Merike Sisaski teadustöö fookuses on vaimne tervis ja heaolu ning sellega seotud riskikäitumine, eriti suitsiidikäitumine. Tema uuringud rõhutavad vaimse tervise sotsiaalseid mõjutegureid, sealhulgas meedia ja digitehnoloogia mõju. Uuema suunana uurib Sisask digitehnoloogiate kasutamise seost vaimse tervise ja heaoluga ning vaimset tervist töökohal.
Tema töö on tugevalt seotud praktikaga, pakkudes sisendit tõenduspõhisele ennetustööle. Ta oli 2023. aasta Eesti inimarengu aruande “Vaimne tervis ja heaolu” peatoimetaja.
Aastal 2021 tunnustati Sisaskit riigi teaduspreemiaga sotsiaalteaduste alal ning samal aastal pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?
Minu elu tõeliselt tähenduslikud tipphetked on seotud isikliku eluga – lastega, lastelastega, lähedastest pereliikmetest hoolimisega. Need on elu põhiväärtused. Siin kontekstis on aga mõeldud ilmselt tööalaseid tipphetki. Neidki on olnud üllatavalt palju.
On juhuseid ja on saavutusi. Suur juhus oli näiteks kohtumine oma juhendaja ja akadeemilise ema prof Airi Värnikuga. Tema juhatas mulle kätte teeotsa teaduse juurde.
Palju saavutusi on aga juhtunud tänu töökusele, ilma küsimata, mida ma täpselt selle eest vastu saan. Näiteks tunnustused teadus-arendustöö ja ühiskonda panustamise eest – sotsiaalteaduste aastapreemia, Valgetähe teenetemärk, Tallinna Ülikooli teenetemärk, Saku valla hõbemärk, akadeemiku kandidaadiks esitamine. Need kõik on olnud tõeliselt üllatavad hetked just selle poolest, et keegi on võtnud vaevaks minu toimetamisi märgata ja nomineerida.
Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?
Olen aastaid koosloomeliselt panustanud vaimse tervise ja heaolu valdkonna arengusse: teadus-arendusprojektid, poliitikakujundamine, stigma vähendamine, teadlikkuse suurendamine. Meil on ühiskonnas palju lahendusi olemas ja kui see oleks minu teha, rakendaksin mõned juba väljatöötatud poliitikadokumendid/strateegiad kohe ja täies mahus.
Näiteks võtaksin käiku vaimse tervise tegevuskava 2023–2026 ja suitsiidiennetuse tegevuskava 2025–2028. Praegu rakendatakse neid tükkhaaval, kuid tegevuskavad on terviklahendused, mille erinevad osad peaksid koos tekitama sünergiat. Kui me hiljem nende mõju hindame ja hindamiseindikaatorid soovitud tulemust ei näita, võib see olla tingitud just sellest tükkhaaval rakendamisest.
Mulle tundub, et liiga palju räägitakse konkurentsist, edukusest, läbilöömisest, kiirusest. Liiga vähe räägitakse koostööst, koostoimimisest, kogukonnast, hoolimisest, sotsiaalsest innovatsioonist.
Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud alusartikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?
Ma esmalt kaaluks võimalust selle kolleegiga personaalselt rääkida, et püüda mõista tema käitumise tagamaid ja konteksti, mis selliste valikuteni viisid. Võib-olla soovib ta ise ennast korrigeerida – see kahjustaks vähem nii tema enda karjääri kui ka kogu valdkonda.
Kui see pole siiski võimalik või ei anna tulemust, siis mõtleks ma institutsionaalselt, mis on need mehhanismid, mis motiveeriks või survestaks teda vajalikke korrektuure tegema. Varjamine tundub olevat ummiktee ja ma ei sooviks selles olla kaasosaline. Pigem olen valmis vastu võtma võimaliku tagasilöögi, kuid eelistan magada puhta südametunnistusega rahulikku und. Valele ja pettusele üles ehitatud areng ei ole areng.
Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?
Ehkki mõlemad suunad on tähtsad, peaks väga palju akadeemiku tööst olema suunatud ühiskonnale. Teadlane ei tohiks tegutseda elevandiluust tornis. Samas on oluline, et kommunikatsioon ja dialoog oleks kahesuunalised, mitte esitatud patroneerivas stiilis.
On tõepoolest oht, et heaks kõneisikuks muutudes hakkab meedia teadlast n-ö ära kasutama ja küsima ekspertarvamust väga laias spektris. See on teadlase eetika küsimus, kuidas mitte kuritarvitada oma arvamusliidri positsiooni ja mitte avaldada arvamust mis tahes teemal puhtast edevusest.
Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?
Vaadates teaduste akadeemiaga seotud õigusakte, siis akadeemikuks kandideeriv teadlane peab paljusid kohustusi ja tingimusi niikuinii täitma, muidu ta kandideerima ei kvalifitseerukski.
Akadeemikuna jätkaksin oma igapäevatööd ülikoolis teadlase ja õppejõuna, akadeemilise järelkasvu eest hoolitsejana. Akadeemia liikmena lisandub ehk võimalus teaduspoliitika kujundamisel teisel tasemel kaasa rääkida. Võib-olla annab akadeemiku tiitel kaalu juurde ekspertarvamustele. Naljaga pooleks võiks veel lisada, et see oleks suurepärane viis aktiivseks vananemiseks ja vanaks kasvamiseks. Sest akadeemiast pensionile ei minda, akadeemikud jäävad mõtte ja teoga teaduse juurde elu lõpuni.