Vanameister Grishami «Camino saar» tuleb uustrükina, ent väärib meenutamist ja soovitamist mitmel põhjusel. Esiteks meeldivad mulle kangesti raamatud, kes elavad raamatupoodide ja raamatukogude ning antud juhul ka kirjanike maailmas. See on küll libe tee – vähe on tüütumat kirjandust kui kirjaniku kirjutamisest ja sisekaemusest heietav kraam. Grisham teadagi libedale teele ei lähe, pakub meeldiva põiknemise oma tuntud headuses juriidiliste põnevike sissetöötatud rajalt, säilitades samas pingsuse ja köitvuse. Kellele jutuvestja andi on antud, sellele on. Vahel tuleb eriti hästi välja, vahel lihtsalt hästi. «Camino saar» kuulub Grishami paremikku. See vanaraamatute ja käsikirjadega soperdamine ja eriskummaliselt värvikas elu, mis kirjavara ümber käib, on lihtsalt niivõrd võluv. Olgu veel mainitud, et kahe suurkirjastuse koostöös valmiv sari «Oma hetk», milles Grishami raamat juba kümnes, on samuti üks šarmantselt eklektiline kokkupanu – siit reast leiab ilmselt iga lugeja mõne teose, mis (taas)avastamist väärib.
Kui pealkirjaks on «Atmosfäär. Armastuse lugu», siis nii mõneski lugejas võivad kerkida teatud eelarvamused. Hajutagem neid. Armastuse lugu on siin kohe kindlasti, kuid veel enam on kosmost ja astronautikat ja sedasorti asjatundlikku põnevust, mis võiks nakatada väga mitut masti maitsetega inimesi. Noh, enam pole nood ajad, mil noored tahtsivad kosmonautideks saada, juutuuberid ja muu sääne värk lendab tänaba kõrgemalt, kuid egas püüd salapäraste kõrguste poole kuhugi kadunud ole. Kelles seiklusjanu ja kaugete/kõrgete kohtade edumeelset romantikat sees on, võiks «Atmosfääri» küll ette võtta.