiritu, tekib nii palju erinevaid küsimusi ja olukordi, nii positiivse varjundiga kui ka vahel negatiivsega. See kõik tõepoolest õpetab kannatlikkust, sest täiskasvanud inimene peab mõistma, et laps veel paljusid asju ei teadvusta ega mõista, et tema reaktsioonid on üldiselt loomulikud ja neile tuleb reageerida. Jah, peamine on kannatlikkus.

Arkadi Popov, Lääne-Tallinna Keskhaigla juht. Foto: Marek Paju

Arkadi Popov, Lääne-Tallinna Keskhaigla juht

Kuigi see oli ammu, mäletan seda päeva suurepäraselt, kogesin lausa jumalikke tundeid. Mäletan hästi ööd, mille veetsin sünnitusmajas: oodates, millal kõik juhtub, istusin ebamugaval toolil oma jala ära. Ja kui ämmaemand sisse astus, et kontrollida, kas kõik on hästi, hüppasin ma “valvel” asendis püsti, aga jalg oli tuim ja ma kukkusin vastu metallkappi. Nii et ka mina kannatasin sünnituse ajal, aga pääsesin siiski kerge ehmatusega. Kui aga laps mulle sülle anti, siis suhtusin sellesse stoiliselt – selliseid asju ma ei karda.

Mis osutus teistsuguseks… Ma arvasin, et lapsed kuuletuvad, aga selgub, et nad ei allu alati, ja tuleb olla karm isa. Kuid me leiame ikkagi ühise keele.

Tänu oma lastele olen õppinud mõistma, et isaliku armastuse kõrval on olemas ka kohustused – nii isal kui ka lastel. Ja ma arvan, et see on väga hea, sest lõppude lõpuks ei tohiks vanemad – inimesed, kes peavad hoolitsema – lasta end petta mõttest, et kõik seisneb ainult laste ja vanemate vahelises armastuses. Mõnikord on olulised kohustused, millesse tuleb samuti väga tõsiselt suhtuda.

Aleksandr Kutšmezov, näitleja, tele- ja raadiosaatejuht. Foto: Maria Karu / MK-Estonia

Aleksandr Kutšmezov, näitleja, tele- ja raadiosaatejuht

Päeva, mil esimest korda isaks sain, mäletan väga hästi. Olin terve päeva raadios, siis olid mul jõuluvana-asjad, ja samal ajal, kui abikaasa oli juba sünnitusmajas, jõudsin ma lasteaedade vahelt tema juurest läbi käia. Ühel hetkel, grimmi maha võtmata, jooksin sünnitusmajja, ja kohalikud töötajad juba teadsid, et jõuluvana kiirustab last vastu võtma. Aga last ikka ei ilmunud ega ilmunud, ja alles pärast viimast öist tellimust – see oli firmapidu vanalinnas – jooksin ma hingetuna kohale ja osalesin vahetult inimese ilmaletulekus.

Päras südaööd ta lõpuks sündis. Mulle usaldati nabanööri läbilõikamine. Olin kohutavalt – emotsionaalselt ja füüsiliselt – väsinud, sest minu jaoks oli see väga tõsine psühholoogiline etapp. Ma arvasin, et nüüd meid pannakse lõpuks perepalatisse ja me jääme magama, kuid minu suureks üllatuseks tabas mu abikaasat, kes oli tundide viisi valu kannatanud (nagu mulle hiljem selgitati, tekib naistel mingi hormonaalne plahvatus), hoopis meeleolu tõus ja tekkis soov rääkida. Ja me vestlesime temaga veel pool ööd sellest, kuidas kõik toimus.

Juba palju hiljem selgus, et ma polnud valmis selleks, et kui laps kooli läheb, pean ma koolielus nii suures mahus osalema. Ürituste korraldamine, vanemate hoolekogud, pidev infovoog… Seda kõike oli liiga palju. Olin kindel, et peab olema lihtsam.

Oma lastelt olen õppinud kannatlikkust. Meie lapsed on iseloomult ema moodi. Mina olen kannatamatu, kui mul tekib küsimus, tahan sellele kohe vastust. Lapsena, kui nägin mänguasja, mis meeldis, tahtsin seda kohe endale. Aga alati pole see võimalik. Minu lapsed oskavad kannatada, oskavad oodata – pole seda hüsteeriat, kui midagi on vaja siin ja praegu: „Hästi, isa, ma ootan.“ Ja seda ma õpingi neilt veel.

