Rahvusringhääling levitas Charlie Kirki mõrva käsitlenud kajastustes eksitavat troopi transinimeste vägivaldsusest. Juhtumi täpsem analüüs paljastab, kuidas ERRi toimetajad langesid kergekäeliselt ühe äärmusliikumise punutud lõksu ega ole suutnud siiani oma toimetuslike eksimuste eest lugejate ees korrektselt vabandada.

12. septembri hommikul kell seitse avaldas ERRi uudisteportaal artikli pealkirjaga „Kirki tapja laskemoonale olid graveeritud transsoolisust pooldavad sõnumid”. Selle ERRis faktina esitatud väite allikaks oli The Wall Street Journal, ainult et USA ajalehe sõnastus oli ettevaatlikum: „väideti olevat” muutus ERRi tõlgenduses kindlaks kõneviisiks – „olid”.

Samal ajal oli ingliskeelses meedias juba ilmunud kirjeldusi selle kohta, mida kuulidel väidetavalt nähti: „Hey fascist! Catch!”, „OwO what’s this?”, „Bella ciao”, „If you read this, you are gay lmao”. „OwO what’s this?” on fraas, mis pärineb furry’de subkultuurist ja on kujunenud irooniliseks väljenduseks liialdatud naiivsuse või üllatuse korral, toimides ka selle kogukonna internetikeele paroodiana. „Bella ciao” on teise maailmasõja ajast pärit Itaalia partisanide laul, millel on siiani vasakpoolsete protestide repertuaaris oma koht, samuti on see populaarne viide videomängule „Far Cry 6” ning seda kasutatakse paremäärmuslikes meemikeskkondades ja playlist’ides algse konteksti vastu pööratuna – selle juurde tulen hiljem tagasi. „If you read this, you are gay lmao” on trolliv internetinali, mitte poliitiline avaldus. Neist fraasidest ei saa välja lugeda seost transinimeste ega nende õigustega.

Kirki tapmise ametlikku motiivi pole politsei oktoobri lõpu seisuga avalikustanud, ometi rippus vale sisuga pealkiri ERRi portaalis suure osa päevast. Päeva jooksul lisati „transsoolisust pooldavate sõnumite” väite ette tagasihoidlik „väidetavalt”, õhtul korrati sisu „Aktuaalses kaameras”, kuigi mingit sõltumatut kinnitust sellele ei paistnud olevat. Valeinfot esitleti neutraalsena. Halb tõlge, mis muutus valeinfoks – ja valeinfo, mis sai poliitiliseks sõnumiks riigis, kus Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti (FRA) 2019. aasta uuringu järgi on iga viies transinimene kogenud füüsilist või seksuaalset rünnakut ja viimase avaliku arvamuse uuringu järgi „pidas transsoolisust vastuvõetamatuks” 39% inimestest. FRA 2023. aasta uuringu kohaselt on Eesti LGBT kogukonnast 39% kogenud diskrimineerimist, 49% on mõelnud suitsiidist. Nii kehvi vaimse tervise probleemide näite seostatakse vähemusstressiga ehk kroonilise pingeseisundiga, mida põhjustavad ühiskondlik vaenulikkus ja stigmatiseerimine ning millesse kahtlemata panustab transinimestevastase vaenu foon avalikus ruumis.

Kuidas selline tõlgendus väljaandesse jõudis?

ERRi välisuudiste toimetaja töö näib olevat kokkuvõttes midagi sellist: võta mõnest ingliskeelsest allikast artikkel, tõlgi, lisa allikas ja avalda ruttu. Kiirus ja ignorantsus – või mõnel juhul ka sihilik valik – loovad pinnase, kus meemid ja iroonilised fraasid, puudulikud teadmised internetikultuurist ja äärmusliikumistest hakkavad tõlkes oma elu elama. Juhuslikule märksõnade kogumile lisatud tõlgendus „transsoolisust pooldavad sõnumid” annab sündmusele eksitava ideoloogilise ambitsiooni – nüüd pole pealkiri enam lihtsalt tõlkeviga, vaid Eesti avalikus ruumis toodetud väärinfo. Kuna õhtul korrati väidet „Aktuaalses kaameras”, andis see paremäärmuslikule narratiivile ka telemeedia autoriteedi.

