Herem ütles, et lõik, mis räägib kaitseväe kaadrivoolavusest ja tema esitatud hinnangust sõjalise kaitse jätkusuutlikusest on asjatundmatu ja kiuslik.
Raporti projektis seisab: “Näiteks on eelmine kaitseväe juhataja kindral Martin Herem oma ettekannetes esitanud mitmeid vastuolulisi hinnanguid ja eesmärke. Riigikogu riigikaitsekomisjonile kaitseväepersonali olukorda ja voolavust tutvustades hindas ta seda rahuldavaks või pigem heaks, kaks nädalat hiljem meedia vahendusel aga raskeks. Riigikogu eelmise koosseisu ajal, 23. märtsil 2021 toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Riigi sõjalise kaitsejätkusuutlik areng” arutelul väitis eelmine kaitseväe juhataja kindral Martin Herem riigikogu saalis, et kaitsekulutuste tõusu korral 2,6 protsendi tasemele SKT-st oleks kaitsevägi võimeline kaitsma mitte ainult Eestit, vaid kaitsevägi suudaks panustada kogu Balti regiooni kaitsesse. Vahetult enne oma ametiaja lõppu esitas ta aga oluliselt suurema kaitseväe lähiaja ressursivajaduse 1,6 miljardi euro mahus (mis esialgu oli koguni neli miljardit eurot), mida ekslikult hakati nimetama kaitseväe juhataja nõuandeks.”
Martin Herem Autor/allikas: Kaitseväe Peastaap / mil.ee
“Mäletan kohtumist riigikaitsekomisjonis hästi. Küsimus oli personali lahkumises teenistusest. Komisjonis väideti, et väga palju inimesi lahkub teenistusest. Mina vastasin, et “voolavus” ehk lahkujad ja liitujad on tasakaalus. Lahkujaid on alla 10 protsendi, mis on normaalne. Kaitseväega liitujaid on aga sama palju ja rohkemgi. Probleemne oli 50 aastaseks saavate kaitseväelaste lahkumine, mille lahendamiseks ma tegin ettepaneku, kuid millega osad komisjoni liikmed nõus ei olnud. Samuti väitsin ma, et liitujate arv peab loomulikult tänasest suurem olema, sest kaitsevägi on alakomplekteeritud. Personaliolukorda tervikuna ma heaks ei pidanud. Kui komisjon sooviks tegeleda probleemiga, siis peaks rääkima asja sisust, mitte vastandama kunstlikult minu seisukohti. Rõhutan – lahkujate hulk kuni 10 protsenti isikkoosseisust igal aastal on normaalne nähtus, kuid see üksi ei muuda olukorda rahuldavaks, ammugi heaks,” kommenteeris Herem.
“Kahtlustan rumalust või kiuslikkust”
“Lausa karjuvalt nõme on aga järgmine etteheide eelarve ja võimearenduse osas. Ma mõistan, kui tavaline riigikogu liige minu sõnumist aru ei saanud aga kindralite puhul kahtlustan ma taas rumalust või kiuslikkust,” sõnas Herem.
“Minu tookordset esinemist on võimalik vaadata internetis. Ma väitsin 2021. aastal tõepoolest, et 10 aasta jooksul 2,6 protsenti SKP-st riigikaitsele panustades suudame arendada võimeid, mis võimaldavad meil mitte ainult Eesti territooriumil tegutseda, vaid annavad võimaluse sõjaliste efektide viimiseks kaugemale ja seeläbi panustada Balti regiooni kaitsesse. Rõhutan – 10 aasta jooksul. 2024. aastal tehtud laskemoona hankimise ettepaneku eesmärk oli arendatavatele või olemasolevatele relvadele kiirendatud korras laskemoona hankimist. Üldjuhul ei räägita laskemoona seisust avalikult palju. Kuid laskemoona vajadus on olnud teada kõikidele kaitseministritele alates 2016 päris kindlasti,” ütles Herem.
Õppus Siil 2025. Autor/allikas: Mil.ee/Richard Põder
“2024. aasta ettepanek ei sisaldanud aga mitte tavapäraseid laskemoona koguseid ja hindu, vaid selgitas ka konkreetse laskemoona koguse vajaduse eesmärki ja oli seotud konkreetsete Venemaa sõjaliste vahendite konkreetsete arvudega. Mitmed komisjoni liikmed ei toetanud ettepanekut, pidasid vajalikuks täiendavaid analüüse ja juhtisid tähelepanu liitlaste rollile. Täna neid kahte ettepanekut kunstlikult vastandades jääb mulle mulje, et raporti koostajad, kas ei ole sisust aru saanud, mis oleks eriti piinlik kindralite puhul või soovitakse saavutada hoopis teisi eesmärke kui sõjalise riigikaitse arendamine.
