On ime, et 40-aastane Sergei on täna elavate kirjas, sest veel 13 aastat tagasi oli ta narkomaan ja sarivaras. Seejärel leidis ta aga usu ja tegi kannapöörde ning selle ümbersünni raames soovib juba pikemat aega saada Eesti passi. Sellele teekonnale on kuhjunud aga ridamisi kurioosseid takistusi.
40-aastane Sergei Gerdjuk, kes nooruspõlves elas kriminaali ja narkomaani elu, ei saanud tänavu kevadel Eesti kodakondsust, mida mees peab ebaõiglaseks.
“Tahan juhtida tähelepanu sellele, kuidas meie riigis suhtutakse inimestesse, kellel on selline minevik nagu minul. Pean seda ebaõiglaseks. Paljud inimesed parandavad end, loovad pere ja firma, aga kodakondsust neile ei anta, sest neil on kunagi midagi olnud,” sõnas Sergei.
Praegu Mustamäel elav n-ö halli passi omanik Sergei kasvas emaga ning juba nooruki eas sattus ta kriminaalsele teele. 13-aastaselt tarvitas ta uimasteid ja ajaks, mil mees sai 28-aastaseks, oli tal juba 11 kriminaal- ja 25 väärteokaristust.
“Ma polnud kunagi tööd teinud. Mul oli palju trahve võlgade tõttu riigi ees. Mul oli kaheksa klassi haridus. Perekonnas käitusin nii, et mind nähes nad väga ei rõõmustanud. Alati, kui vabaks sain, võeti mind vastu ärevusega,” kirjeldas Sergei.
Korduvalt vangis istunud ja ka seal uimasteid tarvitanud mees jõudis 2012. aastal arusaamale, et peab oma elu muutma. Just narkootikumidest loobumist peab Sergei tagantjärele võtmekohaks ning nõustab nüüd uimastite küüsis vaevlevaid noori. Vabadusse pääsenult on ta tutvunud nii religioossete õpetustega kui ka lõpetanud pooleli jäänud kooli.
“Tundsin nagu oleksin puudega. Kui kohtus küsiti mu hariduse kohta, valetasin alati, et olen lõpetanud üheksa klassi, ehkki tegelikult oli kaheksa ja needki lõpetamata. Läksin tagasi 9. klassi, et tunda end enesekindlalt, kui veel peaks keegi kohtus küsima hariduse kohta. Hiljem hakkas meeldima ja lõpetasin 12. klassi,” ütles mees.
Võitlus, peamiselt just iseendaga, kestab viimased 13 aastat. Selle käigus on Sergei omandanud kutsehariduse, loonud oma ehitusfirma ning saanud uued sõbrad.
“Olen teda jälginud palju aastaid ja neid samme, mida ta on astunud. Ta liigub ainult edasi. Ta liigub liiga reipalt edasi. Eksamid, õpingud, firma… Lihtsalt vaimustav!” ütles Sergei tuttav Ljubov Pljato.
Mees, keda tuttavad peavad musternäiteks, kuidas kriminaal võib aususe teele pöörduda, on aga viimased aastad heidelnud Eesti riigiga, sest halli passi omanik soovib saada Eesti kodanikuks.
Kriminaalkorras karistatu saab Eesti kodanikuks saada vaid erandkorras vabariigi valitsuse otsusega ja milleks oma reeglistik. Sergei ootas kümme aastat, et karistusregistris tema kriminaalne jälg kustuks, sooritas vajaliku kodakondsuseksami ja taotles 2022. aastal Eesti kodakondsust, aga sai endale üllatuseks ikkagi eitava vastuse.
“See on ebameeldiv, mitte solvav. Ma tean oma minevikku. Seal on teatud asju, mis ei ole väga ilusad, aga see ei näita praegust olukorda. Me muutume ja minu arvates peaksid nad mulle vastu tulema,” sõnas Sergei.
“Mis puudutab kriminaalkorras karistatud isikuid, siis on valitsus enam-vähem leppinud kokku sellise praktika: kui kergemad kuriteod ja karistus on täidetud, siis peab mööduma kolm aastat karistuse arhiivi kandmisest, kui me üldse hakkame kaaluma, et kas on erandid. Siis me hindame, et on piisav aeg kontrollida inimese õiguskuulekust kolme aasta jooksul. Natuke raskemate kuritegude puhul on see aeg viis aastat pärast karistuse arhiivi kandmist. Raskemate kuritegude puhul vähemalt seitse aastat või isegi rohkem,” lausus siseministeeriumi nõunik Siiri Leskov.
