“Nad tolmuks saavad”
Režissöör: Carlos Marques-Marcet

Eks festivalide avafilmidega on alati igavene jant, sest nad peavad justkui kõnetama laiemat publikut, olema seejuures ehk isegi pisut poleemilised, et oma kohta fanfaaride keskel välja teenida, aga samas ei tohiks olla ka liiga veidrad, et publikut pidulikkuse oreoolis mitte liialt ära ehmatada. Need eeldused on üldjuhul üksteist välistavad ning olen korduvalt mõelnud: äkki ei olegi olemas õiget linateost, millega filmifestivali avada? Liiga palju erinevaid inimesi, liiga suur tähelepanu, liiga palju väliseid tähendusi, mille kõige all vajub film ise lõpuks kokku.

Kõik see juhtus ka Carlos Marques-Marcet’i filmiga “Nad tolmuks saavad”, mis juhatas üsna julgelt ja omanäoliselt sisse tänavuse Katalaani fookuse, aga ma ei ole päris kindel, kas üks sissepoole pööratud muusikaline kammerdraama oli praegu kõige õigem valik kroonijuveeliks. Siin vaadatakse häbitult otsa surmale ja võetakse eutanaasia-küsimus mikroskoobi all väikesteks kildudeks laiali, seda tehakse sügavmusta huumoriga, kuid see kõik mõjub pisut… skemaatiliselt? Ehk ongi asi liigses pühalikkuses, mis avamisel tekib, kuid hetkel oli selle huvitava teemapüstituse kiuste stsenaarium välja arendmata, dialoogid jäid suurelt osalt tooreks ning ootamatult vähe tegeleti tunnetega, rohkem lihtsalt markeeriti mingeid dilemmasid ja keerulisi küsimusi, aga neist tuhiseti kiirelt üle.

“Nad tolmuks saavad” Autor/allikas: Kaader filmist

Õnneks seisab selle kõige keskel Hispaania kino legend Ángela Molina, kes vajutab siin gaasi mõnuga läbi põranda: tema mäng on korraga uskumatult ekspressiivne, ta teeb suuri poognaid ja ei karda kombata piire, kuid teisalt tuleb tõeline sügavus välja hoopis väikestes detailides, mida ta samavõrd hästi tabab. Väikese silmatõmblused või rahutu staatilisus, millega ta mingites olukordades justkui eimidagi tehes kogu tähelepanu endale koondab.

Aga muusikal? Tõepoolest, elus esimest korda pean tõdema, et oleksin vajanud rohkem muusikanumbreid! Hetkel on need kolm-neli muusikalist vahepala, mille autor on ka festivali avamisel üles astunud Maria Arnal, küll huvitavad eksperimendid, kus seguneb elektroonika ja rahvamuusika, saates kaasaegne tants, kuid need lahustuvad ülejäänud filmi keskel niiviisi ära, et tugevamat kaalu neil siiski pole.

“Nad tolmuks saavad” linastub 11. novembril kell 18.00 Apollo Kino Plazas ja 23. novembril kell 15.00 Apollo Kino Plazas.

“Heli ajalugu”
Režissöör: Oliver Hermanus

Kes oleks arvanud, et pärast üsna pehmet, kuigi igati korralikku telesarja “Normaalsed inimesed” saab Paul Mescalist autorikino lemmiklaps? Kui näen teda jälle mõne järjekordse tipplavastaja uue linateose peaosas, kujutan ette, kuidas ta telefon on pidevalt punases ja pakkumisi lendab uksest ja aknast, nii Mescalil endal kui ta agendil on aga vist hea nina, sest ühtki lootusetut möödalasku ta karjäärist praegu naljalt ei leiagi. Huvitava kõrvalliinina hakkavad aga vaikselt joonistuma välja LGBT-filmid, kõigepealt “Kõik me võõrad” koos Andrew Scottiga ning nüüd siis “Heli ajalugu”, kus ekraanipartneriks John O’Connor, kelle jaoks tegu samuti juba mitmenda kahe mehe suhteid lähemalt uuriva filmiga.