Kokkuvõttes ei taha ma selle mitte kaitsta omi seisukohti või õigustada nende sisu. Kuid ma väidan, et kõnealuses raporti konkreetne lõik viitab rumalusele ja kiusule. Mina omakorda tunnistan, et oleksin kahtlemata pidanud sellega arvestama,” märkis Herem.
“Kas ma peaks personaalselt või läbi kohtu saama Meelis Kiililt selgituse ja vabanduse?”
Herem protesteeris ka raporti projekti lõigu suhtes, mis räägib kaitseväes ametikohtadele inimeste tööle võtmisest. “Raporti töögrupp tuvastas, et kõrgemate ametikohtade täitmisel ei lähtuta alati kompetentsist, vaid sageli poliitilisest lojaalsusest või kildkondlikest sidemetest. See viib olukorrani, kus juhtkond ei suuda kujundada selget visiooni ega saavutada ühiskondlikku usaldust. Kui riigi võtmeisikud ei oma piisavat strateegilist mõtlemist ega kommunikatsioonivõimet, tekivad infolüngad, mida täidavad kuulujutud, sotsiaalmeedianarratiivid või vaenlase infooperatsioonid,” seisab raporti projektis.
“Töögrupp olevat tuvastanud, et sageli määratakse kaitseväes ametikohtadele mitte inimese omaduste alusel, vaid tema sidemete põhjal. Nimesid või ametikohti raport ei nimeta. Seega tekib küsimus, kellest on jutt? Tõenäoliselt ei pea töögrupi liikmed silmas endi hulgas olevaid ohvitsere, kes kõik on täitnud kõrgeid ametikohti kaitseväes. Küll aga peaksid kõik ülejäänud kindralid ja admiralid, ehk ka kolonelid ja mereväekaptenid kaitseväe maine päästmiseks selgeks tegema, kes neist selle kirjelduse alla ei kuulu,” rääkis Herem.
“Dokumendi koostajad on tuvastanud, et ametisse määratakse sidemete, mitte kompetentsi põhjal. Kas ma peaks personaalselt või läbi kohtu saama Meelis Kiililt selgituse ja vabanduse, et ta ei pidanud mind silmas? Ja nii kõik teised, kes end puudutatuna tunnevad? Ja mis mõju on sellisel “tuvastusel” kaitseväe mainele? Loomulikult ei olegi suur, sest kogu “raportöörlus” tundub enamusele inimestest pehmelt öeldes napakas,” lisas ta.
Covidi mõjust kaitseväes
Järgmine Heremi üles tõstatatud teema puudutas kaitseväe poliitikat Covid-19 pandeemia ajal. “COVID-19 pandeemia ajal vallandati kaitseministeeriumi valitsemisalas lepingulisest tegevteenistusest kõik kaitseväelased ning töölt töötajad (sealhulgas ka Afganistani sõjainvaliidist veteran), kes ei olnud nõus laskma ennast vaktsineerida koroonaviiruse vastu. Selleks ajaks oli teise Karabahhi sõja ja Talibani eduka kampaania tagajärgede põhjalavalikest allikatest teada, et koroonaviiruse vastu vaktsineerimine või selle puudumine ei avalda mingit tuvastatavat mõju sõjategevuse tulemustele, kuna viirus ohustab eelkõige vanemaealisi komplekssete kaasnevate haigustega inimesi, aga mitte terveid võitlusvõimelises eas kombatante. Venemaa laiaulatusliku Ukraina-vastase agressiooni algus kinnitas selle fakti veel kord üle. Sõjateadetes ei mainitud koroonaviirust või selle mõju kordagi.”
Sõdurid. Foto on illustratiivne. Autor/allikas: Karl Jakob Toplaan
Herem ütles, et enamuse erakondade poliitikutelt ta sellist seisukohta poleks oodanud.
