Ta lendas kolmteist aastat suurte lennufirmade piloodina piloodi paberiteta. Paljud mäletavad filmiklassikut “Püüa kinni, kui suudad”, kus Leonardo DiCaprio teeskles šarmantset lennukipilooti.
Eesti juurtega Thomas Salme tegi aga midagi veel jultunumat: kui Hollywoodi filmis aferist tegelikult lennukit ei juhtinud, siis täna 56-aastane väliseestlane lendas üle kümne aasta lennufirmade palgal ja transportis sadu tuhandeid reisijaid ilma ametipiloodi paberiteta. Libakapteni juhtum tõmbas üleilmset tähelepanu ja sellest tõusis lõpuks ka kasu lennuohutusele.
Mai 2009. Liinilend Antalya–Amsterdam maandub Schipholi lennuväljal. Keegi peale tema enda, kõige vähem 160 reisijat Boeing 737 pardal ei tea, et mees lennuki juhtkangi juures on sisuliselt petis. Thomas Salme on andekuse, jultumuse ja kontrolli lünkade najal rajanud valeidentiteedi ja eduka karjääri, mis selleks hetkeks kestnud juba üle kümne aasta.
“Ma olen siiani hämmastunud, et suutsin sellega kolmteist aastat nii paljudes valdkondades vahele jäämata tegutseda,” ütles Thomas Salme.
“See on igal juhul unikaalne ja ka uskumatu,” nentis lennukoolitaja Tõnis Lepp.
“Hämmastav on see, et ühel inimesel on nii palju julgust, et selline temp ära teha. /…/ Ma lähen lennuki piloodiks, reisilennuki piloodiks ja lähen seda selliselt, et ma ise võltsisin endale paberi,” rääkis Thomase sugulane Siim Salme.
Isegi ilma rahvusvahelise lennundusafäärita vääriks Salmede pere saatus omaette filmi. Tallinnas elanud Salmede isa, Harri sundmobiliseeriti 1940 Punaarmeesse ja sattus Siberisse. Kui punaväed teise maailmasõja lõpus 1944 taas Eestisse jõudsid, pages pere, kuhu kuulusid ema Klara ja lapsed Maria ning Heiki, üle mere Rootsi. Toona kaheksane Heiki ei teadnud isa saatusest midagi.
“Kõik me arvasime, et Harri on surnud. Ja siis sain teada, et Harri elab, oli 54 või 55,” meenutas Thomase isa Heiki Salme.
Sõjast eluga naasnud Harri ei teadnud, kuhu ta pere kadus, ja lõi Nõukogude Eestis uue kooselu, kuhu sündisid kaks last. Neist ühe poeg, Harri lapselaps, on Siim Salme.
“Mu isa ka, sellest ajast saati, kui nad ära põgenesid, ei olegi oma poolvenda näinud,” ütles Siim.
Pere kaks haru teine teisel pool raudset eesriiet teadsid üksteisest, aga suhtlus oli nõukogude ajal minimaalne.
1969 sündis Stockholmis Heikil ja tema rootslannast abikaasal poiss, kes sai nimeks Thomas Harry Salme.
“Olime nagu Eesti kogukond. Sa ei saa kunagi võtta ära seda, kust sa pärit oled. Nii et minu eesti nimi ja veri on minu sees ja ma olen väga uhke, et see on väike riik ja võitleb suurte vastu. Mu isa räägib siiani oma vennaga eesti keeles. Kahjuks mina ei õppinud seda kunagi ära,” rääkis Thomas.
“Thomas oli huvitatud spordist ka. Ta mängis jalgpalli ja mängis jäähokit, aga see suur huvi, mis tal oli, see oli lennukid ja lendamine,” ütles Heiki.
“Alustasin vist kaheksa- või üheksa-aastaselt ja mäletan, et käisin isaga Stockholmi Arlanda lennujaamas. Pidime pilte tegema, ta oli poolprofessionaalne fotograaf, ja kui me seal olime ja ma nägin kõiki neid erinevat värvi lennukeid tõusmas ja maandumast – sellest hetkest alates tahtsin saada piloodiks. Tahtsin näha maailma ja tahtsin lennata,” lisas Thomas.