Oliver Hermanus jätab enda filmis meelega enamus asjad ütlemata ning see on kahtlemata üks “Heli ajaloo” vooruseid: vastamata küsimustest, sõnastamata tunnetest ning allasurutud ihadest saab Esimese maailmasõja varjus motiiv, mis jääb vaatajat ka pärast filmi lõppu pikaks kriipima. See on lugu kahest tudengist, kellevaheline kirg jääb neid kogu eluks saatma, aga enamasti lihtsalt taustale kajama sõnulseletamatu igatsusena, mille poole mõlemad justkui üritavad küündida, seda alla suruda või millegi muuga asendada, kuid tulutult.

“Heli ajalugu” Autor/allikas: Kaader filmist

Seda kõike raamis omamoodi rännak läbi 20. sajandi alguse Ameerika maapiirkonna, kus siis Mescali ja O’Connori kehastatud tegelased salvestavad vahasilindritele kohalike inimeste sügavalt isiklikke rahvalaule, mis on omamoodi sümbol nende enda suhte kohta: emotsioonid, mis on kuhugi salvestatud, aga mis tõstetakse pärast jäädvustamiks pikaks ajaks kuhugi hoiule, teiste silmade eest varjule. Aga miks siis võtta ette rännak, kui need salvestused lõpuks kuhugi ei jõua? Sama võib ju küsida, et miks me kedagi armastame, kui me neid tundeid kunagi välja näidata ei saa?

Võimalik, et Hermanus ei ole lavastajana leidnud päris veenvat lahendust, kuidas nende paradoksidega tegeleda ning kohati jääb film oma eepikas lihtsalt toppama ning ei suuda ära põhjendada, miks oli vaja skaala niivõrd isikliku loo puhul sedavõrd suureks ajada, aga mingeid hingekeeli suudab “Heli ajalugu” lõpuks ikkagi liigutada. Kindlasti mitte Mescali parim töö, aga siiski kinnitus, et tema asjadele tasub endiselt võimalus anda.

“Heli ajalugu” linastub 11. novembril kell 20.30 Apollo Kino Plazas ja 21. novembril kell 20.30 Apollo Kino Solarises.

“Kiievi tort”
Režissöör: Mykyta Lyskov

Kui soovime rääkida sellest, kuidas ja mil määral Eesti toetab praegusel hetkel Ukrainat, siis peab sellesse punti kahtlemata siduma ka Mykyta Lyskovi “Kiievi tordi”, sest mingis mõttes ei oleks meil mingit kohustust sellist projekti enda tiiva alla võtta, aga Eesti Joonisfilm avas lahkelt enda uksed. Tulemuseks on erakordselt aus vaade Ukraina argireaalsusele, kus ei ole grammigi patriotismi ega uudisfooni kõmulisust, vastupidi, pigem näidatakse näpuga sealsele korrumpeerunud poliitikale, igapäeva absurdikoomikale ning lõhkikistud perede kurbreaalsusele.

Ehk siis selgituseks: “Kiievi tordi” autor on Ukraina režissöör ning hinges on see ikkagi ennekõike ukraina tiim, kuid Eestist on tulnud kogu filmi tehniline tiim, kes aitas Lyskovi pöörase idee ellu viia. Samas aga on meie enda hinnatud animapärand kahtlemata omamoodi vundamendiks sellele filmile, sest priitpärnalik essents – või ka kasparjancislik sümbolism – torkab siit üsna tugevalt silma. Ühelt poolt esindab seda mõnusalt totter sürrealism, aga veel enam markeerib seda lopsakas koledus, mida ei üritata kordagi ka varjata.

“Kiievi tort” Autor/allikas: Kaader filmist

Ma ei pea siin silma sõjakoledusi, purukspommitatud maju või laibahunnikuid, vaid siin on kõik universaalselt ja ilmeksimatult kole: inimesed on lopergused ja laialivalguvad ebardid, kes vohmivad näost sisse halli haisvat löga ning korter, milles nad elavad, on räämane urgas. Muidugi on selles kõvasti groteski, aga vajame praeguses üleküllastunud infomeres ka selliseid reaalsusekompassi uuesti paika kruttivaid sähvatusi nagu “Kiievi tort”, mis lööb korraks pildi klaariks. Sest kes meist ei kardaks teravate hammastega lõugu laksutavat elektriarvestit? Õudusunenägude materjal.

“Kiievi tort” linastub 11. novembril kell 18.00 kinos Artis.