“Esiteks mõjutas minu teada vähemalt Ukraina sõjas Covid üsna tugevalt elavjõudu. Kaotusteks nimetatakse lisaks kadunutele, vangilangenutele, hukkunutele ja haavatutele ka neid, kes haigestumise või õnnetusjuhtumi tõttu oma ülesandeid täita ei saa. Ka ajutiselt. Mul ei ole hetkel täpset viidet, kui mälu järgi ütlen, et märtsis 2022 moodustasid külmetushaigused üle poole igapäevastest kaotustest. Et keegi siis enam Covid teste ei teinud, on üsna loogiline. Kuid väites, et Covidil mingit mõju polnud, peab vähemalt mingigi tõestuse lisama,” lausus Herem.
“Veel üllatavam on selliseid etteheiteid kuulda Eesti ohvitseridelt. Loomulikult ei teinud valdaval enamusel juhtudest Covid tervele inimesele tõsist kahju. Küll aga eemaldas haigus inimesi mõneks päevaks teenistusest. Mõnel juhul rohkem kui nädalaks,” lisas ta.
“Aastal 2021 korraldas Valgevene migratsioonirünnaku oma naabrite vastu, Venemaa valmistus sõjaks Ukraina vastu ja käitus muidu agressiivselt meie vastu. Raporti koostanud kindralid ei ole küll lisaks raporti koostamisele päriselt sõjalise valmiduse küsimustega tegelenud, kuid nii palju ju võiks ette kujutada, et sellises olukorras ei ole mingit õigust lubada päevadeks välja langeda erinevatel luure sensoritel, mis tagavad eelhoiatuse. Või näiteks kõrgemas valmiduses olevatel üksustel. Kaitseväe analüüs aga näitas, et nii võib juhtuda. Samal ajal oli meil vaja jätkata väljaõpet ja koostööd nii kaitseväe siseselt kui ka liitlastega. Vaktsineerimine toetas seda ainuüksi juriidiliselt. Jõuetuks tegevalt kurb on selgitada juba ei tea mitmes kord ja nüüd siis kindralitele, et vaktsineerimine kaitseväes aastal 2021 tagas kuus korda väiksema nakatumise taseme kui ülejäänud ühiskonnas. Kuigi raporti koostajate teenistus väeosades kujunes üürikeseks, võiks ju siiski meenuda kasarmutingimused, mis viiruse jaoks pigem inkubaatorid on. Seda enam olid meie näitajad head. Lahinguvalmiduse näitajad olid head,” kommenteeris Herem.
“Üsna ülekohtune on raportiks kutsutava teksti teisedki Covidit käsitlevad osad. Näiteks on puhas vale, et teenistusest vabastatuid hiljem tagasi ei võetud. Võeti ikka kui inimene tahtis ja sobis,” märkis Herem.
“Asjatundmatuse tipphetk”
Palju kõneainet pakkus ka kaplaniteenistuse kaotamine kaitseväest. Raporti projektis seisab: “Kaplaniteenistuse tähtsus võib tunduda rahuajal väike, kuna langenute hoolduse ning nende lähedaste teavitamisega ei ole vaja tegelda. Kui käsitada kaitseväe personali asendatavate inimühikutena, nagu teevad seda Venemaa relvajõud, siis nende hinged tõesti hoolt ei vaja. Eesti kaitsevägi ei saa endale säärast suhtumist lubada. Seetõttu hindab raporti töögrupp, et kaitseväe rahuaja kaplaniteenistuse kaotamine (tõsi, üks kaplan jäeti alles) oli viga. Sõjaajategevused on vaja rahuajal planeerida ja ette valmistada, ning kui langenute hooldusega kaplanid tegelema ei hakka, on sunnitud sellega tegelema ülemad, või tekib oht, et langenutega tegelemine lahinguväljal ei ole tagatud. Sama puudutab ka langenute lähedaste teavitamist – ka see jääb sel juhul ülemate kanda.”
Seda lõiku nimetab Herem raporti projekti teksti koostajate asjatundmatuse tipphetkeks.
“Esiteks ei ole kaplanite põhitööks langenute hooldus ja nende lähedaste teavitamine. Ei ole mõeldav, et konkreetse sõjaaja üksuse juurde kuuluv kaplan mööda Eestit ringi sõidab ja langenute lähedasi teavitab. Selline arusaam kujunebki üksikutest juhtudest rahuajal ja siis kui teemaga tegelenud ei ole. Täna rahuajal tehakse seda enamasti väeosa ülema ja psühholoogi poolt, kaasates võimalusel kaplani. Sõjaajal selline korraldus aga ei toimi,” ütles Herem.
