“Nagu käsikirjalised tekstid ja raamatud säilisid ajalooliselt tänu sellele, et neid ümber kirjutati, nii vajab ka digipärand tänapäeval kasutamist, et elus püsida. Digiajastul pole selles algses põhimõttes tegelikult midagi muutunud,” ütleb Runnel.

Teadusdirektor võrdleb pärandi kujunemist ja ringlemist folklooriprotsessiga – midagi sünnib, see teadvustatakse, kogutakse, arhiveeritakse ja uuritakse. “Siis saabub pärandi n-ö teine elu, kus see jõuab kaitse alla, kooliprogrammidesse, kaubandusse ja teistesse kasutusviisidesse. Kõike peab kasutama. Asju, mida ei kasutata, pole olemas,” tõdeb Runnel.

“Digipärand on kogu ühiskonna oma, nii et juurdepääs peaks olema kõigil.” – Pille Runnel

Sama põhimõtet järgivad ERM-i teadlased oma käimasolevas teadusprojektis “Digitaalne kultuuripärand kui ühiskondlik ressurss”. Selle käigus otsivad nad võimalusi, kuidas viia Eesti mäluasutuste digiteeritud või digitaalsena tekkinud pärandit senisest laiemalt kasutusse. 

Näiteks püüdsid nad jõuda noorteni, ent digipärandil oleks kasutuspotentsiaali veel tervetes valdkondades turismist ja toidutööstusest tervishoiuni. “Digipärand on kogu ühiskonna oma, nii et juurdepääs peaks olema kõigil. Paljusid see ilmselt ka huvitab, aga nad ei oska selleni jõuda,” arutleb teadusdirektor.

Meemid, kollaažid ja Youtube

Eesti mäluasutused on digiteerinud suure osa oma kultuuripärandist. Näiteks ERM-i kogudest on digiteeritud 69 protsendi, sh esemest 94 ja fotodest 75 protsenti. Muuseumide infosüsteem ehk MuIS koondab endasse aga 60 muuseumi andmed ehk üle nelja miljoni kirje. “Võib öelda, et kogu seda digiteeritud pärandit on lihtsalt väga palju. Sellele kõigele saab digitaalselt ligi, kui sellest oleks ühiskonnas teadlikkus,” sõnab Agnes Aljas.

Praegu kasutavad digipärandit peamiselt samad rühmad, kes tuleksid niigi selle manu arhiivi või muuseumisse kohapeale: teadlased, tudengid, õpetajad ja õpilased, aga ka disainerid ja kunstnikud. “Üks suur rühm on muidugi veel inimesed, kes kasutavad seda kaudsemalt läbi sotsiaalmeedia,” lisab Pille Runnel.

Näiteks pärineb “Nostalgiline Tartu”-tüüpi ühismeediagruppide sisu muuseumide ja arhiivide digitaalsetest andmebaasidest. “Keegi ei mõtlegi, et see tuleb mõnest mäluasutusest. Ei peagi mõtlema. Oluline on, et see materjal oleks ringluses,” märgib Aljas.

“Rahvusvaheliseltki on tähelepanu pälvinud küsimus, kuidas pärand ja ettevõtlus kokku siduda. Kõik alles otsivad seda õiget viisi.” – Agnes Aljas

Oma nüüdseks juba kaks aastat väldanud projektis otsivad teadlased koos kolleegidega viise, kuidas digipärandit ühiskonnas laiemalt kasutusele võtta. Pärand leiab rakendust eri valdkondades – haridusest ja kultuuriloomepraktikatest kuni ettevõtluse ja kogukondlike algatusteni. Üha enam uuritakse ka, kuidas digipärand võiks toetada inimeste heaolu ning loov- ja majandussektoreid. “Rahvusvaheliseltki on tähelepanu pälvinud küsimus, kuidas pärand ja ettevõtlus kokku siduda. Kõik alles otsivad seda õiget viisi,” osutab Aljas.

Tänavu septembris lõppes projekti osana korraldatud digiloomingu konkurss. “Kutsusime inimesi kasutama erinevaid andmebaase ja leidma sealt inspiratsiooni,” meenutab Aljas. Eeskätt noortele suunatud konkursil osales lõpuks 159 inimest, sh palju täiskasvanuid ja vanemaid inimesi.

Koolinoored väärindasid MuIS-ist leitud sisu eeskätt meemideks ja kollaažideks, ent proovisid ka ise vanu pilte taaslavastada. “Palju oli noori, kes avastasidki selle enda jaoks kui ressursi, kust saada inspiratsiooni näiteks digidisainiks. Noored juutuuberid nägid seal sisuloomeks potentsiaali,” lisab teadussekretär.

Teise teadusprojekti käigus proovivad teadlased viia kokku mäluasutusi ja arvutimänge. “Proovime game jam’e ning uurime, kuidas muuseumid maailmas mängutööstuses või mängudes on esindatud,” selgitab Aljas. Taaskord on maailmas häid näiteid vähe, ent Aljase sõnul said sellega hästi hakkama soomlased. 

