Antud kriis paljastab Eesti põllumajanduse haavatavuse ja valitsuse peataoleku. Tänane olukord ei ole ainult farmerite mure – see puudutab iga tarbijat. Sealiha on olnud Eesti toidukultuuri ja majanduse tugisammas. Kui me ei astu kohe samme, murdub see sammas ja Eestist võib jääda alles vaid olulise toiduartikli importija.
Riik peab tegutsema otsustavalt: strateegia, toetus ja ennetus on hädavajalikud. Igal viivituspäeval kaotame rohkem, kui suudame tagasi teenida.
Teraviljakasvatajad, kes kevadel möödunud talvest kahjustamata põldude üle rõõmustasid, jäid tänu lakkamatutele suvistele sadudele ikkagi pika ninaga. Niiske vilja koristamine on olnud kulukas ja saagi kvaliteet jätab soovida.
Toiduvilja on sel aastal vähem ja ilmastikuolud on sundinud ettevõtjaid saaki kohati põllurammuks jätma. Isegi kui maisikasvatuses on olnud järjestikku paar head aastat, sai see edulugu tänavu kahtluse alla seatud. Ennustuste kohaselt jääb saagikus 25–50% madalamaks kui eelmisel hooajal.
Kõik need numbrid annavad kritiseerijatele taaskord põhjuse viidata – Eesti toidutootja AINULT nuriseb ja ootab kaastunnet!
Siinkohal tasuks aga ehk peeglisse vaadata ja küsida: kui oleksin ise samas olukorras, kus juba mitmendat aastat järjest kogu mu töö ja vaev mingit arvestatavat tasu ei leia, kas hoiaksin pea maas ja naerataksin? Ja astuksin uuele hooajale reipalt vastu, teadmata, mida see veel tuua võib? Julgen arvata, et mitte!
Ühtlasi ei tasu unustada, et kui meie toidutootjatel lõpuks kõrini saab ja nad alla annavad, siis võib tekkida olukord, kus linnainimeste taldrikud ongi tühjad.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada
Kommenteeri
Loe kommentaare (19)