Silvia Pärmann
Igal suvel täituvad Euroopa ja ka Eesti raudteejaamad kerge ja rõõmsa elevusega – see on nende noorte saabumine jaama, kes lähevad esimest korda üksi rändama.
Nad pole turistid selle sõna vanas tähenduses, ega diginomaadid, kes otsivad WiFi ja ühiskontorite kõrval päikeselisemat elu. Nad on rongipõlvkond – DiscoverEU põlvkond – 18-aastased noored, kellel on taskus Interraili pass ja südames janu kohtumiste, kogemuste ja vabaduse järele.
Paljude jaoks on see esimene suur teekond – omamoodi täiskasvanuks saamise rituaal. Euroopa ei ole nende jaoks abstraktne poliitiline idee, vaid elav geograafia – rongiajad, hostelid ja matkarajad täis uusi tuttavaid ja juhuslikke kohtumisi, mis muudavad kõike.
Kuidas saada uusi sõpru ja värskeid kaneelirulle Oxfordis
„Ma polnud varem Eestist väljaspool rongiga reisinud,“ ütles Katrina, kes alustas selle aasta suvel oma teekonda Dublinist ja lõpetas Berliinis. „Raudteetransport on väga hästi arenenud ning sellega on mugav ja tore reisida.“
Tema marsruut kõlas nagu peatükk inglise keele õpikust: Dublin, Liverpool, Oxford, London, Berliin – linnad, mille nimed on juba ise väiksed kultuurilised laengud. Katrina tunnistas, et teda on alati tõmmanud suurlinnadesse, paikadesse, mille kohta on ta varem lugenud, et seal on toimunud mõni huvitav ajalooline sündmus, kus leiab aset teda väga puudutanud filmi või raamatu süžee jne.
Katrina kirjeldas oma ootusi täpselt nii, nagu kujutaks noor reisija ette ideaalset Euroopa filmivõttepaika: Dublinis tahtis ta „ära näha kuulsa Trinity College’i“, Liverpoolis käia The Beatles´i jälgedes, Oxford kui rahulikum ja akadeemilise meeleoluga linn, Londonis punased telefoniputkad, teatrisse minek, Natural History jms muuseumide külastamine ning lõputud suveniiripoed. Berliinis lootis ta kogeda midagi, mida ta kirjeldas kui „väga nooruslikku olustikku“.
Katrina avastas plaadipoe, kus kujutletud maailm muutus päriseks. Foto: earakogu
Kõlab nagu mõtestatud põgenemine: õpikute, raamatute ja filmide kaudu kujutletud maailm muutub lõpuks päriseks, tõeliseks vaid ühe raudteeliiniga.
Aga tegelikult? Oxfordis viis juhuslik kohtumine kohvikus Katrina ootamatult ühele kõige britilikumale seiklusele, mida üldse ette kujutada annab. „Lugesin Oxfordi kohvikus raamatut, kui minu kõrvale istusid vanemad inglise mees ja naine. Hakkasin nendega rääkima ja selgus, et naine oli stjuardess ja mees piloot, nad on juba 25 aastat abielus olnud ning tulid Oxfordi, et oma lapselapse ühe aasta sünnipäeva tähistada.“
Nemadki olid linnas turistid. See, mis järgnes, oli nagu Jane Austeni stseen, millele on lisatud Wes Andersoni värve. „Tee peale jäi üks imeliselt lõhnavate kaneelirullidega kohvik ja otsustasime koos sinna minna. Nad tegid mulle kaneelirulli välja ja rääkisime Eestist ja reisimisest.“ Kui nad lõpuks paati istusid, oli aerutajaks Katrina sõnul tema vanune nn giid, kellelt sai palju põnevat teada.
Sõit lõppes nagu head inglise vestlused ikka. „Kui paadisõit läbi sai, vahetasime telefoninumbreid ja saatsime teineteisele pilte.“
Sellised hetked korduvad üle kogu Euroopa – erinevate nägudega, aga sarnase soojusega. Võõraste lahkus, väikesed sekeldused ja sammhaaval iseseisvuse õppimine.
Paula, kes sõitis Küproselt Pariisi, jäi ühel hetkel keset reisi majutuseta, kui sõbranna Itaalias ootamatult oma küllakutse tagasi võttis. „See kõne võttis klombi kurku küll… korraks oli lihtsalt siuke tunne, et miks ma seda kõike teen, Eestis oleks nii lihtne.“
Ent selle asemel, et alla anda, sõitis ta spontaanselt Bolognasse, maksis küll plaanitust rohkem hostelitoa eest, kuid leidis ka plaanitust rohkem rõõmu kitsastel tänavatel jalutades ja pizzeriate terrassidel melu keskel viibides. „Kuu aega järjest ainult ringi tormata on võimatu,“ tunnistas ta hiljem. „Lase endal puhata!“
Itaalia toit. Foto: erakogu
Vaikne vastuhakk lendamise ajastul
Rongiga reisimine on teadlik otsus aeg maha võtta, kui kõik ümberringi kiireneb. Lennupiletid on vahel tõesti väga odavad, kuid rongisõit on muutumas noorte seas teadliku eluviisi osaks – mitte ainult keskkonnahoiu, vaid ka kogemuse pärast.
