- Tartu Ülikoolis õpib kolmandik Eesti üliõpilastest, tehakse pool Eesti teadusest ja ülikooliga on seotud pool Eesti ettevõtlusest. Seepärast polegi järgmiseks kümnendiks seatud sihid üksnes ülikooli siseasi ning Eesti teaduse ja kõrghariduse tuleviku üle arutlema tulid presidendidki.
Tartu Ülikooli arengukonverents „Maailma, Eesti ja meie ülikool“ toimus 27. oktoobril ülikooli aulas.
Foto: Andres Tennus / Tartu Ülikool
„Üliõpilane, kes astub Tartu Ülikooli uksest sisse 2035. aastal, õpib praegu teises klassis ja see paneb meie vastutuse paika,“ märkis rektor Toomas Asser 27. oktoobril Tartu Ülikoolis toimunud arengukonverentsil „Maailma, Eesti ja meie ülikool“. Riigi kohus on anda neile noortele lubadus, et Eesti jääb jätkuvalt Euroopa väärtusruumi ja kõrgharidus on kättesaadav andekatele ja õpihimulistele. Kuid riik teeb rahastamisotsused vaid aastase vaatega, ülikooli kohus on aga tagada tudengitele kindlus vähemalt viieks aastaks.
Ehkki meie riik on väike, on ootused rahvusülikoolile võrreldavad suurriikide omadega ja lisaks rahvusvahelisel tasemel teadustööle ja õpetamisele tuleb hoida ka eesti keelt ja kultuuri. Toomas Asser koges hiljuti Kyotos maailma ülikoolijuhtide tippkohtumisel, et maailmas tuntakse Tartu Ülikooli päris hästi. Ülikooli võimekuse hoidmine ja kasvatamine ongi ka Eesti tuleviku kujundamine.
“Peaksime seadma eesmärgiks Tartu Ülikooli kolledži loomise Ukrainasse.Toomas Asser
Kui 35 aastat tagasi läksime arenenud riikidelt õppima, kuidas rahvusülikooli üles ehitada, siis nüüd tahavad paljud meilt õppida. Turu ja Uppsala ülikoolide tugi andis meile omal ajal arenguhüppeks julgust, meenutas Toomas Asser. Nüüd on meie kord. Peaksime seadma eesmärgiks Tartu Ülikooli kolledži loomise Ukrainasse, et aidata neil liituda Euroopa teadus- ja kõrgharidusruumiga ning laiendada demokraatia ja akadeemilise vabaduse levikut. On ju Eesti akadeemilise vabaduse indeksilt maailmas teisel kohal. USA on aga kukkunud viimaste sündmuste valguses tipust põhja.
Poliitilised maavärinad liigutavad teadlasi
„Selline kriis on Ameerika Ühendriikides esimest korda,“ iseloomustas USA-s
toimuvat president Toomas Hendrik Ilves. „Nüüd on teistel riikidel tohutud võimalused pakkuda töökohti, et inimesed saaksid jätkata oma erialal. Mõned Euroopa ülikoolid ja ka Hiina on juba teinud pakkumisi.
Kas Eesti ja Tartu Ülikool on seda märganud? See on suur võimalus meile. Näen, et Balti riigid ja Põhjamaad on olnud aeglasemad võimaluste mõistmisel.“
Toomas Hendrik Ilves, kes on ka ülikooli digiajastu demokraatia külalisprofessor, keskenduski oma mõttearenduses sellele, kuidas geopoliitilised šokid on teadusmaailma ümber kujundanud ja mil moel saaksime praegusest murrangust teha oma võimaluse.
„Poliitilised maavärinad liigutavad teadlasi, ideid, rahastust, võimu tasakaalu üle piiride, geopoliitilistel muutustel on olnud sügav mõju ülikoolidele,“ rääkis Ilves. Viimase saja aasta jooksul on neli lainet kujundanud teadusmaailma ümber ja toonud majanduslikku edu pagulasi vastuvõtvatele riikidele.
Suurim murrang oli 1930.–1940. aastail, mil sajad tuhanded põgenesid natsi- ja Nõukogude režiimi eest Ameerikasse. Teadlased, kirjanikud, kunstnikud, filosoofid tõid USA ellu meeletu intellektuaalse rikkuse ja tegid Ameerika suureks.