1990. aastal käis Thomas üksi ja esimesena oma suguvõsast taasiseseisvunud Eestis, kohtus isa poolvennaga ja hoidis isegi väikest Siimu süles, aga tema suur unistus oli lendamine. Kui Thomase ema varakult vähki suri, jättis ta pojale väikese päranduse, mille noormees kulutas erapiloodi koolitusele, aga ei suutnud litsentsi uuendada, veel vähem jätkata ametipiloodi koolitusega. Ta luges erialaajakirjandust ja kuulas lennujuhtide raadiosidet, kuni ühel õhtul…
“Hull idee, ma ei mõelnud sellele, aga helistasin ühel õhtul SAS-i lennuakadeemiasse. Ma teadsin, et piloodid öösel ei treeni, aga seal olid simulaatorite tehnikud. Neil olid suured simulaatorid, mida nad pidid hooldama. Helistasin neile ja ütlesin: “Tere, minu nimi on Thomas, ma olen piloot, mul pole tööd, kas ma võin tulla…” Ta ütles: “Ah, okei, tule kohale.” Teate, see on Rootsi, väga turvaline, see oli enne 11. septembrit. Ma läksin sinna Stockholmi ja nad ütlesid: “Ma panen su siia, sest ma pean teiste simulaatorite juurde tööle minema. Mis lennujaama sa tahad? Tahad Stockholmi, Arlandat, Kopenhaagenit, Oslot?” Ma ütlesin: “Ei, pange mind John F. Kennedy, New York,”” kirjeldas Salme.
“Tema ise raamistab seda niiviisi, et mis teda sellele pettusele tõukas, oli see, et tal oli hirmus kirg lennu ja lendamise vastu, aga raha ei olnud. Selles mõttes see on täiesti õige, et meil Eestis on erakordne võimalus tasuta riigi kulul õppida piloodiks. Ülejäänud maailmas see niimoodi kindlasti ei ole. Seal on ikkagi sajad tuhanded eurod,” ütles endine lennukikapten Jaanus Orusalu.
Üle 20 aasta lennanud kapten Jaanus Orusalu ning üle 40 aasta lennanud kapten ja koolitaja Tõnis Lepp ühtaegu tunnustavad ja taunivad Salmet. Simulaatoris lendamise selgeks õppimine pole nende sõnul põhimõtteliselt midagi võimatut, kuid seda omapäi teha on ikkagi uskumatu.
“Simulaatoris õpibki täielikult lendama. Sellepärast et simulaator – kui me räägime full flight simulaatorist, mis on nagu kanajalgade peal ja mis liigub, selline kallis aparaat – siis selle kokpitis sees olles on päris lennuki tunne. See ei erine praktiliselt mitte milleski sellest, mis on päris lennukis,” selgitas Lepp.
“Loll ta kindlasti ei olnud. See on fakt, et kui sa õpid seal need asjad selgeks, see ei ole nii lihtne ja isegi tavainimene, kui ta võtab need manuaalid ette ja läheb sinna simulaatorisse, ta ei saa mitte millestki aru. See nõuab väga-väga suurt pühendumist, mida tal tõenäoliselt oli,” lisas Orusalu.
Salme sõnul kuluski kuid enne, kui midagi välja tulema hakkas, aga ligemale aastaga oli asi käpas. Enda väitel pooleldi naljana otsustas ta kandideerida kuulutusele, kus vähetuntud Itaalia lennufirma Air One otsis teist pilooti ehk kapteni abi.
“Ma ei arvanud, et see õnnestub. Nägin ajakirjas kuulutust, et Itaalias otsitakse piloote. Olgu, kandideerime! Siis see CV oli muidugi täiesti võltsitud. Väga naiivne, mul polnud litsentsi, tegin litsentsi (imiteerib trükkimist) väga halvasti, lõikasin välja, polnud templit ega allkirja. Tõeliselt rumal poiss. Küsimusele, kas ta leiutas oma CV-sse lennufirmasid, näiteks Aladdin? Jah. Ma mõtlesin, et kui panen SAS-i või midagi, võivad nad seda kontrollida. Ma leiutasin Aladdin Airlinesi. Polnud kunagi olemas,” rääkis Salme.
Kas asi oli rohkem selles, et Salme läbis lennufirma korraldatud simulaatoritesti eeskujulikult või Itaalia ametnikud ei süvenenud tema tausta, kuid haleda võltsingu najal käivitus karjäär, mis kestis lõpuks aastaid.
“Tõenäoliselt tuligi sellest, et need Euroopa riigid omavahel ei suhelnud. Ja tõenäoliselt see lennufirma ei kontrollinud seda üle, nii et selline turvaauk seal tõenäoliselt oli,” ütles Orusalu.