Kaupo, kes sõitis sõbraga läbi Amsterdami, Pariisi, Šveitsi Alpide südames Thuni järve ja Brienzi järve vahel asuva Interlakeni, Rooma, Veneetsia ja Viini, kirjeldas raudteed kui „väga võimas – kiire, tihe ja efektiivne“. Tartust pärit noormees meenutas, et tema esimene rongisõit viis vanaemaga Tallinna loomaaeda: „Suurlinna minek oli siis elu sündmus.“ Nüüd avastas ta Euroopa võrgustiku vägevuse.
„Rail Baltic avaks võimaluse just noortel Euroopat avastada,“ lisas ta tulevikku vaadates ja arvas, et see mõjuks positiivselt nii kultuuri säilimisele kui ka noorte kultuuriteadlikkusele.
Simona reisis Itaaliasse, Hollandisse ja Suurbritanniasse ning peab raudteed üheks kõige paremini toimivaks transpordiliigiks Euroopas. Tema sõnul andis reis talle iseseisvust ja julgust, õpetas teistega arvestama ning näitas, kui mitmekesine ja ligipääsetav võib Euroopa rongiühenduste kaudu olla. „Rail Baltic võiks küll siia noori reisima tuua,“ ütles ta kindlalt.
Need reisid avavad uue ruumitunnetuse – geograafia muutub enesele lähemaks. Viinist Zürichisse, Pariisist Prahani – Euroopa tundub väiksem ja elusam.
Üksindus, avastamine ja võõrastega rääkimise kunst
Peaaegu kõik DiscoverEU noored mainivad üksindust. Mitte kui traagikat, vaid kui midagi vältimatut ja vajalikku. „Tekkis selline oma peaga mõtlemise väsimus,“ ütles Katrina. „Sellest aitas üle saada mahaistumine ja raamatu lugemine või pereliikmetele helistamine.“ Ta lisas: „Kui mul on kellegi suhtes hea tunne ja ma usun temast parimat, usutakse parimat ka minust, ja inimesed on valmis end mulle avama.“
Paula leidis oma meetodi: naerata. „Naeratasin kõigile, et jätta võimalikult sõbralik ja suhtlemishimuline mulje (välja arvatud siis, kui see oleks olnud ohtlik).“
See on põlvkond, kes on üles kasvanud internetis, kuid ihkab taas päris suhtlust – juhuslikku, ebamugavat, inimlikku.
Kui Euroopa tundub koduna
Kõiki neid Eesti noorte rongireisilugusid ühendab tunne, et Euroopa pole enam „seal kuskil“ – see on kodu. Pärast 2004. aastat sündinud eestlaste jaoks on Euroopa Liit alati olemas olnud; nende vanemad mäletavad piirikontrolle, nemad mitte.
„Rail Balticul on kindlasti potentsiaali Eestit maailmale tutvustada,“ ütles Katrina. Paula nõustus: „Ma arvan, et Rail Baltic võib kindlasti rohkem rongireisijaid Eestisse tuua. DiscoverEU reisil olles olid inimesed Eestist väga huvitatud.“
Kaupo lisas, et rongivõrk ise on nagu utoopia – Euroopa, mis töötab, liigub õigel ajal ja toob inimesi üksteisele lähemale.
Andreas, kes reisis üksi läbi Skandinaavia, sõnastas selle kokkuvõtlikult: „Euroopa tundub korraga väiksem ja suurem – väiksem, sest liikumine on lihtne; suurem, sest saad aru, kui palju on veel näha ja mõista.“
Teekond kui haridus
Erasmuse programmid on kultuurivahetuse õppetund, aga DiscoverEU on meeleolukas väljasõidu vorm, nagu klassiekskursioon, lihtsalt ilma klassikaaslasteta. Need noored ei räägi monumentidest ega muuseumidest, vaid õppimisest – kuidas planeerida, kuidas improviseerida, kuidas hakkama saada.
„Samuti hakkas mulle tõesti lugemine meeldima!“ tunnistas Paula. Kaupo õppis kannatlikkust, Katrina usaldust. Ja Simona lisas: „Õppisin, et palju võib valesti minna, aga kui mul on hea tunne ja ma usun parimat, siis inimesed usuvad ka minust parimat.“
Võib-olla ongi see peamine, mida reisimine Eesti noortele kultuuride ja geograafia kõrval õpetada saab – et empaatia, uudishimu ja usk teistesse liiguvad ikka veel kiiremini kui ükski rong.