Kõnekas on seegi, et algallikas muutis samal päeval ERRi vahendatud tõlkeuudisega võrreldes ettevaatlikumalt sõnastatud artiklit veelgi ettevaatlikumaks, tunnistas eksimust ja tegi paranduse. Ma ei taha öelda, justkui The Wall Street Journal oleks eeskujulikult käitunud, aga vähemalt on väljaanne püüelnud läbipaistvuse poole. ERR muutis vaid sõnumi vormi, lisades sõna „väidetavalt”. Sisu – mulje, nagu mõrval oleks olnud midagi pistmist kellegi transidentiteediga – jäi alles. Sellisel tasemel viga osutab toimetuse süsteemsele puudujäägile, mitte juhuslikule eksimusele. 

Hiljem muutis ERR pealkirja nii, et „transsoolisust pooldavad sõnumid” asendusid „fašismivastaste sõnumitega”. Ka see polnud kinnitatud info, pole seda siiani. Kuulidele graveeritud fraaside kohta on hoopis öeldud, et need on trollimeemid, mitte selgelt tuvastatava poliitilise sisuga loosungid. ERR ei teavitanud muudatusest ega selgitanud, miks sõnastust muudeti, vaid jättis mulje, et nüüd on fakt täpsustatud, kuigi eksitus asendati teise kontrollimata versiooniga.

Ja 13. septembri „Aktuaalses kaameras” korrati uus versioon taas üle sõnastuses „millele olid graveeritud fašismivastased sõnumid, transsoolisi pooldavaid sõnumeid vastupidiselt algselt levinud infole ei olnud”. Mõlemale eksimusele, mis leidsid aset kahel järjestikusel päeval, juhtisid aktiivsed inimesed korduvalt tähelepanu nii otse toimetusega ühendust võttes kui ka avalikult sotsiaalmeedias. Fašismivastastele sõnumitele viitav pealkiri on ERRi veebiportaalis siiani alles.

Juhtum on näide suuremast probleemist meedia toimemehhanismides, millesse äärmusliikumised valeinfo levitamisega sekkuda püüavad.

Meemikultuuri strateegiline kasutamine

See juhtum on näide suuremast probleemist meedia toimemehhanismides, millesse äärmusliikumised valeinfo levitamisega sekkuda püüavad. Groyper’id – paremäärmuslik noortevõrgustik, mis on koondunud neonatsist mõjuisiku Nick Fuentese ümber – on aastaid kasutanud irooniat ja meemikoodi sihilikuks eksitamiseks. 2019. aastal korraldas Fuentes nn groyper’i-sõdade kampaania, mille käigus ta toetajad tungisid Charlie Kirki avalikele üritustele, et diskrediteerida Kirki kui liiga leebet konservatiivi, kes ei toeta valget natsionalismi piisava innukusega. Nad esitasid provokatiivseid küsimusi immigratsiooni, Iisraeli ja LGBT teemadel, mille eesmärk oli näidata Kirki reetlikuna ja saada meediakajastust, mis tooks liikumisele rohkem järgijaid. Fuentes on selgitanud: „Iroonia on nii oluline, sest see on meie vaadete kaitsekilp, mis võimaldab neid usutavalt eitada. Paljude teemade puhul vajad natuke manööverdamisruumi.” Nende strateegia ei eelda mõistmist, vaid valesti mõistmist. Groyper’ite strateegia sarnaneb krüptofašistlike võtetega, mida Elise Rohtmets on kirjeldanud ka Eesti kontekstis. Kui ERR tõlgib meemide virvarri „transsoolisust pooldavateks sõnumiteks”, täidab ta groyper’ite eesmärki: annab mürale poliitilise telje ja meedia usaldustempli. Kui meediaväljaanne tõlgendab trollimist poliitilise sõnumina, julgustab ta tahes-tahtmata sarnaste taktikate kasutamist.