“Tundsin kahte asja: tundsin, et olen õnnelik, helistasin isale, sõpradele – sain siin töö! Samal ajal tundsin end väga üksikuna. See on minu saladus. Ma tean, et teen midagi halba. See ei ole hea. Aga oma unistuse nimel ma tegin seda. Võtsin riski,” lisas Salme.
Salme esimene lend kokpitis toimus Milaano–Napoli liinil 1997. Kui osa vilumust oli võimalik kuivalt omandada, siis enamiku lennufirma protseduure õppis ta töökohal. Seda enam, et algul lendas Salme teise piloodina kõrval.
“Suure tõenäosusega ta tegi ära rohkem tööd kui mõni teine piloot, sest ta teadis, et tal ei ole seda võimalust eksida,” leidis Siim.
“Ma ei tea, kas see oli sellepärast, et tahtsin midagi varjata, aga mul oli alati esmane tunne, et tahan seda ohutult teha,” ütles Salme.
“See on sama, et kui sul autol näiteks ülevaatust ei ole, siis sa tõenäoliselt sõidad väga hästi selle autoga (naerab), nii et täidad kõiki liikluseeskirju filigraanselt,” muigas Orusalu.
Juba pooleteise aastaga tõusis end kabiini valetanud mees Air One’i kapteniks. Piloodi prestiiž ja sellega kaasnev palk aitasid luua Itaalias perekonna ning Thomas sai isaks. Kõik piloodid pidid regulaarselt läbima katsed, mis tõestavad pädevust ja kus lihvitakse just nimelt valmisolekut riketeks ja hädaolukordadeks.
“Et selleks eriolukorraks valmis olla, tähendabki see seda, et piloot käib kaks korda aastas jälle samas simulaatoris eriolukordi läbi lendamas. Eriolukorrad tüüpiliselt on mootoririkked, tulekahjud, hermetisatsiooni kadu, teise piloodi teovõimetuks muutumine,” selgitas Lepp.
Siin on näiteks 2004 toimunud testi tulemus, mille kapten Salme läbis 100-protsendiliselt. Kord nägi ette, et selline tõend tuli saata piloodi koduriigi (antud juhul Rootsi) lennuametisse, aga…
“Ma leidsin süsteemist augu. Tegin lennufirma simulaatoris katse, väga hästi. Nad täidavad vormi: üks mulle, üks firmale ja üks litsentsi jaoks, Rootsi lennuametile. Nad peaksid selle Rootsi saatma. Aga kuna ma ütlesin Itaalias: “Kuulge, ma võin seda ise teha, andke see mulle, ma lähen niikuinii Rootsi,” siis nad andsidki. Ja ma ei saatnud seda kunagi ära,” tunnistas Salme.
Nii Salme ise kui asjatundjad ütlevad, et pettus õnnestus tänu sellele, et ta töötas väljapool Rootsit ja asjaajamine käis toona peamiselt paberil.
“Jah, tagantjärele küll. Praegu need asjad lähevad juba nii elektrooniliseks, et seda oleks väga-väga-väga raske võltsida,” nõustus Orusalu.
“Kui ta oleks mingilgi moel mingigi dokumendi sinna Rootsi lennuametisse saatnud, et talle tehti näiteks sellise ja sellise masina kontroll, siis Rootsi lennuamet loomulikult vaatab, et – oot – kas meil üldse selline inimene on, kas tal on selline pädevus. Ma väidan, et Rootsi lennuamet ei saanud mitte midagi teada, et selline inimene lendas,” ütles Lepp.
“Minu moraalne seisukoht on kogu selle aja olnud see, et ma läbisin alati ettevõtete simulaatorikontrolli. Asi pole selles, et ma arvan, et olen hea. Ma läbisin selle,” kinnitas Salme.
Salme väitel mõtles ta enda legaliseerimisele, aga ei leidnud varianti, kuidas seda teha nii, et keegi liigseid küsimusi ei küsiks. Kõige lähemale tabamisele sattus libakapten 2005, kui keegi Air One’ist võttis siiski Rootsi võimudega ühendust ja selgus, et Thomas Salmel pole kodumaal kehtivat piloodi litsentsi. Kuid sellest saadi aru nii, et litsents on aegunud, mitte et seda pole üldse olemas olnud.
Küsimusele, kas Itaalia firma laskis tal skandaali vältimiseks minna, vastas Salme: “Täpselt.” Ja küsimusele, et kui nad oleksid süvenenud, oleks nad avastanud, et teil polnudki litsentsi, aga skandaali vältimiseks lasti teil vaikselt minna ja maksti lahkumishüvitist? “Täpselt.”
