Maarja Öpiku teadustöö keskendub mullaökosüsteemidele, uurides molekulaarsete meetodite abil mükoriisat moodustavate mullaseente (eriti krohmseente) elurikkust ja rolli. Tema loodud DNA-põhiste virtuaaltaksonite käsitlus ja tema juhitud avalik andmebaas MaarjAM on aidanud muuta selle valdkonna uurimistöö ülemaailmselt võrreldavaks ja standardiseerituks.
Lisaks alusuuringutele juhib Öpik rakendusprojekte põllumuldade säästvaks kasutamiseks ja mullaökosüsteemide taastamiseks.
Öpikut tunnustati 2016. aastal (koos kolleegidega) riikliku teaduspreemiaga geo- ja bioteaduste erialal tööde tsükli “Taime- ja seenekoosluste mitmekesisust ning nende omavahelisi seoseid mõjutavad tegurid” eest. Ta kuulub maailma enim viidatud teadlaste hulka (Web of Science Highly Cited Researcher 2020) ning 2025. aastal valiti ta tippajakirja New Phytologist peatoimetajaks.
Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?
Töised tipphetked on olnud näiteks doktorikraadi kaitsmine, instituudi juhi kohale valituks osutumine, ajakirja peatoimetaja kohale valituks osutumine, mõne artikli vastuvõtmine.
Doktorikraadi kaitsmisest aastal 2004 mäletan peamiselt taipamist, et nüüd saan aru, kui vähe ma tegelikult tean. See oli sügav kogemus. Praegu võin öelda, et neid nii-öelda uue käigu sisselükkamisi tuleb ikka ja jälle, taipamisi, et see on nüüd algus, mitte kuhugile päralejõudmine ja et vaade maastikule, mida veel ainult natuke hooman on taas laiem või täpsem.
Väga suur uut sorti algus oli aastal 2020 Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi juhataja kohale asumine. Praeguseks on see olnud kuus aastat huvitavat tööd ja väga mitmekesist õppimist.
2025. aasta algul sai minust rahvusvahelise taimeteaduse ajakirja New Phytologist peatoimetaja. Olen seal olnud toimetaja aastast 2013 ja mulle ei tulnud küll kunagi mõttessegi, et võiksin ise peatoimetaja suurtesse saabastesse astuda. Nüüd ma seal olen ja tunnen suurt rõõmu niivõrd eriliste, võimekate ja toredate inimestega koos töötamisest kui seda on selle ajakirja toimetus ning toimetajad.
Eraeluliste tipphetkede hulgas on kindlasti esimene jõutõstmise võistlusel osalemine vanuses 40+ ja mõnedki eneseületused jõutõstjana ja rammuspordi võistlustel. Või mõni ootamatu vaade merele või metsale kodustel ja uutel maastikel. Isiklikud tipphetked on isiklikud.
Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?
Selgelt on Eesti teadusrahastuses püsirahastuse (see tähendab mitte projektipõhise rahastuse) osakaal liiga väike ja rahastuse kogusumma on napp. Kui raha poleks probleem, tuleks teaduse kogurahastust Eestis suurendada ning püsirahastuse osakaalu samuti, et parandada palgakindlust ja vähendada projektisõltuvust ja lühikese perspektiiviga tegutsemist. Kuni raha on piirav, siis on üheks viisiks edasi liikuda Eesti rikkust suurendada.
Samavõrd oluline on teaduse ja teadlaste ning teaduskogemusega inimeste kaasumine (ja kaasamine) ühiskonna protsessides. Meil on hulga vähem doktorikraadiga inimesi ja samuti loodus- ning tehnikateadusliku haridusega inimesi valitsusaparaadis kui näiteks Singapuris või Lõuna-Koreas. Need on riigid, mis on suutnud oma arengutaset kiiresti suurendada. Doktorikraadi normaliseerimine riigiaparaadis võiks olla üks teema.