Teine suur laine algas 1971. aastal, kui 150 000 inimest lahkus Nõukogude Liidust, peamiselt Iisraeli, ja panid seal aluse teaduslikule tipptasemele ja kõrgtehnoloogiale. Valitsus pakkus laboriruume, seemnekapitali, mentorlust. Nõukogude teadlased viisidki sealse teaduse maailma tippu.
Kolmas laine aastail 1989–1991 oli seotud kommunismi kokkuvarisemisega, kui teadlased lahkusid Nõukogude Liidust Lääne-Euroopasse ja USA-sse. Protsess jätkus 2000. aastate alguseni. Ka Eestis kannatasime selle lahkumise all.
Neljas laine kestab praegu – kriis USA-s.
„Eliitülikoolid ja suured teadusorganisatsioonid kogevad vallandamisi, järsku toetuste tühistamist. Tuhanded doktorandid ja teadlased on paugupealt vallandatud. Vallandamised puudutasid ka tuumaohutuse agentuuri kogu personali! See on Trumpi viha teadusasutuste vastu,“ rääkis Ilves.
Ajalugu soosib neid, kes tegutsevad esimesena. Kui erakordse kaliibriga inimesed on ümber paigutatud, saavad neid tervitavad riigid eelise laborites ja ka oma majanduses, lausus Ilves. Ta meenutas, et Teise maailmasõja lõpus leidis 75% Tartu Ülikooli teadlastest varjupaiga Rootsis ja jätkas seal oma karjääri. Aga Tartu Ülikool võttis Nõukogude okupatsiooni ajal ka ise vastu senini Läänes enim tsiteeritud sotsiaalteadlase Juri Lotmani, kes juudina ei leidnud Leningradis tööd.
Kiirtee Ameerika talentidele
Toomas Hendrik Ilves tegi ettepanekuid kiirtee loomiseks Ameerika talentidele. „Peaksime kaaluma oma range poliitika muutmist seoses immigratsiooniga väljastpoolt EL-i ja paluma valitsusel teha pilootprojekti punktipõhise elamisloa andmiseks, algselt USA teadlastele.“
Kõrgem kraad, tsiteeringud, auhinnad võiks anda punkte juurde. Tuleks teha nii, et kohe ei pea nõudma töölepingut. Ilves soovitas luua suunatud talendifondi, kaasrahastada käivitusprojekte, anda teadlastele laboritele juurdepääsu, eesti keele õppeks tuge.
Teadlaste riiki lubamise otsused tuleks teha kiirelt, kuue nädalaga. Taotleda tuleks laiahaardelisust ja mõelda eri teadusvaldkondadele. Kerkib keeleküsimus, aga teaduskeel on inglise keel ja luua saab eesti keele intensiivkursusi.
„Muide, Hannah Arendt ei osanud sõnagi inglise keelt, kui tuli Ameerikasse, aga mis oleks filosoofia ilma temata?“ küsis Ilves. „Saame pakkuda stabiilsust, suurepärast infrastruktuuri uuringuteks, odavat ja kvaliteetset tervishoidu. Töötul inimesel pole ju USA-s
enam tervishoidugi! Meil on sõbralik akadeemiline kogukond. Meil on võimalus teha meditsiinis ja geenitehnoloogias suur hüpe maailma tippudega Ameerikast.“
Toomas Hendrik Ilves osutas ajakirjale Nature, kus juba märtsis kirjutati, et 1200 küsitletud teadlasest kolmveerand kaalub USA-st emigreerumist. The Guardiani andmetel võib lahkujate koguarv küündida 275 000 teadlaseni.
„Avagem uksed, vähendagem takistusi. Ajalugu ei oota, meie ei tohiks seda ka teha!“ kutsus Ilves üles.
Erapanus kasvab
President Kersti Kaljulaid, kes oli aastail 2012–2016 Tartu Ülikooli nõukogu esimees, arutles, kuidas viia teadus ülikoolidest ettevõtetesse. Geenitehnoloogia ja majandusharidusega Kaljulaid on teinud pärast ametist lahkumist koostööd mitmesuguste idu- ja suuremate ettevõtetega Eestist ja mujalt Euroopast ning USA-st, valdavalt kaitsetööstuse, roheenergia, tehisintellekti ja pilveteenuse pakkujatega. Ta on ettevõtjaid nõustanud, aga õppinud ka ise, kuidas teadusmahukas ettevõte toimib.