Aleksei Turovski, zooloog, zoosemiootik, kunstnik ja raadiosaatejuht. Foto: Marek Paju

Aleksei Turovski, zooloog, zoosemiootik, kunstnik ja raadiosaatejuht

Mäletan seda juunikuu päeva suurepäraselt. Olin juba Tartu Ülikooli 5. kursuse tudeng ja olin Tartusse naasnud alles äsja, sõna otseses mõttes vähem kui ööpäev enne oma tütre sündi, ekspeditsioonipraktikalt – peaaegu kaks kuud Kaukaasias, Taga-Kaukaasias, veidi Kesk-Aasias – karvane ja habetunud. Helistasin kohe abikaasale Tallinna ja ta ütles, et on juba sünnitusosakonnas, aga esialgu veel midagi ei toimu, ja et ma kohe Tallinna kihutaksin. Mida ma ka tegin (aga jõudsin veel habet ajada).

Saabusin Tallinna ja sain teada (nõukogude ajal isasid sünnitusmajja ei lastud), et meil sündis tütar – siniste silmade ja ilusate sõrmedega. Tol ajal lapse sugu ette ei määratud, nii et see oli tore üllatus. Ja nii ongi minu meelest huvitavam ja parem. Olin kahtlemata valmis oma last rõõmsalt vastu võtma, kes iganes ta ka poleks. Mingeid ambitsioonikaid ootusi mul polnud, olin lihtsalt absoluutselt õnnelik, et mul on laps, mul on tütar. Olin täielikus vaimustuses, eufoorias.

Sel päeval olin meie Tallinna korteris üksi, kedagi lähedastest ega sõpradest polnud, aga ma korraldasin peo. Alkoholiga mul praktiliselt mingeid suhteid polnud ega ole, nii et pidu oli gastronoomiline. Ja ma mäletan, kuidas otsustasin, et hakkan talle lugema häid raamatuid kõigest siin ilmas ja jutustama enda välja mõeldud muinasjutte, mida ma loo käigus välja mõtlen. Rõõmustasin ja ootasin põnevusega. Nii oli ka poistega. Kõik mu kolm last mäletavad mu muinasjutte ja seda, kuidas ma neile neid jutustasin.

Lapsed on mind palju kordi üllatanud seoses väga erinevate asjaoludega. Näiteks, tütar oli natuke üle 2,5-aastane, kui üks mu sõber, teoreetiline füüsik, kellel endal veel lapsi polnud, tuli meile külla ja hakkas teda igatepidi nunnutama: „Tupsununnukene, kui tubli tüdrukuke!…“ Aga minu preili vastas talle väga tõsiselt: „Vabandage, ma ei saa teist aru!“

Kord tulin koju ja avastasin, et vanaema (minu ema) on neljakäpukil laua all ja tema ees kükitab mu tütar ning värvib vanaema nägu huulepulgaga. Ma sekkusin, ütlesin, et nii ei tohi vanaemaga käituda. Ema – ta oli psühholoog, ja väga tõsine – käskis mul neid rahule jätta: „Ma uurin selle korralageduse struktuuri!“ Tütar jättis selle meelde ja kui keegi küsis, miks sa vanaema Anitat armastad, vastas ta veendunult: „Stluktuuli eest!“

Poisid üllatasid samuti ja mitte üks kord, neil oli vapustavalt rikas fantaasiamaailm… Mängisime koos, ehitasime diivanist ja köögiriistadest ekspeditsiooni-allveelaevu, helikoptereid, laevu, autosid… Kord ehitasime suure „maasturi“. Potikaant roolirattana keerutab vanem poeg, mina istun kõrval ja räägin tähtsa näoga loomadest, keda me väidetavalt teel kohtame, ning noorem poeg istub meie „auto“ ees nii, et teda poleks näha, ja kujutab kahe pliiatsi abil esiklaasil kojamehi. Ja aeg-ajalt tuletab meelde: „Vihma sajab! Lülitage mind sisse!“

Ja selliseid näiteid on palju – mul on ju kolm last, tütretütar ja kolm lapselast.

Oma lastelt ja veelgi enam – lastelastelt, olen ma õppinud väga palju. Ma olen õppinud hoidma oma emotsioone kindla ja karmi kontrolli all. Tõenäoliselt mõjusid mulle selles suunas väga hästi mu vanemad, aga sellise oskuse vajalikkusest sain teadlikuks just tänu lastele. Teine moment on minu isa seisukoht: ühtegi lapse küsimust ei tohi jätta vastuseta. Kui sa ei tea, siis ütlegi seda ja proovi selgitada, miks sa ei tea. Ja kõige õigem on öelda: uurime koos välja. „Jäta rahule!“ – sellist asja olla ei tohi. Ja minu lapsed suhtuvad oma lastesse samamoodi, noorim lapselaps on praegu 7-kuune. Ükski lapse küsimus ei tohi jääda vastuseta. See on püha asi.