Tulles minu uurimisvaldkonna juurde, milleks on mullaelustik ja selle dünaamika looduslikes ja inimmõjulistes ökosüsteemides, siis viiksin ma suuremas, see tähendab täpsemas mahus ja kiiremini lõpule meie praegu käimasoleva projekti. Nimelt uurime Eesti põllumuldade elustikku eri majandamisviiside korral, keskendudes mükoriisaseentele, aga vaatame ka teisi seeni ning baktereid, mikroeukarüoote jm. Meie eesmärk on kalibreerida elustiku varieeruvus ja luua mudel, mis võimaldab ennustada maakasutuse mõju mullaelustikule ja toetada maaharijat, et teha õigeid majandamisotsuseid mullaelustiku heas tervises hoidmiseks ja saagi, sh saagi kvaliteedi tagamiseks. Meie loodav teadmine aitab hinnata mullaelustiku seisundit, võime ka öelda tervist. Heas seisundis muld on oluline nii põllumehele kui ka igale inimesele.
Sellest teemast järgmine oleks küsimus, kuidas muutuv keskkond (kliima, elustik, maakasutus) mõjutab taim-mullaorganism suhteid. Näiteks, millised mullaorganismid on meil olemas 50 aasta pärast nii põldudel kui ka metsades, ja kas nad sobivad sel ajal siin kasvada suutvatele põllukultuuridele ja metsapuudele. Mõlemad muutuvad – nii taimed kui ka mullaorganismid, mis elavad Eestis tulevikukliima tingimustes. Globaalses mastaabis on tulevikukliima organismidele sobivuse uuringuid üritatud teha mõnede organismirühmade jaoks. Järgmine samm oleks organismidevahelised interaktsioonid, mis on sedavõrd olulised, et teatud suured ökosüsteemide funktsioonid võivad saada häiritud nende muutumisel. See väärib uurimist.
Minu uurimisvaldkonna kolleegid räägivad palju keskkonnakriisist. See on väga suur teema ja suur mure. Probleem pole ainult kliimamuutus või liikide kadu, vaid kogu elukeskkonna muutus. Kuidas sellest rääkida nii, et ei tekiks väsimust selle teema suhtes, on suur väljakutse. Kui millestki liiga vähe räägitakse, siis sellest, mida tegelikult (elu)keskkonna muutus meile inimestena tähendab. Sellest, et meil on vaja looduskeskkonda igaühe lähedal, et loodust ei saa panna kuhugi riiulile (kaitsealadele ära), kuna see hoiab inimeste vaimset ja füüsilist tervist, treenib laste immuunsüsteemi, on vaja ikka ja jälle rääkida.
Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?
Teaduslik protsess on tsükliline. See algab vaatlemisest, millele järgneb mingi nähtuse kirjeldamine, hüpoteeside sõnastamine, nende testimine ja uus vaatlemine. Vigade tegemine (kuid mitte teadlikult) on teaduse üks osa. Loomulik samm vea avastamisel on sellest autori(te) ja artikli avaldanud ajakirja teavitamine.
Kui viga on olnud tahtmatu, võib toimuda paranduse avaldamine või tõsisemal korral artikli tagasikutsumine. Üks teaduse normaalseid osi on ka andmete erinevate tõlgenduste üle toimuvad arutelud, dispuudid, vaidlused. Neid tuleb tervitada, neid pole vaja karta. Arutelu viib teadust edasi.
Kui me räägime teadlikust veast ja lugeja eksitamisest, on tegu teaduseetika vastu eksimisega. Tartu Ülikoolis, Eestis ja Euroopas on olemas oma teaduseetika sõnastatud kokkulepped ja põhimõtted (Eestis “Hea teadustava” ning “Eesti teadlaste eetikakoodeks”). Samuti on teadusajakirjadel autoritepoolse teaduseetika rikkumise juhtumite jaoks valmis oma protseduurid, n-ö kriisiplaanid ning on publitseerimiseetikaga tegelev organisatsioon COPE (Committee on Publication Ethics), mille poole saab nõu küsimiseks pöörduda.
Esimene samm on enamasti autori(te) poole pöördumine. Kui ilmneb, et nende selgitused ei ole veenvad või on tõendeid, mis viitavad tahtlikule eksitamisele, on järgmiseks sammuks pöörduda nende tööandja (ülikooli, uurimisasutuse) poole. Kindlasti tuleb teavitada ajakirja.