“Teiseks on võrdlus Venemaaga äärmiselt rumal. Vene Föderatsiooni relvajõududes teenib märkimisväärselt palju kaplaneid, kuid inimesse suhtumine on meist äärmiselt erinev. Kuidas Venemaa näide siin “töötama” oleks pidanud, jääb arusaamatuks. Kuidagi on väite esitajatel võimalik ignoreerida fakti, et 2024. aastal osales õppusel Kevadtorm kaitseväe ajaloo rekordarv kaplaneid. Kaplaniteenistusele hinnangu andmisel oleks võinud intervjueerida näiteks kaitseväe peakaplanit või kirikute nõukogu,” kommenteeris Herem.
“Kokkuvõttes tundub “riigikaitseraportiks” pretendeerivasse teksti antud teema sellisel kujul sissetoomine lihtsalt ühe käepärase vahendina kellegi halvustamiseks. Aina rohkem jääb mulje, et tegemist on “kirjaga Prostokvašinost”, kus mitu tegelast on kirja kokku pannud, kuid lõpuks pole ühtegi mõistlikku inimest seda tervikuna läbi lugenud,” lausus Herem.
Riigikaitsekomisjoni liikmed Meelis Kiili ja Alar Laneman. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR
Edasi jätkus raporti projektis arutelu kaitseväe orkestri teemal: “Sama lugu on kaitseväe orkestriga. Kuigi orkestri roll võib esmapilgul näida tagasihoidlik, on sellel sõjaväelises organisatsioonikultuuris kindlad funktsioonid, mida on vaja igal juhul täita. Siia lisanduvad veel ka riiklikud tseremoniaalsed funktsioonid, mida ei ole samuti võimalik täitmata jätta. Kaitseväe orkestri kaotamine oli otsus, mis töögrupi hinnangul nõrgendas organisatsioonikultuuri ning avaldas negatiivset mõju kaitsevõime moraalsele komponendile. Rahaline sääst (orkester tegutseb ju Kaitseministeeriumi valitsemisalas sõjaväeorkestri nime all edasi ning maksumaksja kannab endiselt selle ülalpidamisekulusid) on tühine võrreldes kahjuga, mida see otsus ning sellega kaasnenud protsessid ja järelmõjud kaitsevõime moraalsele komponendile on tekitanud.”
“Täpselt nii ongi “sama lugu” – järjekordne üldsõnaline asjatundmatus,” ütles selle kohta Herem.
“Kõik riiklikud tseremoniaalsed funktsioonid on tänaseni täidetud. Väide, et nõrgestatud on organisatsioonikultuur ja kaitsevõime moraalne komponent, ei ole mitte millegagi toetatud. Ükski rahulolu- või pühendumusuuring mingeid selliseid seoseid ei näita. Ei ajateenijate, tegev- ja reservväelaste ega ametnike hulgas. Vastava uuringuta ei saagi midagi sellist väita. Seega jutt “moraalsest komponendist” on lihtsalt vilets ilukirjanduslik retoorika, mis ei tugine ühelegi faktile ja on vale pealegi,” märkis Herem.
Herem ütles, et teksti koostajad on vist eeldanud, et selline teema lisab nende etteheidetele kaalu, kuid sisus jäävad nad üllatavalt asjatundmatuks. “Enne reorganiseerimist kulus orkestrile 1,5 miljonit eurot aastas. Pärast seda aga 0,5 miljonit. 1 000 000 EURi … ÜHE MILJONILIST kokkuhoidu aastas, nimetavad “raportöörid” tühiseks. Selle “tühise” summa eest võib teenistusse võtta näiteks 30 spordiinstruktorit või psühholoogi, kellel on väga suur roll moraalsele komponendile. Kokkuhoid tuli töökoormuse vähendamisest, lepingu muutmisest ning mitmekordses esinemiste vähendamises. Seejuures lõviosa vähendatud esinemistest ei puudutanud üldse kaitseväge või riiki. Rääkides meie liitlasriikide sõjaväeorkestritest, demonstreerivad teksti koostanud isikud taaskord enda “lühinägelikkust”. Tihti on nendel inimestel orkestrites just nimelt sellised lepingud, mis võimaldavad neil tegutseda ka väljaspool kaitseväe või üksuse orkestrit,” rääkis Herem.