ERRi pealkiri ei näi olevat lihtsalt tehniline viga, mida ikka juhtub. Sellise vea mõju ei saa lahutada laiemast kontekstist: Charlie Kirk ise aitas oma väljaütlemistega kujundada transinimesi dehumaniseerivat diskursust. Ta on nimetanud transinimesi „Jumalale vastikuteks” ja kutsunud üles Nürnbergi stiilis kohtupidamistele soolist üleminekut toetavate arstide üle, samuti öelnud, et transinimeste eest tuleks „hoolitseda viisil, kuidas me hoolitsesime selliste asjade eest 1950ndatel ja 1960ndatel”, viidates ajastule, mil transsooliste inimeste suhtes pandi toime kõikvõimalikku meditsiinilist vägivalda, sealhulgas lobotoomiat, elektrišokke ja sundhospitaliseerimist. Selline retoorika ei ole lihtsalt jõhker, vaid väga ohtlik. Algses artiklis sisaldunud transinimestevastast vaenu võimendavate sõnumite tõlkimine ja levitamine ei ole faktiviga, vaid osa suuremast keelepõhisest vägivallamehhanismist.

Groyper’ite strateegia ei eelda mõistmist, vaid valesti mõistmist.”

Stohhastilise terrorismi loogika

Diskursiivne vägivald viitab keelekasutusele, mis dehumaniseerib ja õhutab vaenu, kuigi ei sisalda otsest üleskutset vägivallale.[1] Selline keelekasutus loob pinnase loogikale, mida on nimetatud „stohhastiliseks terrorismiks”, ehk nähtusele, kus viha ja dehumaniseeriva retoorika korduv kasutamine suurendab statistiliselt vägivalla tõenäosust, kuigi üksikuid rünnakuid ei ole võimalik ennustada. Teisisõnu, isegi kui enamik inimesi, kes sellise sõnumiga kokku puutuvad, ei pane toime vägivalda, kasvatab sõnumi võimendamine statistilist tõenäosust, et vähemalt üks inimene seda teeb. 

ERRi pealkiri – kohmakas, aga avalik-õigusliku meedia pitsatiga – toimis selle mehhanismi osana: andis äärmuslikule spekulatsioonile autoriteedi ja sidus vägivalla transinimestega. Pealkirjad teadupärast toodavad reaalsust. Lugeja näeb pealkirja enne, kui ta jõuab artiklini, ja paljudel juhtudel ta sisuni ei jõuagi, vaid teeb järeldused pealkirja alusel. Kui meedia seob transinimesed diskursiivselt tapmise ja vägivallaga, toetab see olemasolevaid vaenulikke eelarvamusi ja nende inimeste seisukohti, kes niigi otsivad kinnitust, et ühiskondlike probleemide lahendamisele aitab kaasa vähemuste õiguste piiramine.

Vägivalla ohvrid, mitte toimepanijad

ERRi pealkiri ei olnud üksikjuhtum ka selles mõttes, et see sobitub üldisemasse vaenumustrisse, mille osana transinimesi süstemaatiliselt vägivaldsuses süüdistatakse. USA ekstremistide ja tulistajate uurijad on korduvalt rõhutanud, et transidentiteet ei ole vägivalla riskitegur – vastupidi, transinimesed on ülekaalukalt vägivalla ohvrid, mitte toimepanijad. Näiteks USAs viimase 12 aasta jooksul toimunud 5748 massitulistamise juhtumi seast viie toimepanijaks (0,1%) on olnud transsoolised inimesed. Paremäärmuslikud ja konservatiivsed meediakanalid on kõigil neil kordadel serveerinud toimunut kui tõendit, et transidentiteet on ohtlik, mitte rääkinud vägivallaakti toimepanijate äärmuslikest vaadetest. 

Diskursiivne vägivald viitab keelekasutusele, mis dehumaniseerib ja õhutab vaenu, kuigi ei sisalda otsest üleskutset vägivallale.

