Ukraina meedikud teatavad üha enamatest gaasgangreeni juhtumitest – seisundist, mis oli kunagi tihedalt seotud Esimese maailmasõja kaevikutega ja mida pikka aega peeti Euroopas peaaegu täielikult likvideerituks.
Bakteriaalne infektsioon, mis hävitab lihaskoe surmava kiirusega, on Ukrainas taas levinud tänapäevase kaevikusõja karmi reaalsuse tõttu.
Sõjaväemeedikud ütlesid väljaandele Telegraph, et droonisõda on muutnud haavatud sõdurite evakueerimise peaaegu võimatuks – seetõttu levivad murettekitava kiirusega juba ajalooõpikutesse kantud nakkused.
„Me näeme vigastuste tüsistusi, mida pole sõja ajal ükski elusolev inimene kunagi näinud,” ütles Alex, välismaalasest vabatahtlik meedik Zaporižja oblastis.
„Sellist tüüpi hilinenud evakuatsiooniaega pole viimase 50 aasta jooksul nähtud – ilmselt pärast Teist maailmasõda ja võib-olla isegi mitte sel ajal. Ja me näeme patoloogiat, mida pole kunagi varem nähtud,” rääkis ta.
Gaasgangreen on raske lihasinfektsioon, mille põhjustavad peamiselt bakterid Clostridium, mis on nime saanud naha alla tekkivate gaasimullide järgi.
Clostridium’i bakterid arenevad hapnikuvaeses, surnud koes, põhjustades patsiendil gaasi liikumisega tugevat valu, turset, kudede värvimuutust ja lõhenemistunnet.
Tavaliselt tekib gangreen halva verevarustuse tagajärjel, ei hõlma bakteriaalseid toksiine ega gaaside teket ning areneb palju aeglasemalt kui gaasgangreen.
Nakkus tekib tavaliselt pärast traumaatilisi vigastusi, näiteks sügavaid laske- või plahvatushaavu, eriti kui arstiabi viibib, nagu on Ukrainas tavaline.
„Meie haiglasse tulevad inimesed, kes on paar nädalat tagasi vigastada saanud, istuvad lihtsalt maa-alustes stabiliseerimispunktides ja keda hoitakse elus nii hästi kui võimalik,” ütles Alex.
„Gaasigangreenist räägitakse vaid koolis… Ukrainas aga näeb seda, sest inimesed istuvad selliste haavadega ega saa korralikku ravi – neid lihtsalt ei saa piisavalt kiiresti haiglasse viia, et neid korralikult ravida,” märkis ta.
Gaasgangreeni ravi on keeruline ja paranemine pole kaugeltki garanteeritud isegi parimates haiglates.
„Tavaliselt hõlmab gaasgangreeni ravi kirurgilist debridementi [nakatunud liha eemaldamist] koos väga tugevate intravenoossete antibiootikumide annustega,” ütles Londoni King’s College’i mikrobioloogia vanemlektor dr Lindsey Edwards.
„See on äärmiselt eluohtlik infektsioon: ravimata jätmisel on suremus peaaegu 100 protsenti,” sõnas ta.
Kuid Ukrainas on debridement, nagu ka antibiootikumide sihipärane kasutamine vigastusejärgsel perioodil sageli peaaegu võimatu piiratud juurdepääsu tõttu laboritele.
„Tavaliselt skriinitakse mikroobe, kultiveeritakse neid ja kasutatakse erinevaid tehnikaid, et teha kindlaks, kas esineb ravimiresistentsust,” selgitas dr Edwards.
„Samuti testitakse, millised antibiootikumid on kõige tõhusamad… Muidugi pole seda kõike võimalik teha keset eikusagit asuvas välihaiglas,” lausus ta.
Gaasgangreeni seostatakse ajalooliselt Esimese maailmasõjaga seoses lahinguvälja tingimuste, raskete vigastuste ja piiratud arstiabi ainulaadse kombinatsiooniga.
Sõdurid võitlesid mudastes, märgades kaevikutes ja põldudel, mida sageli väetati sõnnikuga, mis mõlemad kandsid Clostridium’i baktereid.
Mürsud, kuulid ja šrapnellid põhjustasid sügavaid ja keerulisi haavu ulatusliku surnud koega, luues ideaalse keskkonna bakterite vohamiseks.