Siin oleks võinud asi lõppeda, kuid Salme sai lennufirmadelt uusi tööpakkumisi ja kõik jätkus isegi parema palga peal näiteks Türgi kompaniis Corendon Airlines, kust pärineb ka lühike klipp, millega lugu alustasime.
“Lõpuks ma… ma ei tahtnud vahele jääda. Aga lõpuks ma valetasin lihtsalt nalja pärast. Lihtsalt, et näha, mida nad ütlevad. Lisasin, et olin Rootsi erivägedes hävituslendur, kuigi ma ei tea sõjaväelennukitest midagi. Sinus on pinge, kui sa elad sellise suure valega. Sellega ei ole lõbus elada,” rääkis Salme.
“See on igal juhul lubamatu temp. Lennundus on ohtlik. Igasugune maast õhku tõusmine on ohtlik, inimene ei ole loodud lendama. Me lendame oma mõistuse, füüsika, dokumentide, kõige selle toel. Ehk me teeme kõik võimaliku, et see oleks võimalikult ohutu, kui inimene läheb õhku. Tema näite puhul on see, et ta ei teinud kõike, mis võimalik. Ta sai lendamisega hakkama, ta oskas raadiosidet, ta tundis reegleid, ta sai kõige sellega hakkama. Aga selle kõige juurde käib alusharidus,” ütles Lepp.
“Hea, et midagi ei juhtunud. Tal vedas!” leidis Orusalu.
“Lõpuks mõtlesin, et lendan veel ühe või kaks aastat, kogun raha ja siis (näitab ära hiilimist),” sõnas Salme.
Tagantjärele on ebaselge, kes ja kus vilet puhus, kuid märtsis 2010, vahetult enne kui ta pidi startima järjekordsele lennule Amsterdamist Ankarasse, ilmus politsei ja kontrollis dokumente otse kokpitis.
“See on see osa, kus see juhtus, meil oli see tuli ja ta tegi niimoodi (imiteerib paberi vaatamist) ja siis ta ütles, et siin on midagi valesti. Sel hetkel ma teadsin, et nad said aru. Ma ütlesin neile: “Kas me saame rääkimiseks kontorisse minna?” Nad nõustusid. Nad ei pannud mul kunagi käeraudu. Läksin kontorisse, kaks lennupolitseinikku. Nad ütlesid: “Kapten Salme, me usume, et teie litsents ei kehti.” Sel hetkel ma ütlesin: “Tead, mis, ma räägin neile kõik ära.” Ma lihtsalt (hingab välja). Ja ma ütlesin neile, et lendasin kolmteist aastat ilma litsentsita. Ja nad vaatasid: “Mida?!”” meenutas Salme.
Filmilik lugu piloodist, kes juhtis kolmteist aastat ja 10 000 tundi suuri liinilende ilma paberiteta, oli uudis, mida kajastati üle ilma. Üllataval kombel oli aga karistus leebe. Salme sai trahvi sisuliselt ainult dokumendi võltsimise eest ning tal keelati lennuki juhtimine aasta jooksul. Lennufirmad ei esitanud tema vastu isegi tsiviilhagi, sest ei tahtnud ilmselt skandaali võimendada.
“Kahe nädala pärast ma vabanesin ja veel kahe nädala pärast tuli karistus 2000 eurot. Muidugi olin õnnelik,” ütles Salme.
Küsimusele, kas ta pärast vahelejäämist veel suurt lennukit juhtis: “Mitte kunagi! Simulaatoris jah, intervjuudeks ja lõbu pärast, aga mitte kunagi… Mitte kunagi enam.” Kas kiusatust pole? “Ei. Simulaatorid, mängimine, aga pärast 10 000 tundi tunnen, et aitab küll (naerab).”
Thomas Salme elab jätkuvalt Itaalias, kuhu kolis ka tema isa, abiellus teist korda, kirjutas elulooraamatu ning tegeleb praegu dokumentaalfilmidega. Ühelt poolt aitas see, et temast meedias kirjutati, taas leida kontakti sugulastega Eestis, teisalt karmistati tema tõttu lennunduse reegleid ja sellist tempu enam teha ei saa.
“Kui kõik teeksid nagu mina, siis ühiskond ei toimiks. Tekiks segadus. Aga mõnikord, teatud aspektides, võib-olla kord saja aasta jooksul, on vaja üht Thomas Salmet, et näidata, et süsteem ei tööta,” lõpetas Salme.