Lühidalt öeldes küsis mees kodakondsust liiga vara. Sergei arvas, et endine kriminaal saab kodakondsust küsida juba kümme aastat pärast viimast karistust ja tegelikult tuleks tal oodata veel kolm aastat.
Sergei hinnangul oli peaministri allkirjaga otsus ülekohtune, seda enam, et ükski seadus sellest kolmest aastast ei räägi, vaid see on menetluspraktika. Mees läks riigi vastu kohtusse ja võitis, aga oluline on, et kohus ei öelnud, et ta peab kodanikuks saama, vaid et riik polnud otsuse tegemist piisavalt põhjendanud ja oli jätnud tähelepanuta Sergei elustiili. Kohtuotsus sundis riiki uuesti kaaluma..
“Kohus ei saa öelda, kas otsus on tehtud õigesti või valesti. Kohus ei saa seda sisulist hinnangut hakata valitsusele andma. Tema saab ainutl vaadata, kas otsus on olnud piisavalt põhjendatud ja kas kõiki menetlusnorme on jälgitud,” selgitas Leskov.
“Arvasin, et kui tulen kohtus võitjaks, siis kohus ütleb, et ma pean saama kodakondsuse, mitte uuesti läbima sedasama süsteemi samade inimeste juures, kes on minu üle kohut mõistnud, käitunud minuga minu arvates ebaausalt ja otsustamisõigus antakse neile,” ütles Sergei.
PPA hindaski olukorda uuesti, aga teinegi kord tuli keelduv otsus. Nüüd sai määravaks, et jutu järgi pühakuks kehastunud mees oli kohtu aastate jooksul jäänud vahele nii kiiruse ületamise, punase tulega ristmikule sõitmisega kui ka telefoni näppimisega autoroolis, mida on näha isegi tema sotsiaalmeedias. Registrid seda ei näita, aga kodakondsuse taotlusel küsitakse see info välja. Kõige olulisem oli intsident aga tema Ameerika Stafforshire terjeri Dašaga. 2024. aasta juunis rebis Sergei terjer ennast rihma küljest lahti ja jooksis vastutuleva korgi suunas.
“Rihm läks katki. Jooksin neid lahutama. Mina tean, et ta pole agressiivne, aga paljud lähevad teda nähes teisele poole teed. See koeraomanik ehmus. Oma koera päästmise asemel hakkas ta telefoniga filmima. Ütlesin talle, et ta tuleks appi, aga tema jätkas filmimist,” selgitas Sergei.
Koerte rüseluse ajal tekkis Sergeil tüli korgi peremehega, mille käigus ta lõi jalaga koera omanikku, mida viimane ka filmis.
Alustati kriminaalmenetlus kehavigastuste tekitamise osas, mis lõpetati hiljem oportuniteediga.
“Läksin prokuratuuri ja nad ütlesid mulle, et me pidasime siin nõu ja tahame teile pakkuda sellist varianti, et me ei anna asja kohtusse, vaid te lihtsalt maksate kinni telefoni ekraani paranduse, mis maha kukkudes katki läks ja tasute menetluskulud tehtud töö eest. See läheb riigi tuludesse. See oli kokku umbes 900 eurot,” ütles Sergei.
“Meie konkreetselt vaatame ju fakte. Kui ta läks oportuniteedile, siis ta võttis teo omaks. Kui ta süüdi ei oleks, siis ta ei oleks olnud nõus lõpetama ja kohtusse läinud ja oleks selgunud tõde,” sõnas Leskov.
Mees, kes oli varem korduvalt seadustega pahuksis olnud ja soovis Eesti kodakondsust, saavutas kohtu teel küll Pyrrhose võidu, aga ajal kui pidi olema tõeline kukupai, sattus uutesse sekeldustesse ja peab nüüd vähemalt kolmeks aastaks kodakondsusest suu puhtaks pühkima.
“Erandina saabki anda kodakondsust siis, kui kriminaalkaristuse karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi, süüdlase isik seda võimaldab ja kuritööd samamoodi. Kui inimene hiljem, näiteks aasta jooksul, paneb korduvalt toime, kas punase tulega üle tee sõitmise või kiiruseületamised, siis me ei saa väita, et nüüd on ta õiguskuulekas,” ütles Leskov.