Nagu öeldud, võtavad teadusajakirjad selliseid juhtumeid väga tõsiselt, kuna ajakirjad on huvitatud uudsete, huvitavate, oluliste teadustulemuste avaldamisest. Taolistest olukordades tuleb selgitada ka, milline on kaasautorite roll. Näiteks võib olla olukordi, kus noorteadlastest kaasautorid ei pruugi teada kõnealusest veast või siis on nad olukorras, kus neil pole võimalust või julgust sellest teada anda. Siin tuleb leida viis, et kahjustada ei saaks nõrgemal positsioonil olevad osalised.
Vigade väljatulemine on teadusele parem sellest, et vead jäävad leidmata või teadlikult varjatuks. Kogu teadussüsteem toimib parema ja täpsema teadmise, arusaamise edasiarendamiseks. Avalik usaldus valdkonna vastu saab hoopis rohkem kahjustatud, kui selguks, et süsteem toimibki teadlike vigade varjamise teel.
Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?
Kunagi Tšiilis käies sattusin kohalikku muuseumi, kus oli väljapanek seda piirkonda uurima tulnud teadlaste kohta. Need olid valdavalt Saksa päritolu ja neil oli riiklik ülesanne leida maavarasid ja muid riigile huvi pakkuvaid ressursse või tulusaid võimalusi. Nad tegid oma loodusteadlase tööd, osalt sarnaselt meie tänapäevastele välitöödele-ekspeditsioonidele ja neil olid samuti projekti eesmärgid täita.
See oli minu jaoks huvitav näide teadusrahastuse ajaloost ja loomulikult paralleel sellega, kuidas tänapäeval riiklikku päritolu rahastuse korral me järgime teaduseesmärke, vajadusel muudame neid – seda tegid ka Saksa teadlased Tšiilis – nad ei leidnud oodatavaid maavarasid, aga nad leidsid palju muud – ja me räägime oma tegemistest.
Praeguses teadusmaailmas on tugev surve ühiskonnale oma tegemistest rääkida, neid tutvustada. Osa teadlasi on selles põnevamad ja tõhusamad kui teised. Ka on ühiskonnale suunatud töö olemus oma valikutes väga mitmekesine. Näiteks läbirääkimised ministeeriumitega mingite riigile huvi pakkuvate analüüside tegemiseks paistavad vähem välja kui kellegi poolt tehtud toredad videod, kirjutatud raamatud vmt.
Ehk siis, eri teadlaste puhul võib teaduse tegemisele ja teadusest rääkimisele kuluva panuse osakaal olla erinev. Võiks säilida tasakaal selle vahel, palju me aega pühendame teadusuuringutele ja kui palju nendest rääkimisele. Mulle tulevad silme ette kunstnikud, kes ka vajavad loomeaega, aga ka aega, et oma loomingut müüa. Kui kogu aeg müüa, pole lõpuks aega midagi uut luua.
Arvamusliider? Võib-olla siis, kui teaduslik loomeaeg hakkab muutuma nii väikeseks, et enda poolt loodud uus teadmine on kõneldavas materjalis kuhtumas.
Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?
Mullateaduse akadeemiku koha loomine iseenesest juba näitab, et Eesti Teaduste Akadeemia kolleegid peavad mulda ja mulla uurimist oluliseks. Mullast kui ökosüsteemist ja elavast süsteemist võiksin rääkida pikalt ja teen seda rõõmuga. Muld on meile kõigile oluline kriitiline loodusvara, seda on vaja uurida, seirata, väärtustada.
Kindlasti on juba see austav, et kolleegid on leidnud minu kandidatuuri akadeemiku kohale oluliseks üles panna. Samuti on kuuluvus niivõrd austusväärsesse kogusse lihtsalt tore. Äärmiselt huvitavana kõlab võimalus naisakadeemikute seltskonnaga tihedamalt koos tegutseda.
Akadeemiku rolliga kaasneb tõenäoliselt veel rohkem tegevusi, mis on seotud teadlase ja teadustegevuse nähtavaks tegemisega. Mõndagi ma teen ka praegu, mis akadeemiale mõttekas võib olla, nii oma eriala tutvustamise osas kui väga mitmekesise tegevusvaldkonnaga inimeste ja asutuste/ettevõtetega koostöö, arutelude ja kontaktide loomise osas.