Akadeemiline uurimistöö on näidanud, et poliitiliselt motiveeritud mõrvarid tegutsevad pigem nihilistliku vägivallakultuuri mõjul – keskkonnas, kus mõrvadest on saanud mänguline enesehävituse ja kuulsuse vorm, mida jäljendada. Trumpi administratsioon ja tema liitlased on kasutanud väsimatult võtet võtta üksik näide ja muuta see argumendiks terve kogukonna vastu. Kirki mõrva järel levis USA sotsiaalmeedias kaks peamist järeldust: „trans-leftist tappis konservatiivi” versus „ärme järeldustega kiirusta”. Mõjukad konservatiivsed hääled kinnistasid esimest, neid ümberlükkavad argumendid jõudsid lugejani aeglasemalt. ERRi pealkiri võimendas Eesti avalikkuses just transinimeste suhtes vaenulikku narratiivi.

Mida ERR oleks teha saanud? 

Vea parandamiseks ei piisa ainult sõna „väidetavalt” lisamisest. Viga tulnuks avalikult ja selgelt parandada: mis oli valesti, millal muudeti, millele tugineti, miks eksiti? Kui algallikat täpsustatakse ja teksti lisatakse toimetaja märkus, peaks vahendaja seda eeskuju järgima. Kui vale kordub tele-eetris, tuleb see samas kanalis tagasi võtta. Paranduste tegemine ei tähenda ajakirjandusväljaandele mainekahju, vaid pakub võimalust usaldus taastada. See on vähim, mida väljaanne teha saab. Praegusel kujul ei kandnud ERR hoolt, et ei ilmuks eksitavat informatsiooni, nagu on kirjas Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punktis 1.4, vaid sai valeinfo ahela osaks. Just sellist ahelat äärmusliikumised vajavadki: mitte et kõik tingimata nende juttu usuksid, vaid et see leviks ja jõuaks võimalikult paljude inimesteni.

ERR ei ole muidugi ainus meediamaja, mis Kirki mõrva kajastades eksis. Selline asjade kulg pole kahjuks sugugi erandlik, sest tänapäeva meediaruum toimib üleilmselt ajasurve tingimustes, kus kiirus ja nähtavus asendavad täpsust ja vastutust. Päev pärast Kirki tapmist avaldas The New York Timesi kolumnist Ezra Klein välkreaktsiooni, mis oli kirjutatud enne, kui tulistamise kohta üldse mingit adekvaatset infot leidus. Selline rutakus ei ole ajakirjanduslik julgus, vaid refleks – soov olla esimene, pakkuda seletusi, isegi kui need ei toetu faktilisele alusele. Meediaruumis, kus nähtavus on valuuta, tundub, et võit kuulub sellele, kes reageerib kiiremini, mitte sellele, kes mõtleb sügavamalt, kontrollib oma allikaid, räägib asjaosalistega. Paraku on see vastutustundetu: infonappuse hetkel kindlas kõneviisis millegi väitmine ei tee kedagi targemaks, vaid muudab avaliku keskkonna reaktiivsemaks. Selline kiirustamine ei selgita, vaid segab lugejal asjaolude mõistmist.

Sõnadel on jõud ja ajakirjandus on selle võimendaja. Kui eksitav pealkiri saab terve päeva üleval rippuda, lisaks aega tele-eetris, siis ei kao see niisama lugejate teadvusest ka siis, kui teksti muudetakse. Kahju on juba tehtud. Vabandused ja parandused ei ole nõrkus, vaid vahend, millega ajakirjandus eristab end propagandast – ja see eristus on praegu olulisem kui kunagi varem. Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkt 5.3 ütleb: „Ebaõige informatsiooni ilmumise korral tuleb avaldada parandus.” Eesti Transinimeste Ühingu meediajuhendis rõhutatakse täpset ja mittepatologiseerivat keelekasutust. ERR kõndis mõlema lati alt läbi.

[1] Butler, J. 1997. Excitable Speech: A Politics of the Performative. Routledge.

Aet Kuusik on Tartu Ülikooli keeleteaduse doktorant, kelle uurimishuviks on keele, soo ja seksuaalsuse põimunud suhted.

Sofja Gorelova illustreerib tekste, loob animatsioone, õpib liblikat ujuma ja väldib liblikaefekti.