Kohemaid kangastub Triigi «Konrad Mägi portree» (1908), kui Vanemuise väikese maja saali sisenedes näeme laval kummuli lükatud tooli. Otsekui märki liigestest lahti ajast või laokile jäetud mälestust, mida taas aeg korrastada, ellu äratada. Pille Jänese stsenograafia on koosmõjus Margus Vaiguri valgusega kütkestav: me ei näe oma ihusilmaga ainsatki maali, lõuendid on valged, ühest tekstikohast lähtudes otsekui krunditud. See käivitab kujutlusvõime pöörase vungiga, ka (hõbe)hall tagasein süvendab igatsust maalide värvikülluse järele. Eks tähista valge maal ka kunstniku igakordset puhtalt lehelt alustamist, mis haakub paralleeli näitleja loominguga. Ainult et maal jääb alles, roll mitte.
«Palaviku» autor ja lavastusdramaturg on Priit Põldma, lavastaja Tiit Palu. Kokku said kaks isikupärast teatrimeest, lavastusest kumab läbi mõlema omateema. Nii meenutab stseen, kus vana Friedebert Tuglas lõkke ääres mõtiskleb, Palu loometee algust, lavakunstikateedri 17. lennu tudengi lavastust «Eesti pastoraal»(1994), aga teisigi Tuglase ja eesti kirjanduse lavatõlgendusi. Muide, Aivar Tommingas on kujuteldava lõkketule valguses-varjudes Tuglasega hämmastavalt sarnane!
«Palavik» on täpne pealkiri, lavastus dünaamiline, tulvil sonivaid hallutsinatsioone, ent ka erilise selgusega kangastuvaid mälupilte. Nii kummastatust kui ka jõulisust lisab liikumisjoonis, ajastukohaselt stiliseeritud.