Evakueerimine ja kirurgiline sekkumine viibisid sageli ning ilma kiire haavapuhastuseta levisid infektsioonid kiiresti.
Antibiootikumid polnud veel saadaval ja haavahügieen oli algeline.
„Ajalooliselt on seda peetud Esimese maailmasõja aegseks nähtuseks. Sellest ajast alates on see muutunud palju haruldasemaks, peamiselt tänu varajasele haavade puhastamisele, õigeaegsele operatsioonile, antibiootikumidele ja paremale haavade ravile,” selgitas Afganistanis teeninud ortopeediline konsultant ja meditsiinitöötaja 202. välihaiglas Alastair Beaven.
„Kõik need meetmed nõuavad aga märkimisväärseid ressursse, sealhulgas meditsiinilist tuge, logistikat ja võimet kannatanuid kiiresti transportida,” rääkis ta.
Teises maailmasõjas vähendas antibiootikumide kasutuselevõtt dramaatiliselt suremust lahinguväljal esinevatest infektsioonidest.
Tänapäeval aga võimaldavad Ukrainas evakueerimise ja antibiootikumidega seotud probleemid taas esile kerkida haigustel, mida kunagi peeti ajalooks.
Ravimiresistentsus on nüüd tõsine probleem, ütles dr Edwards. „Kui ilmneb tüvi, mis on antibiootikumidele resistentne, muutub ravi palju keerulisemaks.”
Antimikroobne resistentsus (AMR) Ukrainas kasvab konfliktidega seotud vigastuste, hilinenud või mittetäieliku antibiootikumravi, häiritud tervishoiuteenuste ja laia toimespektriga antibiootikumide sagedase kasutamise tõttu, mis kõik soodustavad ravimiresistentsete bakterite levikut.
„Üks suurimaid probleeme, millega me silmitsi seisame, on antibiootikumiresistentsuse tohutu kasv,” ütles Alex.
Droonirünnakud on sundinud inimesi ka maa alla. „Kui sa astud avamaale, tapab droon sind. See pole liialdus,” ütles Alex.
Ta lisas, et suurem osa arstiabist toimub nüüd mahajäetud hoonete punkrites ja keldrites – ainsad kohad, kuhu droonid ei pääse.
Üks meedik, kes hiljuti ühest sellisest ajutisest kliinikust naasis, ei käinud peaaegu kolm nädalat maapinnast kõrgemal, sest see on lihtsalt liiga ohtlik.
Alexi sõnul on need maa-alused rajatised gaasigangreeni põhjustavate tüsistustega toimetulekuks halvasti varustatud.
„Nad teevad nn kahjustuste kontrollimise operatsioone,” ütles Alex. „See tähendab põhimõtteliselt ainult kõige kiireloomulisemate, eluohtlike vigastuste parandamist esimese 24–48 tunni jooksul.
Ravimid on sageli ka mittesteriilsed ja isegi nende varustamiseks vajalike vahendite kohaletoimetamine on äärmiselt keeruline, kuna konvoid ja sõidukid on sageli sihtmärgiks,” ütles Alex.
Beaven lisas: „[Aga] mida kauem oodata, seda piiratumaks muutuvad ravivõimalused surnud ja sureva koe progresseerumise tõttu… peamiseks mureks saab infektsioon seda tüüpi haavade korral.”
Alexi sõnul on kirurgide meeskonnad nüüd valmis ja ootavad elupäästvat ravi, kuid ootavad patsiente tundide kaupa, sest evakueerimine on liiga keeruline.
Kui Telegraph temaga eelmisel nädalal rääkis, olid evakueerimised juba graafikust kaheksa tundi maas.
Mõju inimeludele on olnud laastav.
„Näeme üha rohkem inimesi vigastustega, mis peaksid olema üleelatavad – näiteks amputatsioonid või juhtumid, kus keegi vajab lihtsalt vereülekannet – ja kes surevad lahinguväljal,” ütles Alex. „Nii paljusid neist ei saa õigel ajal evakueerida ja nad lihtsalt ei jõua kohale.”
Loe lisaks
Discover more from eestinen
Subscribe to get the latest posts sent to your email.