Novembris tähistatavad mardi- ja kadripäev toovad esile sanditamise kombe, mille juured ulatuvad vanadesse uskumustesse ja mille kaudu sooviti heaolu nii inimestele kui loomadele, rääkis Mari Kendla Vikerraadio keelesäutsus.
Rahvakalendri järgi tähistatakse novembris mardi- ja kadripäeva, mistõttu on vahel seda kuud nimetatud ka mardi-, harvem kadrikuuks. Mõlema päeva traditsioonid on küllalt sarnased, erinevus seisneb peamiselt maskeeringus. Mardid kandsid tumedaid ja karvaseid rõivaid, nende maskid olid robustsed ja koledad, kadrid seevastu olid rõivastunud valgesse, olid ehitud ja ilusad. Martide tulek tõi kaasa põlluõnne, kadrisid seostati eeskätt karjaõnnega.
Mardi- ja kadripäeva lahutamatu osa on sanditamine. Sõna sant on aga teinud läbi huvitava etümoloogilise arengu. Nimelt pärineb eesti sant alamsaksakeelest sante, mille tähendus on ‘püha’, sellest on saanud ‘rändav kerjusmunk’, millest omakorda ‘kerjus’ või ‘vigane inimene’. Praegu on sõna sant rohkem kasutusel omadussõnadena, nagu ‘halb’, ‘vilets’, ‘paha’, nt tervis on sant, sant ilm või toit on sandiks läinud.
Aga mitte igal pool Eestis ei ole mardipäev ja mardisandid. Nende lõunaeestilised vasted on märdi- või märtnäpäiv ning ringi käivad märdi- ja märtnäsandid. Mõnel pool Põhja-Eestis on mardisandi nimetuseks sandimart või santmart. Kadripäevale vastab Põhja-Eestis küllalt levinud kadrinapäev ning lõunaeestiline kadõrnapäiv ja sellest tulenev kadõrnasant.
Kui oluliste tähtpäevadega oli tegu, annavad tunnistust sellisedki murdesõnad, nagu mardikakk või märdikarask. Need oli spetsiaalselt martidele tehtud küpsetised, aga andideks anti palju muudki. Näiteks olid kadrid kingituste palumisel rohkem hooles kehakatte pärast, mistõttu esines nende pöördumistes rohkem villasaamissoovi. Tavaliselt järgnes sanditamisele mardi- või kadripidu, kus ühiselt saadud kraam ära tarvitati. Lääne-Eestis oli kombeks pidada lausa mardi- ja kadripulmi, kus jäljendati tavapärast pulmakombestikku ja need võisid kesta mitu päeva.
Mis siis muud kui head sanditamist!