Donbassis kestavad tulised lahingud. Venemaa ründedroonide ulatuses asuvad linnad ja külad jäävad inimestest tühjaks, kuigi seal on veel alles elekter ja gaas.
Kuu aega tagasi nägime operaator Tarmo Aarmaga esimest korda Donbassi maanteedel droonivastaseid võrke. Nüüd on nendega kaetud peaaegu kõik rindeäärsed teed.
Kui võrke ei ole, siis kõige ohutum viis liikuda, on sõita sõjaväelaste auto taga, millel on katusel droonivastane seade. Veel parem on, kui kastis on paar meest relvadega. Nende poiste kaitsva tiiva all me jõudsimegi Mõkolaivkasse. See on Slovjanski eeslinn, kus peaaegu kõik elanikud töötasid ühes viimastest Donbassi elektrijaamadest.
Slovjanski soojuselektrijaam asub 18 kilomeetri kaugusel rindejoonest, nii et see oli ainult aja küsimus, millal siia midagi kukub. Ja kukkuski eelmisel nädalal.
Nüüd tuleb elekter siia mujalt Ukrainast. Selleks on remondimehed sunnitud kogu aeg taastama elektritaristut. Sama olukord oli siin täiemahulise sõja alguses, kui venelaste väed asusid siit vaid mõne kilomeetri kaugusel.
“Seal on jõgi. Nad olid siit paari kilomeetri kaugusel, võib-olla isegi vähem. Siis olid suurtükid, mis ulatusid siiani. Muidugi lasti nii meie elektrijaama, kui ka Mõkolaivka pihta,” rääkis remondimees Vitali.
Ta lisas, et olukord paremaks ei ole läinud. “Droonid kogu aeg lendavad siin. Kogu aeg,” ütles ta.
Ljudmila lisas, et ohus on lihtsad inimesed. “Ja nad tabavad kohti, kus on lihtsad inimesed. Kus ei ole sõjaväelasi, vaid on tavalised inimesed. Kuidas seda mõista, et nad lasevad rahva pihta?”
Ljudmila ja tema pensionäridest sõbrannad ei taha Mõkolaivkast lahkuda, vaatamata üleskutsetele evakueeruda. Nende peamine probleem on, kuidas üle elada tulevane talv.
“Keskkütet veel ei ole. Õnneks on meil nii ilus sügis. Korteris panen vahepeal soojendama gaasiboileri või gaasipliidi,” märkis Nadežda.
Gaas on veel siin alles. Elektriga on probleemid – kokkuhoiu mõttes lülitati Mõkolaivkas välja kõik liftid.
“Tema on 74, tema 78, tema üle 80. Ja me lähme jala. Aga mis meil teha? Leiba on vaja, peame ostma midagi poest,” ütles Ljudmila.
Kõrvalpoes leiba aga ei ole, on ainult maiustused. Müüja Ljudmila kurdab, et ostjaid jääb vähemaks.
“On, aga paljud lähevad ära. Pärast seda, kui meie elektrijaama tabas kolm liugpommi ja ka elumajad said tabamusi, hakkasid kõik kartma,” sõnas Ljudmila.
Sõja alguses Ljudmila lootis, et äkki sõjategevus vaibub. “Alguses käisid läbirääkimised. Me ootasime, et nad lepivad kokku. Nüüd ma saan aru, et nad räägivad seal oma asjadest, mitte inimeste eludest,” märkis ta.
Ljudmila püüab hoida sidet oma õe ja emaga, kes elavad okupeeritud Donetskis. Kuid rääkida nendega sõjast ta ei riski – ta on veendunud, et kõiki jutte kuulatakse pealt.
“Me nendel teemadel üldse ei räägi, sellepärast, et ei tohi. Nemad saavad aru, et ei tohi, ja mina saan aru, et ei tohi. Küsime ainult, kuidas tervis, kuidas läheb? Nemad elavad meile kaasa, meie elame neile kaasa,” rääkis Ljudmila.