“Teadmussiire on vähemalt kahesuunaline maantee. Avalik panus järjest kahaneb ja erapanus kasvab.Kersti Kaljulaid
Kui sajandivahetusel vajasid teadusasutuste juurde tekkinud spin-off-ettevõtted veel tuge ja loodeti, et pärast ostab keegi need ära, siis nüüd on teistsugune maailm, märkis Kersti Kaljulaid.
Ta vaatles makromajanduse näitajaid ning võrdles USA föderaaleelarvet ja USA börsi suurima ettevõtte käivet kolmel aastal. Kui aastal 1980 oli valitsuse eelarve 20 korda suurem tollal suurima ettevõtte IBM-i käibest, siis 2000. aastal oli see juba 78 korda suurem kui suurimal ettevõttel Microsoftil, kusjuures valitsussektoril oli eelarve ülejääk. 2024. aastaks oli pilt riigi jaoks aga palju nukram: valitsussektori eelarve oli sügavas defitsiidis ja ainult 16 korda suurem kui praeguse suurima ettevõtte Apple’i käive.
„Rabavad on numbrid, mida vaba ettevõtlus on suutnud. Nende päralt on olnud terve maailm ja riigid pole neid piiranud,“ lausus Kaljulaid.
Näiteks kosmosetehnoloogia ettevõtted on saanud miljardites NASA tellimusi. Ka kaitsetööstuses käib kogu arendusega seotud tegevus erasektoris, kes võtab ka riskid ja tulu, ning riigid ja sõjavägi peavad õppima kasutama tehnoloogiaid, mida nad ei ole taibanud tellidagi.
„See ongi suurim erinevus,“ sõnas Kaljulaid. „Varem riik teadis, mida tahab, tellis ja kontrollis arendusprotsessi. Omandas tulemuse ja hiljem kas vabastas selle tulemuse erasektori kasutusse – nagu interneti puhul – või siis mõnikord ei vabastanud ka – näiteks tuumarelva puhul.“
Kaljulaid küsiski, mida siis teha, kui teadmussiire ei toimu enam otse, vaid mööda ringi: tehnoloogiad jõuavad ülikoolidest erasektorisse ning riigid ostavad neid tagasi.
Kaljulaid on olnud rahvusvahelistes töörühmades, kus arutatakse AI üle kontrolli võtmist. Arutelusid kuulates on ta kogenud, et teadlased maalivad seinale varjud, mida ettevõtetes tegelikult pole, ja asuvad siis nendega võitlusse.
„Tulin töörühmast ära, sest tundus jabur arutleda asjade üle, mida me ei tea. Kardan, et maailmas võib olla selliseid töörühmi palju,“ sõnas Kaljulaid. „Inimesed pole aru saanud, et asi on teistpidi kui veerand sajandit tagasi, mil tuli julgustada teadlasi spin-off-projektideks, et kiiremini oma teadusele rakendust leida. Nüüd peavad riigid, ülikoolid, EL ja NATO püsima arendustel saba peal, et neid mõista ja kontrollida, et me inimkonda erasektori hoogsa arenduse käigus ei likvideeriks.
Seega mul pole õrna aimugi, kuidas viia teadus ülikoolidest ettevõtetesse. See on vähemalt kahesuunaline maantee. Ma ei tea, kuidas uues maailmas teadmussiire peaks käima. Aga näen, et avalik panus järjest kahaneb ja erapanus kasvab.“
Kaljulaid pakkus, et ülikoolide tulevane roll võikski olla aidata riiki: on turvalisuse huvides uutest tehnoloogiatest paremini aru saada. Võiks aidata ka laial hulgal kodanikel jõuda nende tehnoloogiate mõistmiseni, et kiirendada nende üldkasutatavateks tehnoloogiateks muutumist. Või on teadlastel vaja teha kiire hüpe ühiskonnateadustes? Tehnoloogiad lõhuvad ühiskonna toimimisstruktuure, me ei toetu enam autoriteetidele, kadunud on toimetatud ajakirjandus ja faktikontrollitud infoedastus. Ehk on siin ülikoolide roll?
„Arvan, et ülikoolide roll on teadmussiirdes veelgi kriitilisem ja kui jääme kinni eelmise sajandi mudelisse, siis ei suuda me võtta vastutust,“ tõdes Kaljulaid. „Isegi kui saame aru ülikoolide uuest rollist, on ikkagi küsimus, kust raha tuleb. Klassikaline meetod enam ei toimi. Erasektor on valmis võtma järjest suuremat akadeemilist riski ja see pole halb.“