Kansallisgalleria ehk Soome Rahvusgalerii ja Yle on korraldanud arvutimängus Roblox Soome vabariigi aastapäeval virtuaalpeo, kus on presidendi loss ja toimub kätlemine. “See on just õige hetk, õige sihtgrupp ja õige päev,” hindab teadussekretär. Samuti on muuseum teinud arvutimängus Fortnite mänguprojekti “Art Heist“, kus mängija saab varastada seintelt muuseumi maale. 

Mida kõike üldse teha saaks?

Miks digipärand aga praegu paljuski kasutuseta seisab? ERM-i teadlaste sõnul ei tea paljud inimesed lihtsalt, et näiteks nende kodukoha pärand on digitaalselt kättesaadav. Teisalt võib eeskätt vanematel inimestel nappida oskusi andmebaase kasutada. “Neile on jõukohane võib-olla lihtsalt “Nostalgilist Tartut” vaadata. Kui nad aga oskavadki ainult seda kasutada, siis nad sõltuvad sellest,” arutleb Pille Runnel.

Agnes Aljase sõnul selgus projekti käigus seegi, et hoolikat tähelepanu vajavad muuseumid ja muuseumitöötajad ise. “Peame tegelema barjääridega muuseumide sees: alates meie endi jaksust kuni inimeste digioskusteni,” osutab ta.

“Peame tegelema barjääridega muuseumide sees: alates meie endi jaksust kuni inimeste digioskusteni.” – Agnes Aljas

Näiteks selgus digiloomingu konkursi eel haridustöötajatele töötube tehes, et samal ajal kui üks muuseumi osakond digib, võib teine töötada selle nimel, kuidas noori digikeskkonnast eemale saada. “Me jookseme muuseumides erinevates suundades, nägemata, et kõik üks postdigitaalne keskkond, kus asjad on lihtsalt läbi põimunud,” sõnab Runnel.

Tema sõnul ei ole Eesti muuseumide digiteeritud kogude kasutajad jõudnud digihumanitaaria ja suurandmete ajastusse. “MuIS-i kasutatakse praktikas ikkagi selleks, et leida selle museaali info või selle küla pilt. Niisugune kasutus ühest küljest peabki jääma, aga teisest küljest – muuseumikogudel on potentsiaali ka andmeanalüüsi ja laiemate seoste uurimisel. Muuseumides on olemas kõik eeldused, et sellesse suunda areneda, küsimus ei ole võimekuses, vaid fookuses,” arutleb Runnel. 

Kui unistada, et Eesti digipärand jõuaks näiteks arvutimängudesse või teistesse loovatesse keskkondadesse, eeldab see, et mäluasutused ise mõistaksid digikasutuse võimalusi ja vorme. Katsumus ei seisne üksnes tehnilistes õigustes, vaid ka digikirjaoskuses – selles, kuidas oma kogusid, metaandmeid ja sisu mõtestatult avada ja vahendada. “Kui me ei tunne neid formaate ja kasutusviise, mille kaudu digisisu liigub ja muutub, jääme lihtsalt kõrvaltvaatajaks,” märgib Runnel. 

Muuseumide ja arhiivide digitud materjalidele otsivad kasutust paljud – teadusdirektori sõnul ei pruugi see mäluasutuste töötajatele alati meeldida. Veebist juhuslikult leitud pilte ja kujutisi jõuab veebipoodides müüdavatele kleepsudele või t-särkidele. Sageli nähakse selles Runneli sõnul ohtu, justkui konkureeriks selline toodang muuseumide endi töö ja mainega. Tegelikult on tema sõnul tegemist erinevate kasutuskontekstidega ja kõik need kasutused ei asenda ega ohusta muuseumide tegevust või eesmärke. “Oluline on mõista, et need on erinevad sihtrühmad ja erinevad kasutuse tasandid – samaaegselt võib toimuda nii süvenev uurimistöö kui ka mänguline tarbimine,” ütleb Runnel.

“Kui inimene prindib enda tarbeks kleepse või teeb muid loovprojekte, on see igati tervitatav.” – Pille Runnel

Tema sõnul on küsimus pigem selles, kuidas mäluasutused ise suudavad oma digisisu teadlikult vahendada ja raamida: millist infot, metaandmeid ja konteksti nad kasutajatele kaasa annavad. See määrab, kas pärand jääb lihtsalt kultuuripärandi andmebaasidesse, või saab osaks uuest kultuurilisest ringlusest. “Kui inimene prindib enda tarbeks kleepse või teeb muid loovprojekte, on see igati tervitatav,” selgitab Runnel. Kommertskasutus on tema sõnul aga pisut midagi muud: “Kui keegi näiteks müüb kalendrit, mis on täis muuseumikogude pilte, peab ta selle eest ka maksma.”

Samas rõhutab ta, et kõik need kasutuse vormid on lõpuks olulised – just need annavad digipärandile elu ja tähenduse. Pärand peaks temas sõnul leidma tee inimeste igapäevasesse kogemusse. “Oluline on, et meil üldse tuleks pähe pärandit kasutada – muidu ei ole kogu selle hoidmise ja digimisel tegelikult mõtet,” ütleb Runnel.